Venekirves e nöörkeraamika kultuur – 3000 a eKr, maaharimine, karjakasvatus, nöörkeraamika kasutamine, silmaauguga kivikirves, surnute matmine asulast välja, paiksed asulad Pronksiaeg – 1800 a eKr – 500 a eKr, loomapidamine, maaviljelus, kindlustatud asulad, jaht, pronksesemete valamine, aktiivne kaubavahetus Skandinaaviaga, ~1500 väikeselohulist kultuskivi, kivikirstkalmed, laevkalmed Rauaaeg – 500 a eKr – 500 a pKr, linnused, relvad hauapanustes, põlispõllud, soomaagist raua sulatamine, tihedad sidemes lõunas ja edelas, pronksesemete laialdane kasutamine, tarandkalmed, ~200 a pKr maaviljelus peamine elatusala, ~200-450 a pKr geomeetrilised ornamendid ehtekunstis, emailkaunistused, varandusliku ebavõrdsuse teke Kivikirstkalme – ringikujuline kalme, 5-8m Laevkalme – kividest laevakujuline kalme (pealtvaates) Tarandkalme – ristkülikukujuline kalme Kääbas – maeti liivast või mullast kuhjatisse või alla
Kammkeraamika kultuuri rahvastik pani ka põhialuse hilisemate eestlaste kujunemisele. Nöörkeraamika kultuuri seostati aga pigem lõuna poolt tulnud indoeuroopa hõimudega, kes olevat hiljem segunenud kammkeraamika kultuurlastega. Arvati ka, et toimus ainult üks ja suurem rahvastikuränne, mis pani aluse eestlaste kujunemisele. 8. Iseloomusta ja dateeri erinevatel ajaperioodidel muutusi, põhjenda muutusi: matmiskommetes, hauapanustes, põllumajanduses, elupaigas, ühiskonna struktuuris. Matmiskombed ja hauapanused: Kammkeraamika kultuuris (u 4000 eKr) maeti inimesi asula territooriumile, vahest ka elamu põranda alla. Surnutele pandi kaasa igasuguseid ehteid, amulette, kujukesi, tööriistu, sest ilmselt arvati, et surnul võib neid vaja minna nt hauataguses elus ja elamupiirkonda maeti ka ilmselt selle pärast, et taheti hoida inimest enda läheduses.
äikesejumalaga (eesti Pikne, slaavi Perun, läti Perkons). Pellon Pekko polnud muinassoomlastel ainult odra ja odrajoodi, vaid ka laulu ja luule jumal (nagu kreeklastel Bakchos). Seosed ka ristiusu Peetrusega. Majahaldjad Toomas ja Tõnn (vahast, riidest või puust valmistatud nukk). 25. Kirjelda linde ja vastavaid uskumusi, mis on läänemeresoome rahvaste mütoloogias seostatud teispoolsusega. · Arheoloogilised leiud: linnukujutised ja sookure tiivad hauapanustes (Tamula noorema kiviaja kalme) · Linnunimetused: eesti toonekurg, toonakurg (Lääne-Eestis), toonikurg (Kagu- Eestis) · Arusaam, et "lind petab ära"; või: "lind situtab ära" (Hiiumaa) · Linnud kui sõnumitoojad regilauludes · Vaeslapsest saab lind (kägu, pääsuke) muinasjutuna ja lauluna · Endelinnud: kägu, kurg jt. Kurgede eksitamise komme sügisel ja kevadel tuli uskumusest, et kured talvituvad teispoolsuses
endaga kaasa mitmesuguseid sellega seotud tegevusi. Kaubitseti maakidega ja valmisesemetega, kaubandus kattis pikki vahemaid. Pronksitööstusega tegeleti ka niisugustes kohtades, kus maake ennast tegelikult looduses v vähe. Muutuseks oli metallurgia tulemine, põhiliseks jäi põllunduslik eluviis. Järkjärgult toimusid muutused Euroopa ühiskonnas tugev sotsiaalne kihistumine. Ebavõrdsus ühiskonnas kajastub hauapanustes. Minose kultuur Mõju ulatus kaugele kultuuri levikupiirist. Kultuuri uurimine algas 19. saj lõpul. 1876. a. kaevas Schliemann Mükeenes, 1880. a Orchomenoses ja 18841885 Tirynsis. Pani aluse Egeuse piirkonna arheoloogilisele uurimisele. 1886. a käis ta Kreetal. Pani paika Knossose palee asukoha Kephala künkal. Nagu Troojal ja Mükeenes, nii oli Schliemann siingi teinud eeltööd uurides kreeka klassikute andmeid.
kuni Uraalideni. Seetõttu peetakse selle kultuuri elanikke läänemeresoomlaste (eestlaste, soomlaste, liivlaste jt) esivanemateks. Oletatavasti oleme meie pärinud neilt oma keele. Umbes 2200 a eKr jõudsid lõuna poolt Eestisse taas uued hõimud. Neile iseloomuliku, kujult venet e paati meenutava, hästi lihvitud kirve järgi nim seda kultuuri venekirveste kultuuriks. Selle kultuuri esindajad matsid surnuid asulatest eemale. Surnu asetati hauda külili, kägardatud asendis. Kuna hauapanustes on leitud koduloomade luudest tehtud esemeid, on üsna kindel, et nad kasvatasid sigu, lambaid, veiseid ja kitsi. Tõenäoliselt tundsid nad ka mõningaid kultuurtaimi. Neilt on eesti keelde tulnud näiteks sellised sõnad nagu "kirves", "hernes", "seeme", "vagu", "härg" jt. Leidude põhjal on kindel, et venekirveste kultuuri esindajad kuulusid europiidsesse rassi (kammkeraamika inimesed mongoliidsesse). Lõunapoolsematest neist
Kodukäijaks hakkasid peamiselt halvad inimesed, kellel eluajal mingid tähtsad toimetused tegemata jäid või kelle omaksed kõiki matusekombeid korralikult ei täitnud. Tähtsaks peeti koduskäimise ennetamist kõiki vajalikke matuseaegseid toiminguid hoolikalt läbi tehes. Kui surnu juba kodus käis, oli teda sellest kombest väga raske võõrutada. Matmiskombed Umbes keskmisel rauaajal hakkasid eestlased oma surnuid indogermaanlaste eeskujul põletama. Sellest ajast pärinevates hauapanustes peale ehete mingeid (tarbe-)esemeid ei leidu. Surnute põletamise komme kestis Eesti aladel ligikaudu paar tuhat aastat ja lõppes ajaloolise aja algusega. Eestlaste muistseteks matusepaikadeks olid kivikangrud ja hiied. Haudadele kivide kuhjamine või puude istutamine arvatakse olevat seotud uskumusega, et surnu võib hauast välja tulla. Selle takistamiseks oli haud vaja koormata raskusega. Kollektiivsetest matmispaikadest said ajapikku kivikangrud ja hiied
annaabi.ee 
