taha ma muidugi väita, et tänapäeval on asi ülimalt keeruline) ning siinkohal on rõõm tunnistada, et raamatupidamisarvestus kui meetod on olnud ja on kindlasti ka edaspidi pidevalt arenev. Näiteks juba Vana-Egiptuses pidasid vaaraode vara arvestust preestrite õpetatud ametnikud arvepidamiseks kohandatud piitsale kinnitatud nööride abil - piitsanööril oli iga maksja kohta tema suuruse järgi oma nöörikene, kuhu võlasummade tekkimisel seoti sõlm. Võla tasumisel harutati sõlm lahti (või kustutati puutükilt märge, juhul kui arvestus oli peetud kriipsukeste vedamistega sellele puutükile). Aristoteles oli Vana-Kreeka teadlane, majandusteooria vanaisa, kes süstematiseeris majandusteadusi ning pööras tähelepanu erinevatele majandusprotsessidele ning nende kirjeldamisele. Luca Pacioli oli aga matemaatikust frantsiskaani munk, kes aastal 1494 koostas teooriaõpiku ,,Traktaat kontodest ja kirjenditest", kus ta süstematiseeris seni kasutusel olnud tehingute
matemaatikust munga Luca Pacioli esimene arvestusalane teos ’’Summa de Arithmetica, Geometria, Proportioni, et Proportionita’’. (raamatupidamise-abc, 2010) Esialgselt oli raamatupidamine lihtne. Näiteks juba Vana-Egiptuses pidasid vaaraode vara arvestust preestrite õpetatud ametnikud arvepidamiseks kohandatud piitsa või nööri abil – igal maksjal oli suuruse järgi oma nöör või piits, kuhu võla tekkimisel seoti sõlm. Võla tasumisel harutati sõlm lahti. Hiljem kasutati arvepidamiseks juba kivist ja marmorist tahvleid. (Piret Linnasmägi, 2008) Majandusarvestuse areng on olnud järjepidev ning tuleb tõdeda, et see on kogu aeg edasi arenev. Arvepidamise edasi arenedes võeti kasutusele arveraamatud, mis koosnesid erinevatest tulpadest, erinevateks otstarveteks. Kasutusel olid personaalsed kontod ja kontod, mis olid seotud kaubaliikidega, sissetulekutega ja väljaminekutega. Samuti olid
Majandusarvestuse arengu algetappidel oli raamatupidamine väga lihtne ja selge ning siinkohal on rõõm tunnistada, et raamatupidamisarvestus kui meetod on olnud ja on kindlasti ka edaspidi pidevalt arenev. Näiteks juba Vana-Egiptuses pidasid vaaraode vara arvestust preestrite õpetatud ametnikud arvepidamiseks kohandatud piitsale kinnitatud nööride abil - piitsanööril oli iga maksja kohta tema suuruse järgi oma nöörikene, kuhu võlasummade tekkimisel seoti sõlm. Võla tasumisel harutati sõlm lahti või kustutati puutükilt märge, juhul kui arvestus oli peetud kriipsukeste vedamistega sellele puutükile. Esimest korda inimajaloo jooksul ja alles 6.sajandil e.Kr. võeti kreeklaste poolt üldkasutusele rahamündid. Raha kasutuselevõtt reeglipärase väärtuse ja vahetuse vahendina võimaldas raamatupidamisel areneda täiesti uuele tasandile. Lõpuks oli võimalik kirja panna kogu omand ja kõik tehingud mitte enam kui nii palju põlde ja nii
toetanud, omad kopikad pannud mängu. Palle said mängida ainult need, kes palli ostmiseks olid annud raha. Peagi jõuti veendumisele, et lihtsast pallitagumisest ei ole suurt tulu ja hakati jalgpalli, kui mängu harrastama ja sellele panema suuremat rõhku. Jõutakse meeskondadeni. 24. mail 1909. a. (vana kalendri järele) koondusid poisid esmakordselt kokkuräägitud kava järele ,,Russalka" ausamba juure, kust siis mindi kambas Lasnamäe laskeplatsile, et seal harutada poliitilist olukorda. Harutati, harutati, kuid nahkkuul osutus poliitikast tugevamaks, ning see, mille pärast õieti oldi tuldud kokku, jäi tahaplaanile. Juba siis oli olemas poistel kindel organisatsioon, kuigi ebalegaalne, makseti liikmemaksu jne. nagu seltsis kunagi. Moodustati isegi meeskond, mille vanemaks valiti praegune ,,Esto" spordiäri juhataja B. A b r a ms. Kord pärast mängu lõppu astusid kokku kolm meest -- meesk. vanem A b r a m s ,
Töörõivad õmmeldi linasest või takusest, talveks ka poolvillasest riidest ilma kaunistusteta. Naistel püsis lihtne takune või linane valge või puukoortega tumedaks värvitud, hiljem ka potisinine tööseelik kuni linnamoele üleminekuni. Meeste tööpükstele õmmeldi pidulike vask- või tinanööpide asemel puupulgast vestetud pöörad. Tööl kanti ka vanu pidulikke rõivaesemeid, millelt nende ilustused ära harutati. Kohustuslik rõivaese töö juures oli vöö. Vöö kandmist põhjendati nii rahvameditsiini kui mitmete maagiliste uskumustega. Näiteks arvati naiste vööl olevat haigusi peletav ja ka sigivust edendav jõud. Üldlevinud arvamuse kohaselt andis vöö raske töö juures tugevust ja hoidis ära venitusi. Vöö kandmise tähtsust just töö juures kinnitab Lõuna-Eestis tuntud vanasõna: tee tööd ja kinnita vööd, kui sööma lähed, siis nõrguta
On teada, et mitmesugustel materiaalsetel infokandjatel (kivisse raiutuna, puusse lõigatuna, liivale joonistatud või savist majaseinale kraabituna jms.) on peetud arvestust aastasadu. Vana- Egiptuses pidasid vaaraode vara arvestust preestrite õpetatud ametnikud arvepidamiseks kohandatud piitsa või nööri abil - piitsal või nööril oli iga maksja kohta suuruse järgi oma nöörikene, kuhu võlasummade tekkimisel seoti sõlm. Võla tasumisel harutati sõlm lahti (või kustutati puutükilt märge, juhul kui arvestus oli peetud kriipsukeste vedamistega sellele puutükile). Hiljem kasutati arvepidamiseks juba kivist ja marmorist tahvleid. Uuele tasandile arenes raamatupidamine siis, kui võeti kasutusele mündid. Alates sellest ajast oli võimalik üles kirjutada kogu omand, mitte ainult koguseliselt, vaid ka väärtuseliselt. Kaasaegse arvestuse alused pärinevad 14. sajandist, mil hakati kasutama kahekordset raamatupidamist.
Raamatupidamise seadus Raamatupidamise teke ja areng Raamatupidamise alged pärinevad ürgajast (toiduvaru arvestus kivisse raiutuna). Vana-Egiptuses pidasid vaaraode vara arvestust preestrite õpetatud ametnikud. Arvet peeti puutükil, piitsa või nööri abil. Piitsal või nööril oli iga maksja kohta suuruse järgi oma haru. Võlguantud või saadud summa märgiti puutükile või seoti nöörile sõlm. Võla äramaksmisel kustutati märgid puutükilt või harutati sõlm lahti. Roomas kasutati kivist ja marmorist tahvleid. Teoreetilise aluse sai arvepidamine XV sajandi lõpul. 1949 ilmus Veneetsias munga Luca Paccioli kahekordse raamatupidamise õpperaamat "Traktaat konodest ja kirjenditest". Enne seda oli d kõik raamatupidamisse puutuvad teadmised juhuslikud ning neid levitati ainult suusõnaliselt. Majandusarvestuse sisu ja ülesanded.
Ka laste mähkmed olid marlist õmmeldud ja neid kasutati korduvalt. Mähkmetest veel niipalju, et minagi olen oma lastele õmmelnud marlist ja riidest mähkmeid. Loomulikult oli suur töö neid keeta ja triikida. Koolis sai ÜKT (ühiskondlikult kasulik töö) tundides kogutud makulatuuri, mis oli üsna loomulik tegevus. Riided, mis väikeseks-vanaks jäid, sai edasi antud teistele lastele. Lõngast kootud esemed harutati üles ja nendest kooti midagi uut. Võin öelda, et kasvasin üles lõngavihtide vahel, sest ema kudus müügiks koekirjalisi meeste kampsuneid. Ka nöörid ja paelajupid hoiti minu kodus alles. Nendega oli hea lõngavihte siduda kui värvimiseks läks. Arvan, et loodusele ei ole ma eriti liiga teinud, vähemalt minevikus mitte. 3 1. Taaskasutuse olemus Taaskasutus on toimimisviis, mille korral kasutatakse varem kasutatud seadmete ja
volti, esilaia siledast pinnast vasakule poole suunduvad kõik voldid kuni kinniseni. Voldid kinnitada kitsa, 1,2 cm laiuse linase värvliga. Voltide seadmisel pole ühtegi triipu domineerima jäetud, on püütud säilitada värvide rütmi. Volte maha ei pressitud. Värvli 6 otsad kinnitada haagiga. Allääre pahupoolele õmmelda 6-10 cm laiune linane toot, mis kaitseb seelikut kulumise eest. Kui toot määrdus, harutati see lahti, pesti puhtaks ja õmmeldi tagasi. Sellepärast on mõttekas toot kinnitada käsitsi küllaltki hõredate pistetega. ERMis säilitatakse kümmet Ambla kihelkonnast pärit seelikut. Siin on näidistena toodud: A 564:1931, kogutud Lehtsest Lilli Pohlalt (1861-1930), seelik pärineb arvatavasti 18. ja l9. sajandi vahetusest; A 509:1898, kogutud 1920. aastal Nõmmküla vallast Aru talust Maria Sidroni käest, tehtud arvatavasti 19. sajandi keskpaiku; A 706:32, kudus Leena Laast 19
(millega ei taha ma muidugi väita, et tänapäeval on asi ülimalt keeruline, ei) ning siinkohal on rõõm tunnistada, et raamatupidamisarvestus kui meetod on olnud ja on kindlasti ka edaspidi pidevalt arenev. Näiteks juba Vana-Egiptuses pidasid vaaraode vara arvestust preestrite õpetatud ametnikud arvepidamiseks kohandatud piitsale kinnitatud nööride abil - piitsanööril oli iga maksja kohta tema suuruse järgi oma nöörikene, kuhu võlasummade tekkimisel seoti sõlm. Võla tasumisel harutati sõlm lahti (või kustutati puutükilt märge, juhul kui arvestus oli peetud kriipsukeste vedamistega sellele puutükile). Hiljem kasutati arvepidamiseks juba kivist ja marmorist tahvleid. Nüüd aga paar nime, mis oleksid Sul tarvilikud teada : Vana-Kreeka teadlane Aristoteles, majandusteooria vanaisa, kes süstematiseeris majandusteadusi ning pööras tähelepanu erinevatele majandusprotsessidele ning nende kirjeldamisele.
annaabi.ee 
