vennastekogudus, kelle tegevus mängis muusikaelus suurt rolli. Vennastekoguduse palvemajades lauldi palju. Hernhuutlaste laul oli luterliku koraaliga võrreldes palju elavam ja liikuvam, rahvalikku laadi, samas väga tundeline ja kohati härdameelne. Palvetundides laulsid vaheldumisi mehed, naised ja lapsed, sageli improviseeriti meloodiale teist häält juurde. 18. sajandi lõpuks jõuti siit mitmehäälse koorilaulu harrastamiseni ning hakati kasutama ka saatepille: kannelt, flööti, klarnetit ja viiulit. Samas suutis vennastekogudus panna eestlasi nende vanu kombeid, laule ja tantse hülgama. Rahvalaulude laulmist peeti halvaks, sest nende "häbiväärsete" laulude laulmine polevat piiblisõnaga kooskõlas. Tänu majandusliku olukorra paranemisele hakkasid 18. sajandi II poolel muutuma baltisaksa aadli elukombed ja nii linnades kui mõisates edenes tublisti muusikaharrastus. Pillimängu
Mitmehäälse koorilaulu arengut hoogustavaks asjaoluks oli 1637. a. ilmunud Stahli lauluraamatu II osa ilmumine, millel oli juures ka väike noodilisa. 1685. a. ilmus Adrian Virginiuselt "Tarto-Ma Kele Lauluraamat" samuti noodilisaga lõpus. Palvetundides laulsid vaheldumisi mehed, naised ja lapsed, sageli improviseeriti meloodiale teist häält juurde. 18. sajandi lõpuks jõuti siit mitmehäälse koorilaulu harrastamiseni ning hakati kasutama ka saatepille: kannelt, flööti, klarnetit ja viiulit. Esimene teade neljahäälsest kooris laulmisest eestlaste hulgas pärineb 1818. a Kanepi kihelkonnakoolist. Baltisaksa lauluseltsid (Liedertafel'id) olid väga populaarsed ja aktiivsed. Üks esimesi saksa lauluseltse Eestis oli 1849. a Tallinnas asutatud "Revaler Verein für Männergesang". Esimene saksa laulupidu Baltimaadel toimus juba 1836. aastal Riias. 1857. aastal toimus samasugune üritus Tallinnas
tekib ühte seotud grupp *Grupisidusus- meietundel põhinev sots identiteet; tekib ühtse identiteediga grupp. Individuaalne sots identiteet: identiteedid, rollid, positsioonid; Mina versus mind, ehk esimene on aktiivne, kogev ja mõtlev osa ning teine on hoiak esimese suhtes (oluliste teiste või kogukonna nägemuses). Nt reaalsed sots rollid nagu töökoht, demograafilised näitajad nagu sugu ja vanus, kuni mingite tegevuste harrastamiseni, näiteks suusataja, kitarrist vms. Kollektiivne sotsiaalne identiteet: Kes meie oleme? Kuidas meie suhtleme teiste gruppidega? Oluline on üksteise tunnustamine samasse gruppi kuuluvaks ja see, kas teisedki väljaspool seda identiteeti tunnustavad. Teooria: in vajadus kinnitava ja eristava gr.identiteedi järele, millel omakorda põhineb in enesehinnang ja enda väärtuslikkuse tunnetamine. Nt soorolli piiride puhul: kui naine koristava-küpsetava ja
aastani siinses rahvahariduses, rahvakeelses kirjanduses ja muusikaelus suurt rolli. Vennastekoguduse palvemajades lauldi palju. Hernhuutlaste laul oli luterlikukoraaliga võrreldes palju elavam ja liikuvam, rahvalikku laadi, samas väga tundeline ja kohati härdameelne. Palvetundides laulsid vaheldumisi mehed, naised ja lapsed, sageli improviseeriti meloodiale teist häält juurde. 18. sajandi lõpuks jõuti siit mitmehäälse koorilaulu harrastamiseni ning hakati kasutama ka saatepille: kannelt, flööti, klarnetit ja viiulit. Samas suutis vennastekogudus panna eestlasi nende vanu kombeid, laule ja tantse hülgama. Rahvalaulude laulmist peeti halvaks, sest nende "häbiväärsete" laulude laulmine polevat piiblisõnaga kooskõlas. Muusika linnades ja mõisates 18. sajandi II poole Tänu majandusliku olukorra paranemisele hakkasid 18. sajandi II poolel muutuma baltisaksa
kirjanduses ja muusikaelus suurt rolli. [4] 3 Vennastekoguduse palvemajades lauldi palju. Hernhuutlaste laul oli luterliku koraaliga võrreldes palju elavam ja liikuvam, rahvalikku laadi, samas väga tundeline ja kohati härdameelne. Palvetundides laulsid vaheldumisi mehed, naised ja lapsed, sageli improviseeriti meloodiale teist häält juurde. 18. sajandi lõpuks jõuti siit mitmehäälse koorilaulu harrastamiseni ning hakati kasutama ka saatepille: kannelt, flööti, klarnetit ja viiulit.Samas suutis vennastekogudus panna eestlasi nende vanu kombeid, laule ja tantse hülgama. Rahvalaulude laulmist peeti halvaks, sest nende "häbiväärsete" laulude laulmine polevat piiblisõnaga kooskõlas. [4] Tänu majandusliku olukorra paranemisele hakkasid 18. sajandi II poolel muutuma baltisaksa aadli elukombed ja nii linnades kui mõisates edenes tublisti muusikaharrastus. Pillimängu õpetati
erinevate pillidega.38 Kirikukoraaliga võrreldes olid hernhuutlaste koguduselaul lihtsam, tempolt liikuvam, mazoor-minoorse rahvaliku ilmaliku laulu laadi, vahel peaaegu et tantsuline. Lisaks sellele paistsid vennastekoguduste laulud teiste kirikulaulude taustal silma ülima tundelisuse ja kaeblikkuse poolest. Palvetundides laulsid vaheldumisi mehed, naised ja lapsed, sageli improviseeriti meloodiale teist häält juurde. 18. sajandi lõpus jõuti mitmehäälse koorilaulu harrastamiseni, nii võib öelda, et hernhuutlased toovad koorilaulu usuellu. Sajandi teisel poolel hakkasid hernhuutlased oma laulu saateks kasutama ka pille, näiteks kannelt, flööti, klarnetit ja viiulit.39 Samuti võib neid seostada oreli kasutusele võtmisega kirikutes. 35 A. Võsa, Vennastekoguduste mõju, 244. 36 A. Võsa, Vennastekoguduste mõju, 244. 37 R. Põldmäe, Hernhuutlane Christoph Michael Königseer, 179. 38 Toomas Siitan. Koraaliraamaud Eesti- ja Liivimaal. Tallinn 2000, 58.
annaabi.ee 
