Harilik kärnkonn Bufo bufo L. Madli Keerman 8c Harilik kärnkonn on meie tavalisemaid konni, kes on levinud Loode-Aafrikas, Euroopas, Siberis, Kaug-Idas, ka Koreas, Jaapanis ja Hiinas. Levila põhjapiir ulatub 66. (Soomes 68.) laiuskraadini. Eestis on levinud üle kogu vabariigi. Värvuselt on ta ühtlaselt pruunikas, kõhualune on määrdunudvalge või kollakas. Harilik kärnkonn on suurt kasvu, eriti emased loomad (10...11 cm), kes on isastest (6...7 cm) palju suuremad. Saaremaal elutsevad kärnkonnad on oma mandril elavatest liigikaaslastest tublisti kogukamad, sealt
Kui palju on Eestis kahepaikseid? Eestis elab ainult 10 liiki kahepaikseid. Need kuuluvad 2 seltsi ning moodustavad 4 sugukonda. Erinevatest kahepaiksete rühmadest saate ülevaate Eesti kahepaiksete süstemaatilisest nimestikust. Millised kahepaiksete liigid on Eestile iseloomulikud? Kõige tavalisem Eesti kahepaikne on pea kõikjal (välja arvatud Saaremaal) esinev rohukonn. Üle kogu Eesti on levinud ka harivesilik. Enam-vähem kõikjal Eestis esinevad veel tähnikvesilik, harilik kärnkonn ja rabakonn. Huvitav on märkida, et saartel esinevad mandri loomadega võrreldes väga suuremõõdulised harilikud kärnkonnad (kuni 16 cm). Kus Eesti kahepaiksed elavad? Eestis on kahepaiksete levikuks küllaltki soodsad tingimused. See tuleneb siinsete veekogude ja niiskete paikade rohkusest. Vertikaalse pupilliga mudakonn ja rohe- kärnkonn tavatsevad elada inimeste läheduses. Mudakonn vajab päevaseks peitumiseks pehmet ja kinnistumata pinnast, mida leidub põldudel ja aiamaadel. Nii
Harilik lehekonn Punakõht-unk Välekonn Eesti kahepaiksete süstemaatiline nimestik I selts: SABAKONNALISED, CAUDATA 1. sugukond: Salamanderlased, Salamandridae 1. Harivesilik Triturus cristatus Laurenti 2. Tähnikvesilik Triturus vulgaris L. II selts: PÄRISKONNALISED, ANURA 2. sugukond: Mudakonlased, Pelobatidae 3. Mudakonn Pelobates fuscus Laurenti 3. sugukond: Kärnkonlased, Bufonidae 4. Harilik kärnkonn Bufo bufo L. 5. Rohe-kärnkonn Bufo viridis L. 6. Juttselg-kärnkonn e. kõre Bufo calamita L. 4. sugukond: Konlased, Ranidae 7. Rohukonn Rana temporaria L. 8. Rabakonn Rana arvalis Nilsson. 9. Tiigikonn Rana lessonae Camerano 10. Järvekonn Rana ridibunda Pallas 11.Veekonn Rana esculenta L. · Silmatorkav on oma levila piiril asuvate liikide rohkus. Selliseid liike on meil 7: · harivesilik, juttselg-kärnkonn, rohekärnkonn, mudakonn, järvekonn,
....................................6 Herilaseviu......................................................................................................................................7 Harakas............................................................................................................................................8 Kahepaiksed.........................................................................................................................................8 Harilik kärnkonn.............................................................................................................................8 Mudakonn.......................................................................................................................................9 Tiigikonn.......................................................................................................................................10 Järvekonn...............................................................
8 Jalad on enamasti lihtsad jooksujalad, vaid mõnedel liikidel on ees- või tagajalad muutunud plaatjateks kaevejalgadeks. Kiletiivaliste käppadel on 5 lüli. Osadel liikidel on säärel ja käpal spetsiaalne seadeldis tundlate puhastamiseks nn. kabetamissälk. Paljudel kiletiivalistel on tagakeha tipus muneti, mis vahel on ühendatud mürginäärmega ning kujunenud mürgiastlaks. Kiletiivaliste iseärasuseks on, et nende emased munevad nii haploidseid kui diploidseid mune. Esimestest arenevad alati isased, teistest ainult emased või ühiselulistel kiletiivalistel ka töölisisendid. Kiletiivaliste vastsed on erinevad. Esineb nii jalutuid konusid kui liblikaröövikuid meenutavaid ebaröövikuid. Sageli esineb kiletiivaliste juures polümorfism, mille puhul esineb emaste mitu vormi. Näiteks ühiselulistel kiletiivalistel (mesilased, herilased, sipelgad) on viljatute emaste tööliste vorm
Mardikalistest on arvukalt leitud kärsaklasi(Curculionidae), poilasi(Chrysomelidae), põrniklasi(Scarabaeidae) ja pehmekoorlasi(Cantharidae).Lisaks mardikalised (siklased, naksurlased) ja ka jooksiklaste liigirikkus on suur. Suurliblikaid (Macrolepidoptrea) on samuti palju. Laelatu puisniidul on leitud kahepaiksetest ja roomajatest: rabakonn (Rana arvalis), rohukonn (R. temporaria), h. kärnkonn (Bufo bufo), tähnikvesilik (Triturus vulgaris), nastik (Natrix natrix), arusisalik (Lacerta vivipara), rästik (Vipera berus), vaskuss (Anguis fragilis). Pisiimetajate kohta on tehtud uuring samuti Laelatul. Sealt on leitud leethiiri (Clethrionomys glaerolus), juttselg-hiiri (Apodemus agrarius) ja kaelushiiri (A. flavicollis) (Kukk, Kull 1997). Üldiselt võib öelda, et nii selgroogsete kui ka selgrootute arvukus on puisniidul väiksem kui
KESKKONNAKAITSE JA KORRALDUS 1. loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused Keskkonnakaitse: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra, ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest. Keskkonnakaitse on looduskaitse olulisim valdkond. Looduskaitse : looduse kaitsmist (mitmekesisuse säilitamist, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine), kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine, loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine 2. loodus- ja keskkonnakaitse mõiste Keskkonnakaitse- rahvusvahelised, riiklikud, poliitilis-administratiivsed, ühiskondlikud ja majanduslikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning l
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
