Harakas Harakat aitab ilmeksimatult teistest vareslastest eristada tema erakordselt pikk saba. Sulestik näib meile mustvalgena. Tegelikkuses pole siiski haraka sulestikus mitte ühtegi musta sulge – meile mustana näivad sulepartiid on hoopiski rohekad, violetsed jms tooni. Erinevalt teistest vareslastest ei moodusta harakas kunagi suuremaid parvi, vaid tegutseb üldjuhul paaridena või kuni neljast-viiest linnust koosnevate väikeste salkadena. Harakas on levinud kõikjal Eestis, vältides vaid rannikualasid ja paksu metsa. Meelispaikadeks on kultuurmaastikud, metsaservad, aedlinnad ja pargid ning üldiselt kolib ta iga aastaga linnadele järjest lähemale. Harakad elutsevad paaridena, mis säilivad aasta ringi ning on suhteliselt paikse eluviisiga. Üksnes noorlinnud hulguvad talveperioodil siin-seal ringi. Pesitsemine algab aprillis. Pesa ehitatakse tihedasse puu- või põõsavõrasse 1-10 m kõrgusele maapinnast. ...
Pesast neljasaja meetri kaugusel asuvast talust viisid nad sageli kanamune ära ning sõid kanade ja koera sööta. Harakas lendab lauta ukse vahelt või alt, täpselt kana kaagutamise peale. Kui aega jätkub, joob lind muna sisu kohapeal ära, muidu viib ta kaasa kogu muna. Selleks lööb harakas noka munasse ja lendab minema. Vaid mõni minut enne seda, kui ma talusse jõudsin, oli perenaine hirmutanud laudast välja lendavat harakat ning too oli põgenedes maha visanud nokaauguga muna. Pigem kasulik kui kahjulik. Oma iseloomu tõttu ei saa inimene jätta küsimata: mis kasu on üldse harakast? Sellele peavad vastuse andma toitumisuuringud. Paljudes riikides, sealhulgas Leedus peetakse harakat kahjulikuks. Ka Eerik Kumari arvas, et harakad on pigem kahjulikud kui kasulikud ning nende arvu tuleks piirata. Praegusajal enam lindude kasulikkust või kahjulikkust ei rõhutata. Näiteks Rein Kuresoo märgib
Ehk siis Alliksaar kirjutab enda luulet väga palju reaalsusest ja enda elulisestest kogemustest.See periood on siis Alliksaare loomingulise põhja poolest kõige tuntum ,sest viimati kui Jürisssar veel Alliksaarega kohtus ,ei mäletanudki too seda, ehk kõik on kirja pandud Jürissaare mälestuste põhjal. Henn-Kaarel Hellat Alliksaart iseloomustab õpetussõna Hellatile ,kui Alliksaar ütles : „Ära mitte kunagi luuleta „mööda lendas linnuparv“ ,vaid kirjuta et nägin kolme harakat, viitteistkümmet ööbikut ja ühte näljast kanakulli.“ Madis Kõiv Madis Kõiv oli Alliksaare suu sõber aga kui ta jõudis 1961 aasta sügisel Tartusse ,siis oli luuleuuendus läbi teinud palavikulise faasi.Olid sündinud klassikalised lood nagu „Kiigelaul“ „Noorkuu“ „Prelüüd rüütlirüüs“ „Kes mängib masti“ ja veel mõned teised : need olid need , millest ikka hurdumusega räägiti ja peeti märketeosteks , millese suhtuti peaaegu nagu püadesse tekstidesse.
ärgates pidi uuesti Pihkvasse linna ehitamiseks materjali tooma minema. Olid ju kõik teised lauad sortsidega võitluses hävinenud. Peipsi ääres päästis aga utekese võsavillemi hammaste vahelt,viskas teiselekiviga pähe. Ka silla ehitus üle peipsi ei tulnud välja,sest maru lõhkus kohe Kalevipoja töö ära. Kalevipoeg aga eriti ei hoolinudki,oli ta ju ennegi otse peipsist üle astunud. Pihkvast laudadega tagasi tulles,kuulis Kalevipoeg harakat kuuse ladva otsas käristamas kuidas Kalevipoja sõbrad ootavad pikislimi oma kuningat koju,sortsisõna sõlmitusel,unerohu uimastusel magasid Kalevipoeg sa seitse nädalat. Kalevipoeg saamus kiiremini kuni jõudis koopasuuni kus teda kolm vennikest põrgusse juhatasid. Seal Kalevipoeg sai rikkust juurde,päästis kolm neidu ning kakles ka sarviku endaga. Piigad said Kalevipoja sõpradele naisteks,Alevipojale,Sulevipojale ja Olevipojale.
Pilt 25. Hallvares (Corvus corone, (Autor: Kerli lt 26. Hallvares (Corvus corone), (Autor: Neljas), 2015 Valeri Štšerbatõh), 2007 2.4.8.2. Harakas (Pica pica) Enda läbiviidud vaatlustel tuginedes võib järeldada, et harakal on must-valge sulestik. Nokk on pikk ja paks ning musta värvi. Jalad on samuti musta värvi. (Vaata pilt 27,28) Harakat leidub metsaservades, parkides ja linnaäärsetes paikades, nagu majakatusel või loodusmaastikul. Tavaliselt ilmub välja päevasel või varaõhtusel ajal. Enamasti püüavad end varjata puude vahel ning sealt uurivad ümbruskonda. Harakas on paigalind. Toidulauale kuuluvad selgrootud, väikesed selgroogsed loomad ning igasugune taimne toit, samuti teiste lindude munad ja pojad. Peamised elupaigad on
leitud. Harakas ehk kiitsharakas, ka kiitsakas, harrastab vargust, sest et ta vargast ja vargust salgavast naisterahvast Taevataadi poolt loodud. Teisend laseb haraka põlvneda nõiast. Muiste põletatud nõid ära. Kõik muu muutunud tuhaks, ainult süda mitte. Võetud kadakane vits, löödud südant. Süda lõhkenud, seest lennanud harakas välja. Nii tekkinud esimene harakas maailma. Teise teisendi järele loonud vanapagan haraka. Sakslased peavad harakat nõialinnuks ja lasevad nõidu endid harakateks moondada; nad väidavad, et ta neetud olla, sest et ta Kristuse ristilöömise ajal leinamise asemel kädistanud. Nagu palju muid, kuulub harakaski ettekuulutavate lindude hulka.Kui harakas ukse ees kädistab, tuleb külakubjas pea kutsega. Kädistab ta kolm korda, toob külakubjas uudiseid. Ka aiateiba otsas kädistamine kuulutab niisama külakupja tulekut. Kädistamine katusel teatab külaliste tulekut; kädistamine läve ees kellegi
aga 7 nädalat,ning ärgates pidi uuesti Pihkvasse linna ehitamiseks materjali tooma minema. Olid ju kõik teised lauad sortsidega võitluses hävinenud. Peipsi ääres päästis aga utekese võsavillemi hammaste vahelt,viskas teiselekiviga pähe. Ka silla ehitus üle peipsi ei tulnud välja,sest maru lõhkus kohe Kalevipoja töö ära. Kalevipoeg aga eriti ei hoolinudki,oli ta ju ennegi otse peipsist üle astunud. Pihkvast laudadega tagasi tulles,kuulis Kalevipoeg harakat kuuse ladva otsas käristamas kuidas Kalevipoja sõbrad ootavad pikislimi oma kuningat koju,sortsisõna sõlmitusel,unerohu uimastusel magasid Kalevipoeg sa seitse nädalat. Kalevipoeg saamus kiiremini kuni jõudis koopasuuni kus teda kolm vennikest põrgusse juhatasid. Seal Kalevipoeg sai rikkust juurde,päästis kolm neidu ning kakles ka sarviku endaga. Piigad said Kalevipoja sõpradele naisteks,Alevipojale,Sulevipojale ja Olevipojale.
mis seisid aina põlved koos, nagu kipuksid nad laiades pükstes lõdisema hakkama. Nägu kortsus ja kitsas nagu kitsejälg, suu vanainimeslikult kahvatu ja lõtv, paar nukrat töntsi silma prillide taga. Nagu oma isiku soovituseks alguses seljas sametkraega õpetajakuub, mida ehtis ülikoolimärk, aga selle asendas peagi paks pruun palitu, sest härra Voitinski kartis hirmsasti külma. Keskmise kasvuga, aga suure kõhnuse tõttu pikana näiv, tuletas ta ettepoole köökus seistes kangesti harakat meelde missuguse nimetusegi ta endale päris algusest kuni lõpuni. Tema kädisev ja piiksuv häälgi tuletas meelde ennem lindu kui inimest. Härra Slopasevile pandi mitu nime, aga miski ei sobinud temale paremini kui Mesikäpp. Selleks ta siis lõpuks jäigi. Tema ise oli Mesikäpp, aga tema tuba oli karukoobas. Tema sai nimelt Ollino toa, kes asus Koovi asemele, kuna see läks üles Timuski tuppa. Voitinski asukoht pidi olema all suures toas, kust
annaabi.ee 
