Preestrid tõlgendasid neid oma heaksarvamise järgi. Sageli suunasid nad inimeste ja koguni tervete riikide tegevust oma isiklikes huvides, just nagu oleks see sündinud jumalate nimel. Et oraaklid tegelikult ei teadnud tulevikku, siis andsid nad kahemõttelisi vastuseid, mida võis tõlgendada nii või teisiti. Kord näiteks küsis Lüüdia kuningas Kroisos enne otsustavat lahingut pärslastega Delfi oraaklilt, kas ta peab minema üle Halyse jõe, s.t. algama sõda Pärsiaga. Oraakel vastas, et jõest üle minnes purustab Kroisos suure riigi. Kroisos, veendunud seejärel oma võidus, läks üle jõe, siiski aga kaotas. Kui Kroisos süüdistas oraaklit valeennustuses, siis vastasid Delfi preestrid talle, et süüdi pole mitte oraakel, vaid ta ise: Kroisos hävitas tegelikult ju riigi, ainult mitte Pärsia, vaid oma enda riigi. Oraaklite poolt antud nõuannete ja ennustuste eest toodi templile andameid. Delfi
suutnud Kroisost peatada, kuid kauplemises vilunud linnaelanikud oskasid ikkagi verevalamist vältida. Nad kuulutasid Kroisose linna ja templi "kaitsjaks". Kroisos, tolle aja rikkamaid valitsejaid, ületas iseennast ja tegi jumalanna templi kaunistamiseks majesteetliku kingituse. Lüüdlaste formaalsest ülemvalitsusest Efesos ainult võitis, sest ta hakkas nüüd kaubitsema kõigi Lüüdia linnadega, tema territoorium aga kahekordistus. Pärast Kroisose kaotust Halyse jõel (Delfi oraakel ennustas talle: "Kui ületad Halyse jõe, hukutad suure riigi." Ennustus täituski, kuigi vastupidiselt Kroisose lootustele, et ta purustab Pärsia riigi.) langes Efesos Pärsia ülemvõimu alla, aga efesoslased lõikasid jällegi kasu, sest linn muutus nüüd peavahendajaks Ida ja Lääne vahelises kaubanduses. Efesose kaupmehi rahuldas "barbarite" valitsus enamgi kui vabadus: kartes kaotada tulusid, olid nad vastu Ateena plaanile vabastada Väike-Aasia kreeka linnad
[riiginõukogu istungitekoda], ja see buleuteerion pidi olema Teoses, sest Teos on Ioonia keskkoht, ning et teised üksteist polist peaksid olema endiselt asustatud, kuid neid tuleks õiguslikult käsitleda deemidena." Lüüdia ja Pärsia sõjas (Kroisos alustas sõda Kyrosega 546 eKr) mõistis Thales, et Pärsia on ohtlikum vaenlane kui Lüüdia, ning aitas Lüüdiat insenerina: Herodotos (11 A 6 DK=Historia I 75.45): "Kui aga Kroisos jõudis Halyse jõe juurde, siis pärast seda, nagu ma arvan, tõi ta oma sõjaväe üle olemasolevate sildade kaudu; kuid enamiku kreeklaste teada tõi talle sõjaväe üle Thales Mileetosest. Sest räägitakse, et Kroisos oli nõutu, kuidas tema sõjavägi jõest üle saab, sest praegusi sildu tol ajal veel ei olnud, ja et Thales, kes oli laagris, pani tema heaks jõe, mis voolas sõjaväest vasakul, voolama ka paremal, ja ta tegi seda järgmisel viisil
Kimäär hirmukuju, viirastus; tuld sülgav metsik olend, lõvi peaga, seljast kasvas välja kitse pea ning sabaks oli madu, kimääri tappis Bellerophontes Kirke kõik mehed on sead; nõid, kes muutis Odysseuse kaaslased sigadeks,mkuid Odysseuse palumise peale muutis nad tagasi inimesteks Kreeka kalendid päev, mis kunagi ei saabu; esimene päev kuus Kroisos viimane Lüüdia kuningas, kellele oraakel ennustas, et kui ta ületab Halyse jõe, hukutab ta suure riigi. Kroisos arvas, et võidab Pärsiat, aga selle asemel hukkus Lüüdia Kuldvillak kuldne jääranahk; ohverdati Zeusile ning riputati Arese hiide, kus seda valvas lohe. Iason viis naha tagasi Kreekasse Küllusesarv külluse ja õnne sümbol, hea valitsemise sümbol, jõukuse sümbol; Amaltheia murdunud sarv, mis täideti puuviljade ja lilledega Labürint keerukas olukord või ehitis; asus Knossose lähistel, seal elas Minotaurus, kellele viidi
kaotas püütia teadvuse ja kisendas seosetuid sõnu. Preestrid tõlgendasid neid oma heaksarvamise järgi. Sageli suunasid nad inimeste ja koguni tervete riikide tegevust oma isiklikes huvides, just nagu oleks see sündinud jumalate nimel. Et oraaklid tegelikult ei teadnud tulevikku, siis andsid nad kahemõttelisi vastuseid, mida võis tõlgendada nii või teisiti. Kord näiteks küsis Lüüdia kuningas Kroisos enne otsustavat lahingut pärslastega Delfi oraaklilt, kas ta peab minema üle Halyse jõe, s.t. algama sõda Pärsiaga. Oraakel vastas, et jõest üle minnes purustab Kroisos suure riigi. Kroisos, veendunud seejärel oma võidus, läks üle jõe, siiski aga kaotas. Kui Kroisos süüdistas oraaklit valeennustuses, siis vastasid Delfi preestrid talle, et süüdi pole mitte oraakel, vaid ta ise: Kroisos hävitas tegelikult ju riigi, ainult mitte Pärsia, vaid oma enda riigi. Oraaklite poolt antud nõuannete ja ennustuste eest toodi templile andameid. Delfi tempel
Kuningas Alyattese ajal (u 600 560) puhkenud sõda Meedia kuninga Kyaxaresega lõppes 585. a. kui otsustava lahingu ajal saabunud päikesevarjutus sundis taevasest ilmingust kohutatud valitsejaid rahu ja liitu sõlmima. Viimane Lüüdia kuningas Kroisos (560 546) jäädvustus Kreeka ajaloolises pärimuses erakordselt rikka ja vägeva valitsejana: talle allusid peaaegu kõik kreeka linnad Anatoolia läänerannikul ja kõik Anatoolia sisealad lääne pool selle keskplatood läbiva Halyse jõge (tänapäeva Kizil Irmak). Kuid idas kerkis ohtlikuna esile Pärsia kuninga Kyrose impeerium. 547/6. a. asus Kroisos sõjaretkele Kyrose vastu, kuid sai lüüa. Kyros vallutas Sardeise ja liitis Lüüdia oma valdustega. Kreeka pärimuse järgi saanud Kroisosest Kyrose nõuandja. Meedia riik ja Pärsia impeeriumi kujunemine. Meedlasi on Lääne-Iraani mägismaa asukatena nimetatud Assüüria allikates 9. sajandist peale. Keeleliselt kuulusid nad indoeurooplaste hulka
annaabi.ee 
