(sügis) ning soodsate ilmadega taas lehistub (kevad). Lepad kuuluvad katteseemnetaimede hõimkonda. Eestis on kahte liiki leppasid: hall lepp ning sanglepp. Eesti looduses võib harva leida ka värdleppa- halli lepa ning sanglepa hübriid. Hall lepp ehk valge lepp on 15-25m kõrgune puu, mis kasvab põhiliselt Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Eluiga on kuni 70 aastat, kuid kuna halli lepa juurestik on üsna pinnalähedane, siis hall lepp on üsna tormihell. Halli lepa lehed on hallikasrohelist tooni, teravatipulised ja matid. Isasõied on urvakujulised ja punakaspruuni värvi, paiknevad 3-6 kaupa rippudes võrsete tipus. Emasõied on käbi kujulised, õitsedes punakat tooni, kuid valmides muutuvad tumepruuniks ning paiknevad külgvõrsete tippudes. Valminud käbid on keskmiselt 2cm pikkused. Halli lepa vili on välimuselt üsna sarnane emasõiele- punakaspruunid käbid, kuid neil on ka lai tiib ning kinnitumine varrele on palju lühema rootsu abil. Halli lepa puit sisaldab
(17,5p) 1)Kollase 13)11-videvikuni 25)1700 2)Shandongi 14)3 26)rändjutustajad 3)14-12 sajand 15)eetika 27)tarbekunst 4)3400 16)filosoofia 28)portselani 5)hieroglüüf kirjale 17)stilistika 29)hallikashelesinist 6)konfutsianismi 18)teater 30)hallikasrohelist 7)Hani 19)nukuteater 31)kangatikkimine 8)206eKr -220pKr 20)varjuteater 32)pisiplastika 9)madlama 21)12-13sajand 33)skulptuur 10)kõrgema 22)dramaturge 34)kunstnike 11)11sajandil 23)patriotismi 35)meistrite 12)10õ-a. 24)õigluse 2.Vasta küsimustele.(7p) 2
mürktaim. Taime nimi viitab sellele, et tegu on väga mürgise taimega ning parem on kokkupuudet sellega vältida. Täpilise mürkputke meelispaikadeks on prahipaigad, elamute ümbrused, teeservad aga ka mererannikud, lamminiidud ja metsaservad. Taim kasvab 60- 150cm kõrguseks ja täpilise mürkputke vars on seest õõnes. Lehed on kolmnurksed ja sageli kokkukasvanud, allapoole kaldu. Lehed on kaheli-või kolmelisulgjad ja hallikasrohelist värvi. Õied on valged ning levitavad ebameeldivad lehka. Need taimed, mis on kasvanud varjulisemas kohas, on üldjoontes mürgisemad kui need, mis on kasvanud otsese päikesevalguse käes. Kuivatamisel taime mürgisus väheneb. Mürgisus võib lõppeda halvatuse, hingamishäirete ja surmaga hingamislihaste halvatuse tagajärjel. Kõige mürgisem on juur, mida sageli aetakse segamini mädarõika või pastinaagiga. Taimemahlal on tuimestav toime.
(Peksar, 2014) Kõige tüüpilisem häälitsus hänilasel on siutsuv „vitsi“ või „pslie“. Laul on kutsehüüdude jada, mida esitatakse mängupoosis, rind puhevil (Jonsson, 1992) . Kui isane on emasele ennast küllalt tõestanud, hakkab emaslind munema, enamasti mai keskel (Laurits, 2014) . Pesa rajab hänilane maapinnale väikesse pinnalohku tiheda rohu sisse või siis mättale paksu rohtkatte varju. Pesa tehakse kuivadest kõrtest, niidutaimede juurtest ja lehtedest. Kurnas on 4-6 hallikasrohelist muna, mida emaslind haub üksi. Isaslind valvab sel ajal hoolega territooriumi. 13-14 päeva pärast kooruvad pojad, keda toidetakse pesas veel sama pika perioodi vältel. Poegi toidavad mõlemad vanema, kuid emaslind näeb rohkem vaeva. Pesast lahkuvad pojad veel lennuvõimetutena ja selletõttu jätkavad vanemad nende toitmist ja õpetamist. Hänilaste eluiga on kuni 9 aastat, tavaliselt 3 aastat. (Peksar, 2014) 1. 4 Segadused alamliikidega
Toksiini kodeeritakse lüsogeense faagi genoomiga. Toksiini toodab bakter, kes on limaskestale kinnitunud ja toksiin kandub verega üle kogu keha laiali. Toksiin kahjustab ka südamelihast, neere ja perifeerseid närve. Toksiini tootmine indutseerub rauavaeses keskkonnas. · Toksiini toimemehhanismiks on valgusünteesi blokeerimine. Kohas, kust difteeriatekitaja organismi tungib, tavaliselt kurk, tekivad katud, nn pseudomembraan. See on hallikasrohelist värvi ja koosneb fibriinist, surnud limaskesta rakkudest ja bakteritest. Katt hakkab veritsema, kui teda püüda eemaldada. · Kattude esinemine, nõrkus, veidi kõrgenenud temperatuur ja ka nefriit, müokardiit jne. viitavad difteeriale. Katt takistab hingamist, kurk paistetab kinni. · Surm tekib lämbumise ja toksiini mõjul tekkivate koekahjustuste tõttu. · Difteeria vaktsiiniks on formaliiniga töödeldud difteeriatoksiin, mis on
kritiseerisid seisuslikku korda, rõhutasid patriotismi ning õigluse vajalikkust. Muusikaline 2 draama tõi kirjaoskamatu rahvani Hiina mineviku õppetunde ja rahvusliki kirjanduse väärtusi. Edusamme tegi tarbekunst. Portselani tootmine saavutas kõrge taseme Songi perioodil (960-1279). Selle aja portselanmõudel on kasutatud palju hallikashelesinist või hallikasrohelist glasuuri, mida ilustab peen pragudevõrk. Suurt tähelepanu pöörati portselanesemete vormi elegantsile ja maalingute kvaliteedile. Teised kunstkäsitöö harud: · Kangatikkimine (valmistati kuldtikandiga siidriiet) · Puu- ja luunikerdus · Bambusest majatarvete tootmine · Pisiplastika (mägikristallist, kaltsedonist, ahhaadist, nefriidist jm materjalist esemed) Skulptuur oli peamiselt kultuseaineline
kinnitunud ja toksiin kandub verega üle kogu keha laiali. Toksiin kahjustab ka südamelihast, neere ja perifeerseid närve. Toksiini tootmine indutseerub rauavaeses keskkonnas. Toksiini kodeeriv geen on repressorvalgu kontrolli all. Kui rauda on vähe, siis repressorvalku ei toodeta ja toksiini toodetakse. Toksiini toimemehhanismiks on valgusünteesi blokeerimine. Kohas, kust difteeriatekitaja organismi tungib, tavaliselt kurk, tekivad katud, nn pseudomembraan. See on hallikasrohelist värvi ja koosneb fibriinist, surnud limaskesta rakkudest ja bakteritest. Katt hakkab veritsema, kui teda püüda eemaldada. Kattude esinemine, nõrkus, veidi kõrgenenud temperatuur ja ka nefriit, müokardiit jne. viitavad difteeriale. Katt takistab hingamist, kurk paistetab kinni. Surm tekib lämbumise ja toksiini mõjul tekkivate koekahjustuste tõttu. Difteeria vaktsiiniks on formaliiniga töödeldud difteeriatoksiin, mis on immunogeenne, aga ei ole toksigeenne. Seega on ta toksoid
ja vananedes muutub mustjaks. Õitseb mais. KESKMINE VÄRIHEIN Briza media nime tõlkides saame teada, et Briza oli Vana-Kreekas kultuurkõrrelise, arvatavasti rukki nimi ja media tähendab keskmine. Kõrreline. Kasvukoht: värihein kasvab põhiliselt parasniisketel ja kuivematel niitudel, harvem hõredates segametsades. Eestis tavaline. Taim mitmeaastane, moodustab hõredaid puhmikuid ja on hallikasrohelist värvi. Kõrs on 20-60 cm kõrge, enamasti kahe sõlmega. Lehed 2-6 mm laiad, servades ja tipus karedad. Pööris on 6-10 cm pikk, laiuv, hõre. Pähikud südajad, lapikud 4-6 mm pikad, 5-9 õiega. Õitseb maist septembrini. Kasutamine: keskmise väärtusega söödataim looduslikel karjamaadel. Taim on dekoratiivne; ilutaimena kasvatatakse suurt väriheina, mille pähikud on 25 mm pikad. ARUKAERAND Nimi: Helictotrichon pratense, Helicon mäestik Zagaras; pratense
annaabi.ee 
