haigele inimesele liikumiseks (isegi ratastoolis lükates) ning suhtlemiseks teiste inimestega. Samuti kõik otsused, mis mõjutavad haiget, tuleks kaalutleda läbi patsiendiga, isegi, kui arst leiab et see ei ole kõige efektiivsem ravimeetod, võib see tulla kasuks ja osutuda isegi efektiivsemaks, kui patsient tunneb ennast niimodi paremini/rahulikumana. Minu jaoks on humanismi üheks suurimaiks aspektiks ka võrdsustamine ja mitte haletsemine. Seda nii haiglapersonali suhtes patsienti, kui ka sõprade-tuttavate poolest. Patsiendi minapilt peab jääma terveks füüsilise haiguse korral, kui ka see saab kannatada on tervenemine kordades raskem. 2) Eesti meditsiin on väga arenenud. Nii spetsialiseerituse ja vahendite tasemel kui ka inimlikkuse poole pealt. Koolides õpetatakse, et kõige tähtsamaks aspektiks patsiendi ravis on tema rahulolu ja tervis. Ainuke puudus mida hetkel oskan näha on eutanaasia
võimalik: riideid, saavutusi jne. Kord aga saabus Kadri õuele õnn. See ei alanud just kõige paremini, kuid siiski...Tüdruk jäi auto alla, kui teda süüdistati ühe hooletu tüdruku Milka salli varastamises. Kadri ei arvanud, et keegi selle kadumises teda süüdlaseks võiks pidada. Nõnda jäi ta auto alla ning ta viidi jalavigastusega haiglasse. Seal oli tüdruk sunnitud valetama palatikaaslastele oma isast, sest haletsemine oli tema arust üks halvemaid asju. Ühel päeval viidi sinna palatisse uus haige ja tuli välja, et see oli Elsa Sarap, kirjanik. Kadri armastas üle kõige lugeda. Seepärast oli tal loomulikult hea meel, et sellise elukutsega inimene paigutati just samasse ruumi. Nad said suurteks sõpradeks ja Elsa õpetas oma uuele sõbrannale isegi eesti keele grammatika selgeks. Kui Kadri haiglast välja sai, olid korras nii ta silmad kui ka jalad. Temast ja Elsast said kirjasõbrad
Igasugune paitamine ja ''nunnutamine'' kuulub vaba aja alla. Muidugi on ka olukordi, kus juhtkoerakasutaja näiteks seisab bussipeatuses ning kui tema juurde tuleb üks või teine kodanik, kes palub viisakalt luba koera paitada, siis üldjuhul pime annab küsijale loa, kuid muidugi ei saa seda eeldada igalt kasutajalt, sest kõik inimesed on erinevad ja nii ka nende nõudmised. Pimedat kohates ei ole vaja talle teatama minna, kui kahju ikka on, et ta pime on. Selline haletsemine on ajaraiskamine, kuna pimedad on üldjuhul kõik väga elurõõmsad. Suheldes juhtkoerakasutaja või valge kepiga liikleva pimedaga, ei ole vaja vältida sõnu nagu: ''nägema'', ''vaatama''. Nad ka omakeskis räägivad näiteks, et ''Ma vaatan filmi'', kunagi ei öelda, et ''Ma nüüd kuulan filmi''. Kui öelda jutuhoos pimedale näiteks, et ''Vaata kui vinged tossud mul on!'', siis üldjuhul saad vastuseks pimeduse kohta midagi eriti sarkastilist.
Ma ei suhtu kunagi erivajadustega inimestesse eemaletõukavalt ega kuidagi eriti teisiti, kui tavalistesse tervetesse inimestesse. See, et inimesel on puue ei tähenda, et ta ei oleks inimene ja ei vääriks meie austust. Muidugi on kurb vaadata, kui näen linnapeal inimesi, kes ei saa endaga ise hakkama kuid ega minu haletsemine ei aita, vaid võib olla muudab minu oleks teise inimese kuidagi negatiivseks või õnnetuks. Olen kokku puutunud lähemalt just lastega, kellel on erivajadus. Tänu sellele olen õppinud palju. Enam ei suhtu ma lapsesse halvustavalt, olen mõistnud, et laps on haige ja ta vajab täiskasvanu abi, mida just mina rühmaõpetajana saan pakkuda. Kui olin veel tööl Tallinnas, käisid minu rühmas kaks last, kes ei ole tavalised laps, üks poiss
inglil , ja ma olen kindel , et nad pole sellised nagu sina tahaks , aga kurat võtaks , nad vähemalt ei teeskle , et olla keegi teine ! · Ma võin ju olla ilus , Mul võib olla hea iselooom , Ma olen hooliv ja sõbralik , Ma naeran alati , Nii palju kui võimalik , Sest mul on nii hea , kuid keegi ei näe tegelikult mu sisse , Ka mina olen haavatav , ka mina saan haiget Ma ei pruugi seda välja näidata , sest mulle ei meeldi haletsemine , lohutamine . Ma saan ise oma asjadega hakkama , ma saan oma muredest üksi jagu mul ple vaja , et teised minu pärast nutaks , ei ma ei taha seda , ma võtan elult kõik mis võtta annab , mul on hea elu , kuid kui minuga halvasti käitutakse , käitun mina ka . Ma võin ju olla vastikum kui keegi teine , aga te ei tea seda . Te näete ainult väikest tüdrukut , kes naerab ja naeratab päevad läbi aga te ei näe selle väikse tüdruku sisse kuigi te võiksite
Ãra usu kõike, mida minust räägitakse... enne kui pole ise mind tundma õppinud Ma võin ju olla ilus või kole, mul võib olla hea või halb iselooom ning ma naeran alati, nii palju kui võimalik, sest mul on nii hea, kuid keegi ei näe tegelikult mu sisse, ka mina olen haavatav, ka mina saan haiget ma ei pruugi seda välja näidata, sest mulle ei meeldi haletsemine, lohutamine. Ma saan ise oma asjadega hakkama, ma saan oma muredest üksi jagu, mul ple vaja, et teised minu pärast nutaks, ei ma ei taha seda, ma võtan elult kõik mis võtta annab, kuid kui minuga halvasti käitutakse, käitun mina ka. Ma võin ju olla vastikum kui keegi teine, aga te ei tea seda. Te näete ainult tüdrukut, kes naerab ja naeratab päevad läbi aga te ei näe selle väikse tüdruku sisse kuigi te võiksite
Every single choice I have made, every single step I have taken, and every single word i have spoken, good or bad has brought me to you and in the end thats all I ever wanted. - Ma võin ju olla ilus , Mul võib olla hea iselooom , Ma olen hooliv ja sõbralik , Ma naeran alati , Nii palju kui võimalik , Sest mul on nii hea , kuid keegi ei näe tegelikult mu sisse , Ka mina olen haavatav , ka mina saan haiget Ma ei pruugi seda välja näidata , sest mulle ei meeldi haletsemine , lohutamine . Ma saan ise oma asjadega hakkama , ma saan oma muredest üksi jagu mul ple vaja , et teised minu pärast nutaks , ei ma ei taha seda , ma võtan elult kõik mis võtta annab , mul on hea elu , kuid kui minuga halvasti käitutakse , käitun mina ka . Ma võin ju olla vastikum kui keegi teine , aga te ei tea seda . Te näete ainult tüdrukut , kes naerab ja naeratab päevad läbi aga te ei näe selle väikse tüdruku sisse kuigi te võiksite .
või agressiivsust. Üks võimalus, mida depressiivne inimene sellel juhul teeb, ta mahendab ära (ta ratsionaliseerib, mõistusepärastab need): tegelikult see ei olnudki nii. Vabandatakse nagu iseenda eest ennast välja, et ei peaks agressiivselt reageerima. Tihtipeale ka justnimelt sellise ülevoolava hoolitsuse taha võib selle agresiivsuse ära peita. Kõige sagedasem depressiivse inimese agressiivsuse väljendamise vorm on virisemine, hädaldamine, haletsemine, halamine. Sageli ei teadvustata, et see võib teisi häirida ja neile närvidele käia. Kui see agressiivsus ikkagi kuidagi välja ei tule, siis võib ta pöörduda ka iseenda vastu (enesehaletsemine, ensthävitav tegevus, suitsiid). Rieman ütleb, et tihtipeale tuleb selline enesehävitav käitumine eelkõige lapsepõlvest ja just nendest teguritest, et ei viha ega kadedust ei tohtinud ealeski välja näidata. See on kogunenud ja ainus viis seda välja saada, on pöördumine iseenda vastu
nad kardavad, et tuleb veel midagi sellust, teistega koos need aga ununevad. Järelikut ei suhtu nad endasse sõbralikult ja ei suuda seda ka teiste suhtes. Poolehoid. Üksmeel. Enesearmastajad - seegi vajalik. Õnnelik inimene vajab sõpra. Eeskujulikud inimesed valivad eeskujulikke sõpru. Liiga palju sõpru on halb - kui ei suuda nendega sotsiaalne olla. Ideaal kahe inimese vahel. Sõber hea ja halva õnne korreal - hädavajalik või üllas. Haletsemine - naiste ja naistemeelsete teema. 2. Cicero isiklikust ja poliitilisest sõprusest Sõprus: "Kuid ükski liit pole ... kindlam kui ühendus tublide meeste vahel, keda ühendab [auline] kommete sarnasus..." Isamaa-armastus (poliitiline sõprus): "Aga kui kõike vaadelda mõistuse ja hinge seisukohast, siis liitude hulgas pole tähtsamat, pole ühtki hunnitumat sellest, mis meist igaüht seob riigiga." Cicero: "ei ole midagi armastusväärsemat kui voorus", seetõttu sõber armastab
viha või agressiivsust. Üks võimalus, mida depressiivne inimene sellel juhul teeb, ta mahednab ära (ta ratsionaliseerib, mõistusepärastab need): tegelikult see ei olnudki nii. Vabandatakse nagu iseenda eest ennast välja, et ei peaks agressiivselt reageerima. Tihtipeale ka justnimelt sellise ülevoolava hoolitsuse taha võib selle agresiivsuse ära peita. Kõige sagedasem depressiivse inimese agressiivsuse väljendamise vorm on virisemine, hädaldamine, haletsemine, halamine. Sageli ei teadvustata, et see võib teisi häirida ja neile närvidele käia. Kui see agressiivsus ikkagi kuidagi välja ei tule, siis võib ta pöörduda ka iseenda vastu (enesehaletsemine, ensthävitav tegevus, suitsiid). Rieman ütleb, et tihtipeale tuleb selline enesehävitav käitumine eelkõige lapsepõlvest ja just nendest teguritest, et ei viha ega kadedust ei tohtinud ealeski välja näidata. See on kogunenud ja ainus viis seda välja saada, on pöördumine iseenda vastu
võib panna selle depressiivse isiku orjama (nt seksuaalselt). Agressiivsus Depressiivne tüüp agressiivsust eriti ei luba, sest see võimendab konflikte ja lahkarvamusi. Üks võimalus, mida depressiivne inimene sellel juhul teeb, ratsionaliseerib, mõistusepärastab need: tegelikult see ei olnudki nii. Vabandatakse nagu iseenda eest ennast välja, et ei peaks agressiivselt reageerima. Kõige sagedasem depressiivse inimese agressiivsuse väljendamise vorm on virisemine, hädaldamine, haletsemine, halamine. Sageli ei teadvustata, et see võib teisi häirida ja neile närvidele käia. Kui see agressiivsus ikkagi kuidagi välja ei tule, siis võib ta pöörduda ka iseenda vastu (enesehaletsemine, ensthävitav tegevus, suitsiid). Üks äärmus: murelikud, haletsevad. Teine äärmus: alandlikkus, ilustamine, virisemine, hädaldamine, kannataja hoiak, agressiivsuse pöördumine iseenda vastu. Õige ja talitsetud agressiivsus on inimese eneseväärikuse üks oluline komponent
nad pole sellised nagu sina tahaks , aga kurat võtaks , nad vähemalt ei teeskle , et olla keegi teine ! Ma võin ju olla ilus , Mul võib olla hea iselooom , Ma olen hooliv ja sõbralik , Ma naeran alati , Nii palju kui võimalik , Sest mul on nii hea , kuid keegi ei näe tegelikult mu sisse , Ka mina olen haavatav , ka mina saan haiget Ma ei pruugi seda välja näidata , sest mulle ei meeldi haletsemine , lohutamine . Ma saan ise oma asjadega hakkama , ma saan oma muredest üksi jagu mul ple vaja , et teised minu pärast nutaks , ei ma ei taha seda , ma võtan elult kõik mis võtta annab , mul on hea elu , kuid kui minuga halvasti käitutakse , käitun mina ka . Ma võin ju olla vastikum kui keegi teine , aga te ei tea seda . Te näete ainult väikest tüdrukut , kes naerab ja naeratab päevad läbi aga te ei näe selle väikse tüdruku sisse kuigi te võiksite . Ka
Päramiste perioodis pärineb valu emakast, kui see tõmbub kokku, et väljutada platsenta, valu tugevus on oluliselt väiksem kui sünnituse ajal, kuid samas on naine siis juba väsinud ning tal on raske leppida uue valuga, kui laps on sündinud. Inimene võib taluda väga suurt valu, kui ta seda ei karda. Samas on iga inimese valulävi siiski erinev ning valu tajumist võivad mõjutada ka mitmed tegurid. Valuaistingut võivad suurendada üksindustunne, ebapiisav toetus personali poolt, haletsemine. Ka ema väsimus, nälgimine ja hirm sünnituse ees, turvatunde ning eneseusalduse puudumine võivad valuaistingut suurendada. Hirm mõjutab stressihormoonide vabanemist, mistõttu emaka veresooned ahenevad ja sünnitustegevus on häiritud; hirm soodustab ka vales rütmis hingamist, mis samuti halvendab emaka verevarustust, platsenta vereringet ning soodustab lapsel hapnikupuuduse teket. Ka kultuurifaktorid mõjutavad valuga toimetulekuvõimet ja
agressiivsust. Üks võimalus, mida depressiivne inimene sellel juhul teeb, ta mahendab ära (ta ratsionaliseerib, mõistusepärastab need): tegelikult see ei olnudki nii. Vabandatakse nagu iseenda eest ennast välja, et ei peaks agressiivselt reageerima. Tihtipeale ka justnimelt sellise ülevoolava hoolitsuse taha võib selle agresiivsuse ära peita. Kõige sagedasem depressiivse inimese agressiivsuse väljendamise vorm on virisemine, hädaldamine, haletsemine, halamine. Sageli ei teadvustata, et see võib teisi häirida ja neile närvidele käia. Kui see agressiivsus ikkagi kuidagi välja ei tule, siis võib ta pöörduda ka iseenda vastu (enesehaletsemine, ensthävitav tegevus, suitsiid). Rieman ütleb, et tihtipeale tuleb selline enesehävitav käitumine eelkõige lapsepõlvest ja just nendest teguritest, et ei viha ega kadedust ei tohtinud ealeski välja näidata. See on kogunenud ja ainus viis seda välja saada, on pöördumine iseenda vastu
annaabi.ee 
