valvesse, juhuks kui peaks veel sõjateateid tulema, ja kui tuleb siis saada kullerid mulle järele. Jutustaja: Juttu vestes võeti veel kehakinnitust ning peadi jõudiski õhtu kätte ja mõlemad mehed sirutasid end mugavalt magama. Tähesilmad vilkusid taevas ja kuugi vaatas väsinud puhkajaid. Ilus ilmaneitsike, tuli siia kaevust vett jooma, kuid upitades üle kaevu serva kukus tal sõrmus sõrmest ära. Kalevipoeg tuli vaatama kes seal nii haledal häälel nutab. Kalevipoeg: Noh, kena neiu mis te nutate? Ilmaneitsi: Mul kukkus sõrmus peast ja ehk te saate selle sealt ära tuua. Kalevipoeg: Jah, loomulikult. (Kalevipoeg ronib kaevu) Jutustaja: Seda lugu kuulsid aga pealt sortsid, kes veeretasid kaevu juurde suured veskikivid ja viskasid Kalevipojale need kaela. Sortsid: Küllap see mehe murrab, küllab see vägilase võtab! Jutustaja: Kuid kalevipoeg tuli kaevust välja ja keerutas veskikivi käes ning küsis: KALEVIPOEG:
kummagi leeriga. Horatio kohta öeldakse ainult, et ta on Hamleti sõber. Mercutio ei ole seotud kummagi perekonnaga, kuid on teretulnud mõlemas majas, olles Vürst Escaluse sugulane. Ta eelistab Montecchisid, sest ei suuda taluda Tybaltit (Ta astub Romeo kaitseks välja Tybalti vastu, kes ta tapab.). 4. Tybalt ja Laertes Tybalt on väga keevaline, pulbitsev ja kannatamatu isiksus. Ta tappis Mercutio väga haledal moel torkas teda Romeo käe alt. Tal on väga madal enesehinnang ( kuningas ütles talle peol kõigi inimeste ees veidi halvasti, kui ta Romeoga võidelda tahtis, Tybalt võttis selle väga hinge ning solvus ja vandus Romeole kättemaksu ). Ka Laertes on keevaline inimene ning sarnaselt Tybaltile oli ta väga alatu, lubades Hamleti kas või kirikus tappa. Erinevalt Tybaltist on Laertes väga kinni oma perekonnas, ta vandus kättemaksu oma isa ja õe surma eest.
Itaalias leidis Gogoli mahasurutud seksuaalsus ajutise väljapääsu. Tegelikult elas ta Roomas, kuni aastani 1848. Seal oli kirjanikul avatud ja vaba suhe krahv Josif Vielhorskiga, kuid viimane suri kopsutiisikusse aasta pärast nende kohtumist. Mõne aja pärast armus Gogol Nikolai Jazõkovisse, kes kahjuks ei vastanud kirjaniku siirastele ja sügavatele kirjadele. Riigiteenistuses nägi ta võimalust end teostada, aga kõrgelennulised plaanid luhtusid haledal kombel ja temast sai kantseleikirjutaja ja kõige madalama,14 astme ametnik. Sellest alandusest inspireerituna kirjutas Gogol hiljem oma kõige kuulsama, maailmakirjandusse kuulava jutustuse "Sinel". Pilku tsaristliku Venemaa ebakohtade suhtes teravdasid aga eelkõige sotsiaalse ebaõigluse kogemused. Rikas, privileegide ja tuluallikatega varustatud kõrgkiht täitis oma taskuid, samal ajal kui miljonid inimesed elasid toimetulekupiiril. Algaja kirjanik Gogol kuulus peagi vene kirjanduse
kirjeldaksime arktilist talve. ,,Kuigi see jäätaks hetkega meie nina ja kõrvad, on tegemist siiski väikese erinevusega ekvaatoril valitsevast temperatuurist, kuivõrd füüsikalises mõttes absoluutsele nullile ei küüni ükski maapealne külm isegi mitte lähedale. ,,Samal moel: kõik asjad on vähem või rohkem ,,head", ja nii nagu külm ei ole midagi muud, kui sooja kahanemine, nii ei ole ka halb midagi muud kui hea kahanemine. (---) Just nagu me haledal moel ära külmume, kuigi temperatuur on 230 kraadi üle absoluutse nulli, nii on olemas ka asjad ja inimesed, kes, kuigi loodud Jumala poolt, on head ainult minimaalsel ja halvad maksimaalsel määral." (JUNG 1979:52) Siit tuleneb ilmselt kirikuisade teine kontseptsioon, mis on esimesest palju kummalisem: kuri on inimese töö. Tatianos on nähtavasti selle mõtte autor. 2. sajandist on pärit mõtteavaldus, kus
Gabriel oli end oma liigjulguse läi raskesse häaohtu viinud, aga ta ei kahetsenud silmapilkugi seda liigjulgust, ta teadis nü ud ometigi, kus Agnes oli. Häaohu vastu pidi kavalus aitama. Gabriel viitis paar tundi mö oda tüje uulitsaid vantsides ara ja läs siis kõtsi tagasi. Imestusega pani kõtsmik täele, et rootslane, kes paari tunni eest sopase näga, aga selge peaga väja oli länud, nü ud puhta näga, aga segase peaga tagasi tuli, sest mees tuikus ja trallitas haledal kombel. «Kas see asi oligi sul linnas ara toimetada?», nurises kõtsmik. «Kas-sa siin ei mäganud pead purju panna? Arvasid vist mujalt paremat laket leidvat?» «Ara pahanda, kõtsipapa!» palus rootslane raske keelega. «Mis tehtud see tehtud, aga sedaviisi ei tohi ma ennast lossis nädata, sest koman-dant on joobnute vastu vali, ta laseks mind vaeseomaks peksta. Peida mind kuhugi ara, kus ma kakskümend neli tundi magada võn, ilma et mind keegi näks, ja ara tee sellest kellelegi piiksu
«Noormees,» ütles ülemdiakon külmalt, «ma pole teiega sugugi rahul.» «Oh!» õhkas skolaar. Dom Claude keeras end veidi koos tugitooliga ja vaatas teravalt Jehani otsa. «Mul on väga hea meel teid näha.» See sissejuhatus ei tõotanud midagi head. Jehan valmistas end kõva peapesu vastu. «Jehan, iga päev kuulen ma teie üle kaebusi. Kuidas on lugu selle lööminguga, kus te väikese vikont Albert de Ramonchamp'i läbi peksite?» «Ah!» ütles Jehan, «vaat kus asi! Ühel haledal vennal pakkus lõbu hobusega läbi pori kihutades skolaare mudaga pritsida!» «Kuidas siis lugu on selle Mahiet Fargeliga,» jätkas ülemdiakon, «kellel te olete särgi lõhki tõmmanud? Tunicam dechiraverunt, seisab kaebuses.» «Vaat veel asja. Oli Montaigu vilets mantel, muud midagi!» «Kaebuses seisab tunicam, mitte cappettam2. Kas te ladina keelt mõistate?» Jehan ei vastanud. «Jah,» jätkas preester pead vangutades, «siis nii kaugel on nüüd lugu õppimise ja teadusega
annaabi.ee 
