Arvatakse, et halastussurm pole mitte midagi enamat, kui 1940. aastate natsistlike maailmavaadete tänapäevane edasikandmine. Kuna peale II maailmasõda muudeti natistlik eutaniseerimine isiksusevastaseks kuriteoks on selline mõttelaad siiamaani enamus maailma riikides päevakohane. Teatud mõttes on selline uskumus ka põhjendatud - inimväärikus ja õigus elule olid just need argumendid millega keelati omal ajal ka surmanuhtluse kasutamine. Halastussurma legaliseerimine aga nulliks need põhimõtted ja tekitaks privilegeeritud seisu elavatele inimestele. Inimese elu on tingimusteta väärtus, millega ei tohiks nii kergekäeliselt ümber käia. Eluga ei mängita, veel vähem surmasaatmisega. Tapmine ei saaks kunagi olla ei ravivahend ega halastusvõimalus. Siin kohal tekib aga konflikt mõistete ,,inimväärikus" ja ,,väärtushinnang" vahel. Ühest küljest on inimväärikuse põhimõte see, et inimene saab elada täisväärtuslikku elu ilma
Humanism meditsiinis 1) Minu jaoks on humanism meditsiinis ülioluline kui mitte öelda kõige olulisem aspekt meditsiinilises ravis ja hooldamises. Kui inimest koheldakse humaanselt siis on tervisenäitajad palju kiiremad tõusma ning ravi protsent maksimaalne. Spetsiifilisemalt välja tuues on minu jaoks humanism meditsiinis näiteks see, et inimest ei isoleeritaks ülejäänud maailmast ja leitaks piisavalt võimalusi füüsiliselt haigele inimesele liikumiseks (isegi ratastoolis lükates) ning suhtlemiseks teiste inimestega. Samuti kõik otsused, mis mõjutavad haiget, tuleks kaalutleda läbi patsiendiga, isegi, kui arst leiab et see ei ole kõige efektiivsem ravimeetod, võib see tulla kasuks ja osutuda isegi efektiivsemaks, kui patsient tunneb ennast niimodi paremini/rahulikumana. Minu jaoks on humanismi üheks suurimaiks aspektiks ka võrdsustamine ja mitte haletsemine. Seda nii haiglap...
loodud inimeste käitumise reguleerimiseks ja mille järgimist kontrollib riik. Igpäevaelus on loendamatu hulk erinevaid situatsioone, mille paigutamine juuriidilisse raamistikku on erakordselt keeruline. Tihti põimuvad omavahel erinevad maailmavaatelised, kultuurilised, eetilis-moraalsed, religioossed ja eksistentsialistlikud mitmetimõistetavused, vastandudes isiksuse otsustusvabaduse ja inimõiguste valdkonda kuuluvate teaamadega. Üheks eeltoodu eredaks näiteks on eutanaasia ehk halastussurma temaatika. Eutanaasiat saab olemuslikult liigitada kaheks: aktiivseks ja passiivseks. Aktiivne eutanaasia kujutab endast surma otsest esile kutsumist, passiivne aga lihtsalt ravi lõpetamist. Kuigi mõlemal juhul on tegemist ühesuguse, letaalse, lõpuga protsessiga, on nendega seotud probleemid oma olemuses eripalgelised. Lisaks nö. puhttehnilisele problemaatikale lisandub kasiksuslike eripäradega seonduv. Haigeid on nii öelda mitut tüüpi:
aastakümneid. Referaadis on käsitletud eutanaasia mõistet ja liigitust, ajalugu erinevates maades ning peamiseid poolt- ja vastuargumente 1. EUTANAASIA MÕISTE JA LIIGITUS Mõiste Mõiste ,,eutanaasia" tuleb kreeka keelsest sõnapaarist, mis tähendab ,,head surma": eu- hea, thanatos- surm. Kuid eutanaasiat kasutatakse mitmetes erinevates tähendustes. Klassikaline tähendus, mis tuleneb just Antiik-Kreekast käsitleb eutanaasiat, kui halastussurma-tahtlikku tapmist sureva isiku heaolu nimel. Ka Eesti Entsüklopeedia lähtub sellest, defineerides eutanaasiat, ,,kui paranemislootuseta haige surma tahtlikku esilekutsumist." Ent paljud kasutavad tükkmaad laiemas tähenduses, kaasates tähendusse ka elu pikendava ravi katkestamise või selle alustamata jätmise ja sureva patsiendi valuravi morfiiniga. Liigid Liigitusi on erinevaid ja kasutatavad terminid omavahel sageli kattuvad. 1
kus on seadustatud aktiivne eutanaasia ehk arstlik tegevus, mille eesmärgistatud tulemuseks on patsiendi surm. Eutanaasiavastaste argumendid on samuti hästi teada: elu pühadus ja vastava vabaduse võimalik kuritarvitamine on nende hulgas ühed tuntumad ja kaalukamad. Kindlasti on selles vaidluses oluline roll arstidel, kes ühelt poolt tajuvad oma töös väga selgesti situatsioone, kus eutanaasia lahendab olukorra, kuid samas peavad nad mõtlema ka halastussurma täideviimisele, mis on kindlasti arstidele moraalseks koormaks ja pingutuseks. Eutanaasia vastuargumentideks võiks ka tuua, et arstide diagnoos võib olla ekslik. Öeldakse ju, et eksimine on inimlik. Kui lasta mõni oma lähedane isik surmata, siis jääb terveks eluks kummitama mõte, et äkki oli tegu valearusaamaga, äkki tal siiski oli lootust. Samuti võib leida uusi ravimisviise. Võib-olla mõned aastad pärast lähedase surmamist avastatakse uus meetod, mis oleks tema olukorra
patriotism oli vastavalaadse praktika sünniks oluline, võis ju väita, et kui terved ohverdavad oma elu võidu nimel rindel, miks ei peaks seda tegema ka haiged tagalas...?! Sõjahüsteeria võimaldas minna vastuollu eetikaga ning tugevamini esile tuua majanduslikke kaalutlusi. Ühiskondliku arvamuse kujundamisel tehti varakult ka propagandat nt matemaatikaõpikuis võis kohata ülesandeid, kus käsitleti kokkuhoidu, mida võinuks saavutada ,,alaväärsete" arvelt, ilmus raamatuid ja filme halastussurma teemadel jne. Õigupoolest ei võetud Saksamaal kunagi vastu nn "eutanaasia" seadust, mis oleks reglementeerinud vaimuhaigete jm vigaste inimeste hävitamist arste ei kästud seda teha, vaid neid volitati. Arstieetika vastavasse sängi libastumist õigustaksid ühelt poolt tehtud uurimused, mis näisid kinnitavat, et lapsevanemad on oma vigaste laste puhul vastava praktikaga valdavalt nõus. Eeskätt on eetiline kriis seletatav aga arstikutse totaalse natsifitseerumisega.
61 rindel, miks ei peaks seda tegema ka haiged tagalas...?! Sõjahüsteeria võimaldas minna vastuollu eetikaga ning tugevamini esile tuua majanduslikke kaalutlusi. Ühiskondliku arvamuse kujundamisel tehti varakult ka propagandat nt matemaatikaõpikuis võis kohata ülesandeid, kus käsitleti kokkuhoidu, mida võinuks saavutada ,,alaväärsete" arvelt, ilmus raamatuid ja filme halastussurma teemadel jne. Õigupoolest ei võetud Saksamaal kunagi vastu nn "eutanaasia" seadust, mis oleks reglementeerinud vaimuhaigete jm vigaste inimeste hävitamist arste ei kästud seda teha, vaid neid volitati. Arstieetika vastavasse sängi libastumist õigustaksid ühelt poolt tehtud uurimused, mis näisid kinnitavat, et lapsevanemad on oma vigaste laste puhul vastava praktikaga valdavalt nõus. Eeskätt on eetiline kriis seletatav aga arstikutse totaalse natsifitseerumisega.
annaabi.ee 
