Gustav Suitsu tähtsus Eesti kirjanduses (1)

Gustav Suits

Huvitavad faktid elust

Gustav Suits (30. november 1883 – 23. mai 1956) oli eesti luuletaja ja kirjandusteadlane . Ta sündis Tartumaal , Kastre-Võnnu vallas, koolmeistri perekonnas.
Aastatel 1917–1919 oli Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei liikmena tegev poliitikas. Teda peetakse Eesti iseseisvuse idee üheks autoriks .
1921–1944 töötas Tartu Ülikooli Eesti ja üldise kirjandusloo õppejõuna, olles õpilaste seas väga populaarne . 1924. aastal asutas Gustav Suits Akadeemilise Kirjandusühingu, mille esimeheks jäi kuni 1941. aastani. 1935. aastast Uppsala ülikooli audoktor.
Aastal 1944 põgenes Gustav Suits Soome kaudu Rootsi, kus töötas Nobeli Instituudi raamatukogus. 12. jaanuaril 1953 nimetati ta Eesti haridusministriks eksiilis, kuid ei võtnud seda kohta vastu.
Gustav Suits suri 1956. aastal peale mitmeaastast rasket haigust. Ta on maetud Stockholmi Skogskyrkogärden'i kalmistule.
Tähtsus eesti kirjanduses. Millega on rikastanud eesti luulet?
Gustav Suits pani aluse 20. sajandi Eesti poliitilisele lüürikale. Nooruslikult vabadusekuulutuselt liikus Suits järjest konkreetsema kujundilisuse suunas, väljendades järjekindlalt humanismi positsioone kaitsva iseseisva indiviidi reageeringuid läbi reaktsiooniaja, I maailmasõja, 1917. aasta revolutsiooni ja Eesti Vabariigi algusaastate.
Suits oli rühmituse Noor-Eesti üks kesksemaid ja mõjukamaid juhte, nende omanimeliste almanahhide ja ajakirja toimetaja . Noor-Eesti esimese almanahhi sissejuhatusest pärineb ka Suitsu paljutsiteeritud üleskutse: Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!
Tugev kaasaja - ja ühiskondliku õigluse tunne, humanistlikud veendumused ja poeetiline jõud teevad Suitsu loomingu aegumatuks.
SÜGISE LAUL
Hall on taevas ja must on maa.
Sajab ja sajab lõpmata.
Udusse upuvad sihid kõik eel,
haige on süda ja väsinud meel.
Ah, kui nii palju, ni palju ei sajaks ,
tuul selle udu kord laiali ajaks!
Ilm aga sumestub hääletu.
Sügisepäev jõuab õhtule ju.
Kuhu küll lõpeb rändaja tee?
Öö tuleb, pime ja pilkane .
Ah, kui nüüd taevatähtigi oleks,
kui veel see öögi nii otsatu poleks?
Kurb luuletus sügisesest päevast, mil kõik on hall ning vihma sajab lõputult. Vihmasadu masendab. Ka udu pimestab kõiki oma teel ega taha kaduda. Kaoks vihm , kaoks udu, kuid seda ei juhtu. Inimene loodab, et kord saab see öö otsa, kuid öö aina venib. Isegi tähti ei ole taevas, mis valgustaksid natukene rändaja teed. Kõikide nende tegurite koosmõjul on rändajal oht ära eksida.