maha müüma ja teenis niimoodi endale varandust. Aga ühel reisil nad sattusid mereröövlite kätte ja ta viidi Salesse mereröövlite kapteni juurde orjaks. Aga tal õnnestus koos Xuryga sealt põgeneda ja neid võttis peale üks portugallasest kapten. Robinson viidi Brasiiliasse, Xury aga läks kaptenile abiliseks. Robinson ostis Brasiilias endale suhkrurooistanduse, aga sinna oli vaja abilisi. Ta otsustas sõpradega minna Guineasse orjasid tooma. Aga tugev torm hävitas nende laeva ja Robinson jäi ainukesena ellu. Lained paiskasid ta tühjale saarele, mille ta ristis Meeleheite saareks. Ta sattus sinna 1658. aasta 30. septembril. Õnneks sai ta laeva vrakist vajalikud asjad ära tuua. Ta rajas endale kindlustatud elupaiga ja ta kodustas kohalikke loomi. Ta rajas endale kitsekoplid, kus olid kitsed söögiks võtta. Veel ta tegeles põlluharimisega ja kuivatas viinamarju. Lõpuks oli tal kaks piirkonda: väike kindlus ja
eelarvamustele ja hirmudele. Meresõitja otsustad vallutada uue tee järk- järgult. Ta lasi ehitada uued merekindlad laevad ja koolitas välja avameresõitu tundvad kaptenid. Nõndaviisi edasi liikudes kulus Aafrika lõunatipu, Hea Lootuse Neeme, vallutamiseks 60 aastat. Kuid seda siis juba Bartolomeu Diaze eestvedamisel. Bartolomeu Diaz- Alates 1481 aastast saatis Diaz ühe laeva kaptenina Diogo de Azambujat ekspeditsioonil Kullarannikule (Guineasse). Sel ekspeditsioonil rajati Elminasse (Ghana) kaubanduse tugipunkt. Dias oli kuninga õukonna rüütel ja kuninglike ladude järelevaataja. Arvatakse, et ta oli sõjalaeva (nau) "São Cristovão" tüürimees , sest 1486 sai keegi Bartolomeu Dias kuningas João II-lt oma tulevaste teenete eest 6000 real branco't. Otsides mereteed Aasiasse, olid Portugali ekspeditsioonid Henrique Meresõitja ajast (15. sajandi alguses) saadik uurinud Aafrika läänerannikut. 10. oktoobril 1486
läänepoolsemasse punkti Roheneemele (praegu Dakar Senegalis) ning avastas Terra dos Guineus. Diasi elust enne tema suurt avastusretke on väga vähe teada. Dokumentides andmete saamist raskendab see, et tal oli mitmeid nimekaime. Aastatel 14751478 tegeles keegi Bartolomeu Dias kauplemisega Lissaboni ja Itaalia vahel, kuid pole teada, kas tegemist oli sama isikuga. Aastal 1481 saatis Dias ühe laeva kaptenina Diogo de Azambujat ekspeditsioonil Kullarannikule (Guineasse). Sel ekspeditsioonil rajati Elminasse ([Ghana]]) kaubanduse tugipunkt. Dias oli kuninga õukonna rüütel (escudeiro; see on teada João de Barrosi sõnade järgi, nagu ka see, et ta oli recebedor do Armazém da Guiné) ja kuninglike ladude järelevaataja. Arvatakse, et ta oli sõjalaeva (nau) "São Cristovão" tüürimees (patrão), sest 1486 sai keegi Bartolomeu Dias kuningas João II-lt oma tulevaste teenete eest 6000 real branco't.
Kuid see polnud alguses nii plaanitud. Algselt pidi pärast kreeklast olümpiatuld kandma 16- aastane Yianna Souleles. Kuid mingitel põhjustel tekitas see skandaali ja jäi ära. 2 Tookord läbis olümpiatuli pikima teekonna üldse, see oli 37 000 kilomeetrit. Guami saarelt viidi olümpiatuli Saalomoni saartele, Paapua Uus-Guineasse, Samaole, Fidzile ja ka Uus-Meramaale. Loomulikult liikus olümpiatuli ka lennukiga, ka laevaga ja ka lausa sukeldujate käes vee all. Melbourne-i keemikute ja inseneride poolt konstrueeritud terastorustikuga varustatud tõrvikuga käis 27. juunil kummiülikonnas akvalangiga sukelduja, Wendy Craig Duncan Suure Korallrahu juures ja mõnes kohas veel. Üle 2000 kraadi juures põlevleek tekitas piisava rõhu, et vett endast eemal hoida. Olümpiatuli kestis vee all 2 minutit ja 40 sekundit.
Pikkamisi purjetati piki Austraalia rannikut Austraalia põhjatipule. . Seal avastas Cook, et Uus-Guinea ei ole osa Austraalia mandrist, vaid seda suurt saart lahutab Austraalia väin. Peale Austraaliast lahkumist sai Cookile selgeks, et Austraalia on väärtuslik maa ja seal võivad kasvada umbes samad taimed mis Euroopaski. Peale selle kasvavad seal taimed, mis Euroopas üldse ei kasva. Niiviisi saabus ta viimaks pärast õige hädaohtlikku reisi Uus-Guineasse. Pikk teekond koju. Uus-Guineast suundus Cook Jaava pealinna Bataviasse. Meestel oli veel pikk 7 tee minna, et jõuda Inglismaale, laev aga oli pika reisi jooksul õige viletsaks muutunud. Ta lekkis mitmest kohast ja tuli ilmsiks ka mitmeid muid puudusi. 12. oktoobril 1770 saabuti lõpuks Bataviasse, kus asuti kohe laeva parandama. Kõik rõõmustasid, et saavad pärast pikka merereisi natuke kauem maa peal viibida
läbi Kesk-Aafrika oli 1430-ndatel võimatu, tuli see luua mere kaudu. See omakorda tähendas liikumist teisele poole ekvaatorit. 1441. aastal alustasid portugallased Lääne-Aafrika rannikul nn neemehüppamist. 1442. aastal riskis N. Tristao esimesena Cabo Blancost mööduda ja Arguini lahte sõita. Diniz Diaz sõitis ümber Cabo Verde ja randus 1444. aastal Bezeguiche'i saarel. Uuel katsel purjetas Tristao juba Rio Grande suudmesse (1446). Järgmisel aastal jõudsid portugallased Guineasse ning 1448. aastal rajati esimene asundus Arguini lahes. Kaks aastat enne Henrique surma oli Guinea lahe ääres asuv San Jorge da Mina kõige tähtsam kulla, nisu ja neegerorjade ümberlastimise keskus. Portugal ostis Araabia orjakaupmeestelt 700- 800 orja igal aastal. Kuigi Henrique keelas formaalselt kõik röövretked Cabo Verde ja Cabo Blanco vahel, tõi orjakaubandus tohutut kasumit mõlemale poolele. Henrique oli tuntud Meresõitja nime all, kuigi ta ise kunagi merel ei käinud. Tema
kutluurides" Bali saare projekt oli suur saavutus, sest esmakordselt kasutati visuaalses antropoloogias visaalseid asju süstemaatilise välitöö läbiviimiseks, eelkõige fotoalbumi tõttu. Talletades visuaalset infot loome materjali ka hilisemateks uuringuteks. Mead ise on hiljem samu fotosid kasutanud hoopis teiste teemade uurimisel, seega foto ja film on korduvkasutavad. Fotosid vaadates saab ise jõuda mingite järeldusteni. Teel Bali saarelt tagasitulles jäid veel 6 kuuks Uus-Guineasse ja filmisid seal võrldusmaterjali, mida Bali saarega võrrelda. Kultuurivõrdluste sissetoomine on toodud positiivsena esile. Subjektiivsete väidete sidumine (päeviku märkmed) fotodega võimaldas Bali kultuuripilti dekonstrueerida. Võimaldab teistel uurijatel tõestada, kas andmed on adekvaatsed või mitte. ,,Tabu: a story of the south seas". Etnograafiline mängufilm, autori saksa rezissöör R.W,Murnau ja Robert Flaherty. Film viib Prantsuse Polüneesiasse, BoraBora saarele
Titicut Follies jäglib elu kriminaalse taustaga hullude hooldekodus, mingid vaimuhaiged, selle filmi tegid John Marshall ja Wiseman, film on üks tähtteoseid dokfilmide seas. Robert Gardneri ja Johni teed läksid muidu lahku. Gardner Harvardi filmikeskuse juhina plaanis teha seeria erinevatest kultuuritüüpidest (tehnoloogilisel tasemel nt), kütid olid aluseks ja järgmisena otsustas teha filmi aiaviljelejatest (alepõllundus). Toimus ekspeditsioon danide rahva juurde Papua Guineasse. See kestis kuus kuud 1961aastast alates, võtsid osa mitu antropoloogi ja siis Karl Heider (Am antropoloog, jäi 16 aastaks sinna välitöid tegema), veel oli meditsiinitudengeid, loodusuurijaid. Nad sattusid keset traditsioonilist sõjapidamist, ekspeditsiooni tulemusena valmis film The Dani of West Irian 1972, see on Gardneri isiklik tõlgendus, palju sümbolismi, inimese võimet teist inimest
annaabi.ee 
