Kõige enam levinud tornlinnused Suuremaid linnuseid piiras ringmüür või vallikraav relvastus Ründevarustus Kaitsevarustus § Mõõgad § Kaitserüü § Odad § Kiiver § Vibud § Kilp § Tulirelvad § Ammud § Bilda turniirid Organiseeritud sõjamängud ehk turniirid Kuulsaim turniirisangar: prantsuse rüütel Guillaume le Marechal Kestsid kolm päeva:ratsa,jalgsi,grupikaupa Nürid relvad rüütlikirjandus Kangelaseeposed ,,Rolandi laul" ,,Nibelungide laul" Rüütliromaan Kuningas Artur Guenevere Armastusluule Trubaduurid Kas keskaeg oli pime aeg ? Arenenud relvastus Linnused
tahapoole. 18-21-aastane noormees löödi pidulikult rüütliks, kui ta oli hoolikalt treenitud ja oma isandale tõendanud head relvakäsitlusoskust. Turniirid Rahuajal pidasid aadlikud turniire ja käisid jahil, mis olid treeninguks ja ettevalmistuseks sõjas. Turniirid olid suurejoonelised üritused, kuhu kogunes palju rahvast ja mida peeti mõne feodaallossi läheduses. Rüütlite jõuproovid kestsid tavaliselt mitu päeva: esimesel võideldi ratsa, teisel jalgsi ja kolmandal grupikaupa. Tavaliselt võideldi nüride relvadega, kuid sellest hoolimata polnud turniirid päris ohutud. Turniirid ei olnud ainult sportlikud üritused, vaid ka pidustused, kus kohtuti teiste aadlikega ja kus esinesid ka muusikud ja poeedid. Feodaalide relvastus Relvastus jagunes ründevarustuseks, mille hulka kuuluvad lähivõitlusrelvad(mõõgad, odad jne) ja laskerelvad (vibud, tulirelvad, ammud jne) ning kaitsevarustuseks (kaitserüü, kiiver ja kilp). Frangi
küllaltki kohmakas ja paindumatu. Aadli ühiskondlikuks funktsiooniks oli sõdimine. Sõjakäik tähendas aadlikulevõimalust näidata oma vaprust ning osavust ja uhkust. Kui sõda parasjagu ei olnud, pidasid aadlikud turniire ja käisid jahil. Turniirid olid suurejoonelised üritused, kuhu kogunes palju rahvast ning neid peeti mõne feodaallossi läheduses. Rüütlite turniirid kestsid tavaliselt mitu päeva: esimesel võideldi ratsa, teisel jalgsi ja kolmandal grupikaupa. Tavaliselt võideldi nüride relvadega odaotstel oli kolm lühikest tömpi haru, kuid sellest hoolimata polnud turniirid päris ohutud. 15.sajandil võeti kasutusele puubarjäär ja üks rüütel ratsutas ühel, teine teisel pool barjääri ning kuna odahoop oli küllaltki tugev, kasutati ka tugevamat kiivrit ja raskemat raudrüüd. Turniirid ei olnud ainult sportlikud üritused, vaid ka pidustused, kus kohtuti teiste aadlikega ja kus esinesid ka muusikud ja poeedid.
kannupoisid tahapoole. 18-21-aastane noormees löödi pidulikult rüütliks, kui ta oli hoolikalt treenitud ja oma isandale tõendanud head relvakäsitlusoskust. Rüütliturniirid olid kõrgema seltskonna armastatud ajaviide, kus rüütlid oma võimeid näitasid. Neid peeti mõne feodaallossi läheduses ning sinna kogunes tuhandeid pealtvaatajaid. Rüütlite jõuproovid kestsid tavaliselt mitu päeva: esimesel võideldi ratsa, teisel jalgsi ja kolmandal grupikaupa. Kahevõitluses tähendas sadulast mahapaiskamine teise poole kaotust, kaotaja pidi aga võijale loovutama kogu oma varustuse ja ratsu. Ratsavõitlusteks oli võistluspaik jagatud madala barjääriga kaheks. Niiviisi välditi vastamisi kihutavate ratsude kokkupõrkamist. Iga väljakutsuja ratsutas enne võitluse algust rüütlite telkideni ja puudutas odaga selle kilpi, keda ta endale vastaseks soovis. Kui kilpi puudutati oda terava otsaga, siis võideldi
Pealinnuse ette või selle ümber rajati vahel veel eeslinnus. Selliseid linnuseid võis ühe suurniku valduses olla mitu, nende etteotsa määras ta lossiülemad ehk kastellaanid. Rüütliturniirid olid kõrgema seltskonna armastatud ajaviide, kus rüütlid oma võimeid näitasid. Neid peeti mõne feodaallossi läheduses ning sinna kogunes tuhandeid pealtvaatajaid. Rüütlite jõuproovid kestist tavaliselt mitu päeva: esimesel võisteldi ratsa, teisel jalgsi, kolmandal grupikaupa. Ühiskonna suhtumine turniiridesse oli mõneti vastakas. Ühelt poolt äratasid need suurt tähelepanu ja meelitasid kokku hulgaliselt pealtvaatajaid. Rüütlitele andis see võimaluse võita aadlineiu tähelepanu ning edukad rüütlid said laialt tuntuks. Kirik suhtus turniiridesse taunivalt ja püüdis nende pidamist keelata. Kiriku silmis õhutasid turniirid rüütlite edevust, ajendasid mõttetule verevalamisele ja tõmbasid eemale õigelt teelt: pühendunud võitluselt ristiusu eest.
valdama seitset rüütlioskust: ratsutamist, ujumist, vibulaskmist, rusikavõitlust, pistrikujahti, malemängu ja luuletamist. Rüütlile vajalikke oskusi lihviti turniiridel. 3.1 TURNIIRID Rüütliturniirid olid kõrgema seltskonna armastatud ajaviide, kus rüütlid oma võimeid näitasid. Neid peeti mõne feodaallossi läheduses ning sinna kogunes tuhandeid pealtvaatajaid. Rüütlite jõuproovid kestsid tavaliselt mitu päeva: esimesel võideldi ratsa, teisel jalgsi ja kolmandal grupikaupa. Kahevõitluses tähendas sadulast mahapaiskamine teise poole kaotust, kaotaja pidi aga võijale loovutama kogu oma varustuse ja ratsu. Ratsavõitlusteks oli võistluspaik jagatud madala barjääriga kaheks. Niiviisi välditi vastamisi kihutavate ratsude kokkupõrkamist. Iga väljakutsuja ratsutas enne võitluse algust rüütlite telkideni ja puudutas odaga selle kilpi, keda ta endale vastaseks soovis. Kui kilpi puudutati oda terava otsaga, siis võideldi
aastatel kahanes põlisrahva osakaal Eestis 62%-le, Lätis 52%-le Leedus 79%-le. Kogu Baltimaades oli halvenenud ökoloogiline olukord. II MS järel Baltimaades vastupanuliikumine eriti Leedus. Eestis metsavennad. Võitlus kestis kuni 1950.keskpaigani. Leedu vastupanuliikumine organiseeritum ja ülemaalise keskse juhtimisega (Leedus kaasatud ka katolik kirik). Eestis ja Lätis tegutseti üksikute salkadena, omaette. Massirepressioonid 1941 juuni ja 1949 märts. Inimesi kadus üksikult ja grupikaupa ka enne ja pärast massiküüditamisi. 1960. lõpul hakkas kujunema dissidentlus püüti levitada vaba infot Baltimaades toimuvast nii Baltikumis endas kui maailmas. 1970. tegid Ba. vabadusvõitlejad tihedat koostööd 1979.a. koostati Balti apell mis saadeti ÜRO peasekretärile ja paljude riikide juhtidele. Nõuti MRP salaprotokollide avalikustamist ja pakti tagajärgede likvideerimist iseseisvuse taastamist
annaabi.ee 
