elust. 1883. aasta sügisest sai temast ajalehe Virulane toimetuse liige, kus ta töötas 1886. aastani. Olles vahepeal olnud vabakutseline kirjanik, kutsuti Vilde 1887. aastast tööle Postimehe toimetusse. 1889. aastal Vilde lahkus ,,Postimehe" juurest ja läks Tallinnasse. Tallinnasse ei jäänud ta kauaks ja peagi naases Vilde Karjakülla, kus ta hakkas hoogsalt kirjutama nüüd juba saksakeelseid teoseid. Aastatel 18901892 elas ta Berliinis koos oma ema ja tulevase naise Antonie Gronauga ning oli vabakutseline ajakirjanik. Peamiselt kirjutas ta sellel perioodil ka lühikesi naljalugusid. 1891. aastal Vilde abiellus, kuid juba 1892. aastal tuli ta ilma naiseta tagasi Eestisse. 1898. aastal abielu lahutati. 18931896 töötas Vilde taas Postimehe toimetuses, kuid 1896. aastal kolis ta Moskvasse. Aastatel 18971898 toimetas ta jällegi Eestis Narvas ajalehte Virmaline, 18981901 töötas Tallinnas Eesti
Tema ainsaks lootuseks oli novell ,,Rõugearmid". Järgmisel päeval läks ta ajalehetoimetusse, kus tema raamat vastu võeti ja tehti ettemaks - 25 rubla. Sellega sai Vilde jälle elujärjele. (Mihkla, K. Eduard Vilde elu ja looming. 1972) Riias elas Vilde boheemlaslikult. Ta sai küll igakuist palka, kuid ometigi olid tal olukordi mil ta oli rahahädas. Sellest hoolimata oli ta ilukirjanduslikul alal päris viljakas. Riias sai Vilde tuttavaks neiu Antonie Gronauga, kes töötas modistina ema moeäris. Ta oli vallaslaps, sündinud Venemaal, Varssavi kubermangus. Tal puudusid küll igasugused vaimsed huvid aga oma ilu ja veetlusega oli ta suutnud Vildet võluda niivõrd, et nad tegid koos plaane kuidas Riiast üheskoos lahkuda. Nõnda ,,põgenesid" nad koos otse Berliini, ilma et nad seda kellelegi öelnud oleks. Kui neiu ema sai teada et nad seal on, kolis ka tema sinna elama.
kui ka kunstilise värvikuse ja jõulisusega. Teoses ei ole midagi juhuslikku. Eriti omapäraselt mängib kirjanik looduse kirjeldamisega. See on tavaliselt mõne tegelase tujudega kooskõlas või iseloomustamaks mõnd tegelast. 20 9) Eduard Vilde naissuhted Riias sai Vilde tuttavaks väikest kasvu, ilusa ovaalse näo ja pruunide silmadega kahekümne ühe aastase neiu Antonie (Toni) Gronauga, kes töötas modistina ema moeäris. Johanna Elisabeth Wilhelmine Antonie Gronau oli vallaslaps, sündinud Venemaal, Varssavi kubermangus. Tal puudusid küll igasugused vaimsed huvid, aga oma ilu ja veetlusega oli ta suutnud Vildet niivõrd kütkestada, et nad tegid koos plaane, kuidas Riiast üheskoos lahkuda. Tonile oli muutunud tüütavaks üksluine töö kübaraäris kurja ema pilkude all. Pealegi oli tal Berliinis onu, kelle juurde ta võis koos Vildega elama asuda
Konflikt põhineb armastusel. Vilde lahkus Riiast 1890. aasta septembris. Saksamaal olles tihendas ta jällegi suhteid ,,Postimehega", avaldades seal sarja ,,Berliini kirju". Peam sissetulekuallikaks oli följetonide ja lühijuttude kirjutamine ja oma loomingu tõlkimine. Berliiniaegsest eestikeelsest toodangust tuleks ära mainida ,,Suguvend Johannes", ,,Kondivalu kõrtsirahvas", jutustus ,,Kuul" jm. Augustis 1891 astus Vilde abiellu Antonie Gronauga, mida hiljem hindas elu suurimaks rumaluseks. Saksamaal luges Vilde uusimaid realistlikke töid, külastas usinasti teatrit (uudne lavakunst, eksperimentaalsus) ja ka Riigipäeva (sotsiaaldemokraatlikud põhimõtted). 1892. aastal pöördus Vilde tagasi kodumaale, kavatses Karjakülas kirjutada. See suvi ja sügis olid kirjanikule viljakad, ta tegi ,,Postimehele" pidevat kaastööd, avaldas seal romaani ,,Kännud ja käbid", naljajutu ,,Linkvesti papa kihlvedu"+
ajakirjandusest. Vilde lahkus Riiast 1890. aasta septembri viimastel päevadel Saksamaa pealinna Berliini. Vilde jätkas suhteid ,,Postimehega", kus hakkas avaldama ,,Berliini kirju". Tema Berliini- aegsest eestikeelsest toodangust väärivad märkimist ,,Postimehes" ilmunud ,,Suguvend Johannes", ,,Kondijahu kõrtsirahvas", ,,Doora Osol" ja jutustus ,,Kuul pähe!" Augustis 1891 abiellus Vilde Antonie Gronauga. Seda sammu on Vilde hiljem hinnanud kui oma elu kõige suuremat rumalust. Lahkhelid perekonnas algasid arvatavasti varsti ja põhjustasid Vilde lahkumise Berliinist juba 1892. aasta kevadel. Kui Eduard Vilde hakkas proovima oma kirjanduslikke võimeid, ei olnud tal kaasaegset Eesti kirjasõnast midagi niisugust eeskujuks võtta, mis oleks kokku sobinud tema ellusuhtumisega. Loomingulise tee algul pakkus Vildele eeskuju kõigepeale välismaine kerge ajaviitekirjandus
elust. Teiseks teoseks oli ,,Musta mantliga mees" eesti esimene kriminaaljutustus. Sel perioodil töötas ka Vilde mitmesuguste ajalehtede juures. 1887. aastal otsustab ta ,,Postimehe" endale osta, kuid see katse ebaõnnestub. 1889. aastal Vilde lahkus ,,Postimehe" juurest ja läks Tallinnasse. Tallinnasse ei jäänud ta kauaks ja peagi naases Vilde Karjakülla, kus ta hakkas hoogsalt kirjutama nüüd juba saksakeelseid teoseid. 1890. aastal sõitis Vilde koos ema ja tulevase naise Antonie Gronauga Berliini. Vilde püüdis saada osa sealsest kultuurist. Peamiselt kirjutas ta sellel perioodil lühikesi naljalugusid. 1891. aastal Vilde abiellus, kuid juba 1892. aastal tuli ta ilma naiseta tagasi Eestisse. 1898. aastal abielu lahutati. 90-ndatel aastatel hakkas Vilde kirjutama tõsisemaid realismitöid. Ta sekkus aktiivselt ühiskondlikku ellu, võttis osa pipkaloonia tegevusest (haritlaste ring, mis organiseeris populaarteaduslikku loomingut). 1898
ja tegumoel, mida nad tõesti kannavad. Mis võin mina selle ette, et näidataval ajal muhud, elul paised, inimestel kärnad küljes on?" See oli realisti loomingukreedo. Kirjanduslikus praktikas, oma teostes, jõudis Vilde realistliku meetodi järjekindla rakendamiseni mitu aastat hiljem. Berliinis elatud aastad olid Vildele väga mõjuvad, avardasid tema silmaringi nii kirjanduslikult kui ka poliitiliselt. Sinna sõitis ta koos oma tulevas abikaasa Antonie Gronauga, keda ta kohtas Riias. Nad abiellusid 1891. aastal, kuid see polnud eriti viljakas abielu, seega tuli see lahutada 7 aastat hiljem. 1896. aastal ilmus Vildel ,,Külmale maale", mis on tema loomingu täisküpsuse tunnistus ja ühtlasi eesit kriitilise realismi esimene väärtteos. Vilde kujutab ebavõrdsust ja vastuolusid tolleaegses eesti külas ja põhjendab kuritegevuse levikut majandusliku viletsusega: inimene on olude ohver. Aastal 1896 elas Vilde Moskvas
annaabi.ee 
