• Maa võnkumiste füüsika on keerulisem ja mitmekesisem, kui siin kirjeldasime, aga ehk saite veidi aimu sellest põnevast füüsika ja geograafia puutepunktist. • Aga kuidas saaks teada, mis on Kuu sees? Maavärinaid asendavad seal meteoorid. Seismojaamad toimetati sinna erinevatel kuumissioonidel. Mis on gravitatsioonilained ja kuidas neid mõõta • Gravitatsioonilained on massi liikumisega kaasnevad aegruumi võnked, mis levivad tekkeallikast lainetena. Gravitatsioonilainete olemasolu ennustas üldrelatiivsusteooria põhjal Albert Einstein 1916. aastal. • Gravitatsioonilained läbivad pidevalt Maad, kuid isegi kõige tugevamatel neist on imeväike mõju ning nende allikad on üldiselt kaugel. Näiteks 14. septembril 2015. aastal tuvastati signaal, mida hakati nimetama sündmuseks GW150914. Sündmus ise oli see, et Maale jõudsid lained, mis tekkisid kahe musta augu liitumisest üle miljardi valgusaasta tagasi ning
Niisiis ei piisa musta augu mõjupiirkonnast pääsemiseks ainult teist kosmilist kiirust ületatavast kiirusest, vaid selle kiiruse suuna vaheline nurk peab olema suurem mingist kriitilisest väärtusest. Väiksema nurga korral haarab must auk keha gravitatsiooniliselt, suurema nurga korral lendab keha kosmosesse. Kriitilise nurga suurus sõltub keha ja musta augu vahelisest kaugusest. Mida kaugemal on keha mustast august, seda väiksem on kriitiline nurk. Einsteini teooria ennustab gravitatsioonilainete olemasolu. Gravitatsioonilained sarnanevad elektromagnetlainetega, mis kujutavad endast allikat ning kiiresti vahelduva tugevusega elektri- ja magnetvälju. Elektromagnetlained levivad ruumis suurima võimaliku kiirusega- valguse kiirusega. Täpselt niisama kujutavad gravitatsioonilained endast allikast ja ruumis valguse kiirusega levivat gravitatsioonivälja. Kui palju energiat kiirgab keha gravitatsioonilainetena selle aja jooksul, mil ta tiirleb
Newtoni seadused ei suuda pädevalt kirjeldada. Samuti prognoosis Einsteini teooria, et piisavalt suure massiga keha võib endast mööduva valguse trajektoori painutada. Seda nähtust nimetatakse gravitatsiooniläätseks ning täheteadlased on seda korduvalt vaatlustega kinnitanud. Kõige paljutõotavamat väljavaadet teooria paikapidavuse testimiseks makrokosmilistes mastaapides pakub aegruumi virvenduste e nn gravitatsioonilainete peilimine. Noid laineid võivad tekitada äärmuslikult tormilised sündmused nagu ülisuure massiga objektide, nt mustade aukude, või äärmiselt tihedate objektide, nt neutrontähtede kokkupõrked. Üks füüsikute püsivamaid eesmärke on sellise teooria leidmine, mis ühendaks üldrelatiivsuse — makroskoopilise maailma toimimise aluseks oleva teadusliku „reeglistiku“ — ülitillukestes mõõtkavades aine ja energia käitumist suunava kvantmehhaanikaga. Taolise teooria, nn
Maa magnetvälja perioodilise pöördumisega ja magnetpooluste liikumisega paralleelselt ookeani kesmäestikega. 1963 Gell-Mann ja Zweig loovad uue mudeli elementaarosakeste jaoks. 1964 Fitch ja Cronin näitavad, et neutraalsel K-meson lagunemisel eiratakse CPT invariantsust. 1964 John Bell näitab, et kõik varjatud muutuja teooriad peavad rahuldama Belli võrratust. 1965 Weber võtab kasutusele esimese gravitatsioonilainete detektori. 1965 Mariner saadab esimesed selged pildid Marsist. 1966 Luna 10 lendab esimese kosmoselaevana kuu orbiidile. 1967 John Gurdon kasutab rakutuumasiirdamist ja kloonib niimoodi konna, tegu on esimese kloonitud selgroogsega. 1969 Neil Armstrong kõnnib esimese inimesena kuul. 1969 Staelin, Reifenstein, Cocke, Disney ja Taylor avastavad Krabi udukogus pulsari ja ühendavad niimoodi supernoovad, neutrontähed ja pulsarid.
ka gravitatsioonilained, kandes braanimaailmast energiat ära (joon. 7.10). Näib, et seejuures oleks rikutud üks füüsika põhiseadusi energia jäävuse seadus. Energia koguhulk peab jääma samaks. Kuid energia gravitatsioonilainetega ärakanne tundub seaduserikkumisena ainult seetõttu, et meie vaatepunkti toimuvale piirab braan. Ingel, kes näeb ka lisamõõtmeid, teaks, et energia jääb samaks, on vaid rohkem laiali laotunud. Kahe teineteise ümber tiirleva tähe gravitatsioonilainete pikkus on palju suurem kui sadulakujulise kõveruse raadius lisamõõtmetes. See aga tähendab, et nad kalduvad koonduma braani 43 vahetusse lähikonda nagu gravitatsioonijõudki ega kaugene mööda lisamõõtmeid ning ei kanna braanilt ära suuri energiahulki. Kuid teiselt poolt, need gravitatsioonilained, mille lainepikkus on väiksem kui
ka gravitatsioonilained, kandes braanimaailmast energiat ära (joon. 7.10). Näib, et seejuures oleks rikutud üks füüsika põhiseadusi energia jäävuse seadus. Energia koguhulk peab jääma samaks. Kuid energia gravitatsioonilainetega ärakanne tundub seaduserikkumisena ainult seetõttu, et meie vaatepunkti toimuvale piirab braan. Ingel, kes näeb ka lisamõõtmeid, teaks, et energia jääb samaks, on vaid rohkem laiali laotunud. Kahe teineteise ümber tiirleva tähe gravitatsioonilainete pikkus on palju suurem kui sadulakujulise kõveruse raadius lisamõõtmetes. See aga tähendab, et nad kalduvad koonduma braani vahetusse lähikonda nagu gravitatsioonijõudki ega kaugene mööda lisamõõtmeid ning ei kanna braanilt ära suuri energiahulki. Kuid teiselt poolt, need gravitatsioonilained, mille lainepikkus on väiksem kui lisamõõtmete kõverdumisskaala, pääseksid braani lähedusest hõlpsasti minema. Lühikeste
annaabi.ee 
