Nad saadetakse sanitaarrongiga ära. Alberti palaviku tõttu tõstetakse nad maha katoliiklikus hospidalis. Peale tervenemist saab Paul kosumispuhkust ning sõidab tagasi rügementi. Sõda muutub sõdurite jaoks veelgi talumatuks, langenuid on palju. Ühel hilissuvisel päeval saab vigastada ka Pauli kõige ustavam kaaslane Kat. Paul üritab kõigest väest teda seljas tagasi viia, et ta ravile kiiresti saaks. Sidumispunktis selgub, et Kat on teel granaadikillu pähe saanud ja surnud. See on raamatu peategelasele kõige rängem hoop. Paul läheb tagasi rindele, kuid natuke hiljem sügisel hukkub ka tema. 5. Peategelased: Paul Bäumer, Stanislaus Katczinsky, Albert Kropp Kõrvaltegelased: köögitoimetaja Heinrich, kooliõpetaja Kantorek, Franz Kemmerich, Pauli ema, õde ja isa, allohvitser Himmelstoss, leitnant Bertinck, Josef Hamacher, Peter, Franz Wächter, Lewandowski, Marja Lewandowski, Haie Westhus, Müller,
Nad saadetakse sanitaarrongiga ära. Alberti palaviku tõttu tõstetakse nad maha katoliiklikus hospidalis. Peale tervenemist saab Paul kosumispuhkust ning sõidab tagasi rügementi. Sõda muutub sõdurite jaoks veelgi talumatuks, langenuid on palju. Ühel hilissuvisel päeval saab vigastada ka Pauli kõige ustavam kaaslane Kat. Paul üritab kõigest väest teda seljas tagasi viia, et ta ravile kiiresti saaks. Sidumispunktis selgub, et Kat on teel granaadikillu pähe saanud ja surnud. See on raamatu peategelasele kõige rängem hoop. Paul läheb tagasi rindele, kuid natuke hiljem sügisel hukkub ka tema. 5. Peategelased: Paul Bäumer, Stanislaus Katczinsky, Albert Kropp Kõrvaltegelased: köögitoimetaja Heinrich, kooliõpetaja Kantorek, Franz Kemmerich, Pauli ema, õde ja isa, allohvitser Himmelstoss, leitnant Bertinck, Josef Hamacher, Peter, Franz Wächter, Lewandowski, Marja Lewandowski, Haie Westhus, Müller,
Neljas tase tagasi ja ma sõidan uuesti rindele. Jumalagajätt sõbra Viies tase Albert Kropiga on raske. Aga aja jooksul õpitakse seda kroonus. Kat on teel, ilma et ma Muutke teksti laade seda oleksin märganud, granaadikillu pähe saanud. Teine tase Ainult väike auk on näha; Kolmas tase see oli üks õige tilluke, Neljas tase eksinud kild. Aga sellest Viies tase piisas. Kat on surnud.
surnuks, kuid kannatab hiljem suurte süümepiinade käes. Oma leeri juurde tagasi jõudes jääb see aga ainult kaugeks mälestuseks. Lõpuks on Paul viimane, kes nende rühmast veel elle jäänud on ja ta üritab veel päästa ka oma sõpra Kaczinsky't, kes ühes lahingus saab säärde mürsukilluga. Paul hakkab teda seljas ära kandma. Suure pingutusega jõuab Paul Bäumer lõpuks sidumispunkti, kus ta aga kahjuks avastab, et Kat on surnud  transportimisel on ta granaadikillu pähe saanud. Paul sureb päeval, mil loodetakse juba rahu ning päev võetakse kokku sõnadega - läänerindel muutuseta. Sõjast neile, kes sõdima peavad, ei ole mingit kasu. Kogu jubedus ja tapatalgu toimub käputäie poliitikute käsu tõttu, kellede jaoks ei ole ühel, kümnel ning veel ka sajal elul tähtsust. Ãœksteise vastu peavad aga võitlema mehed, kes sõjas olla ei tahagi. See polegi tegelikult üldse nende sõda. Aga ega ei ole vahet kummal poolel rindejoont sõditakse Â
Ühel rünnakul sattus mürsukild talle silmadesse ja me jätsime ta surnu pähe maha." Missugune saatuse iroonia! See, kes surmasaamist kõige enam kardab, langeb kõige esimesena. Sõjas on elu ja surma vahel nii õhkõrn piir. Ühel hetkel võib inimene olla elus ja kohe järgmisel hetkel surnud. Kõige enam taipasin ma seda Kati surmasaamise juures. Paul rääkis Katiga laatsaretti viimise ajal, kuid samas ta ei märganud, et teel oli Kat saanud granaadikillu pähe. ,,Ainult väike auk on näha; see oli üks õige tilluke, eksinud kild. Aga sellest piisas. Kat on surnud." Võib öelda, et see oli üks mind kõige rohkem mõjutanud kohti raamatus. Ühel hetkel oli inimene elavate kirjas (vigastatud, kuid siiski elus), aga järgmisel hetkel surnud. Sõda muudab inimesed tundetuks, nad teevad asju, mida endast ei oleks uskunud. ,,Meist on saanud kardetavad elajad. Me ei võitle, me kaitseme ennast hävitamise ees. Me ei viska käsigranaate
kõigeks valmis, minule jäi mulje, et tihti elavad nad rohkem üksteise kui enda nimel. Hea näide sellest on raamatu lõpp, kus sureb Kat. Kogu selle aja on Paul ellu jäänud. Kõik tema klassikaaslased on surnud ning tema sõpruskonnast on elus veel ainult Kat, kes on temast oluliselt vanem ja elukogenum. Kuid siis saab Kat vigastada. Paul võtab kokku kogu oma jõu ning riskides omagi eluga tassib Kati seljas laatsaretti, kuid sinna jõudes avastatakse, et Kat on juba surnud, ta oli saanud granaadikillu pähe. See oli väga tugev hoop Paulile, sest sõjas üksi hakkama ei saa, peab olema keegi kellele toetuda, kelle eest võidelda. Ning Paul kaotab lootuse, ta ei usu enam tulevikku ning langeb üsna pea ka ise. Tal polnud enam kedagi või midagi mille nimel võidelda. Ma pole kunagi õieti mõistnud sõja mõtet. Täpselt nagu raamatuski öeldi: ,,Üks käsk tegi need rahulikud kogud meie vaenlasteks; teine käsk võiks nad meie sõpradeks muuta. Paar
Datering põgeneb, kuid ta arreteeritakse. Mitmed P kaaslased/sõbrad on surma saanud. M sai valgustusraketi kõhtu. Saksa sõdurite toit on vilets ja mehed on nälginud. Laskemoon on otsakorral ja kahurid on ülekoormatusest kõverad. Kõik saavad aru, et Saksamaa kaotab sõja. Kuud mööduvad. Ühes lahingus saab K mürsukilluga säärde. P hakkab teda seljas ära kandma. Suure pingutusega jõuab P lõpuks sidumispunkti. Seal avastab ta, et K on surnud  transportimisel on ta granaadikillu pähe saanud. XII On 1918 sügis. Kõik räägivad rahust. P on masenduses. Ta tunneb, et on üksi ja lootusteta. P langes oktoobris 1918. Ta oli ettepoole vajunud ja lamas maas justkui magaks. Kui teda selili keerati, nähti, et ta ei olnud kaua vaevelnud  ta näol oli nii tasane ilme, nagu oleks ta peaaegu rahul sellega, et see niimoodi juhtus.
... Bertink tapetakse, mürsukild rebib tal lõua ära, sama kild rebib lõhku Leeri puusa, nad mlemad surevad. Suve tulekul on kõigile selge, et nad kaotavad sõja. Iga saksa mehe kohta on 5 tervet vastast, sama lennukite puhul.. Kuum, halb ilm. Kat saab kuuli jalga tuues sööki. Paul krabab ta ja viib lähimasse esmaabipunkti. Paul on mures, kui ka Kat läheb haiglasse, pole tal enam sõpru. Hane asjast on 3 a möödas. Selgub, et ta nägi seda vaeva asjatult, Kat suri. Teel sinna on ta granaadikillu pähe saanud. Ka maakaitseväelaen Stanislaus Katczinsky on surnud. Seejärel ei mäleta Paul enam midagi. 12. Paul on oma klassi 7st vabatahtlikust viimane. Rahu oleks justkui käega katsutav. Paul puhkab, kuna sai tiba gaasi. Mõtlen kojuminekule, aga ei suuda plaane teha. Ta on hävitatud. Ta arvab, et keegi ei suuda mõista ei teda, ega teisi sõdureid. Ta vaid loodab, et rõõm naaseb.
ta arreteeritakse. Mitmed P kaaslased/sõbrad on surma saanud. M sai valgustusraketi kõhtu. Saksa sõdurite toit on vilets ja mehed on nälginud. Laskemoon on otsakorral ja kahurid on ülekoormatusest kõverad. Kõik saavad aru, et Saksamaa kaotab sõja. Kuud mööduvad. Ãœhes lahingus saab K mürsukilluga säärde. P hakkab teda seljas ära kandma. Suure pingutusega jõuab P lõpuks sidumispunkti. Seal avastab ta, et K on surnud  transportimisel on ta granaadikillu pähe saanud. XII On 1918 sügis. Kõik räägivad rahust. P on masenduses. Ta tunneb, et on üksi ja lootusteta. P langes oktoobris 1918. Ta oli ettepoole vajunud ja lamas maas justkui magaks. Kui teda selili keerati, nähti, et ta ei olnud kaua vaevelnud  ta näol oli nii tasane ilme, nagu oleks ta peaaegu rahul sellega, et see niimoodi juhtus. Ernest Miller Hemingway "Kellele lüüakse hinge kella" Teos jutustab Hispaania kodusõjast, mis toimus 1936Â1939
annaabi.ee 
