kuju ümar väike ja ümar profiil kerkinud, kumer kumer servajoon sirge sirge konsistents limajas, läikiv läikiv värvus valkjas beez fluorestsents KingB-l ei esinenud NIA gramreaktiivsus (preparaat gramnegatiivne gramnegatiivne [2] ja KOH test) raku kuju, agregatsioon lühike pulk, agregeerumata coccobacillus [3] endospoor ei ei [2] liikuvus väga hästi liikuv liikuv [2] C-allikad (hape + gaas): glükoos (O/F test) +/- +/+ [2]
Tervel loomal on vatsas tasakaalus kiudu seedivad ning süsivesikuid seedivad bakterid. Kui ratsioon järsku muutub ning vatsas on normaalsest rohkem kiiresti seeduvaid süsivesikuid, muutub normaalse fermentatsiooni kord ja vatsa mikroobide tasakaal häirub. Piimhapet toovad ja tarbivad bakterid, milleks on peamiselt streptokokid, hakkavad kiiresti paljunema. Streptokokkide poolt toodetud laktaat alandab kiiresti vatsa pH ning vatsa gramnegatiivne mikrofloora ja algloomad surevad. Piimhappe produktsioon suurendab vatsas osmootset rõhku ning vatsa koguneb teistest kudedest vedelikku. Areneb organismi dehüdratatsioon. Lisaks piimhappele tekib vatsa ka teisi tugevaid orgaanilisi happeid. Liigne tugevate hapete osakaal põhjustab vatsa limaskesta põletiku ja vatsaseina haavandeid. Seda haiguslikku seisundit nimetatakse atsidoosiks. Vatsa atsidoosi
aktinomütseet- ; generatsiooni aeg- aeg, mis kulub ühe raku pooldumiseks; biokile- koosneb bakteritest (panna katseklaas vette täitub sellega). Nii koloniseeritakse bakterite poolt vees ja mullas ka surnude a loomade jäänused, mis kiirendab nende lagunemist. patogeen- bakter, mis tungides inimese organismi võib põhjustada haigusi; bakter toksiin- toksiin, mis kustub esile koekahjustusi; mügarbakter- gramnegatiivne mullabakter, kes seob õhust lämmastikku; nitrifikatsioon- protsess, milles nitrifitseerijad bakterid oksüdeerivad hapniku abil; 4 Nicole Maria Klais; 11 H denitrifikatsioon- lämmastikuringe oluline lüli, milles nitraadid või nitritid redutseeritakse järk-järgult gaasilisteks ühenditeks (N2O või N2). Seened 1
-spoorid võivad püsida aastaid kuni aastasadu Erinevad baktereid -baktereid eristatakse üksteisest a) kujult: - kerabakterid e kokid - pulkbakterid e batsillid - sprillid (spiraalsed) - niitjad - keeritsbakterid e spiroheedid (kruvikujulised) - pungade e jätketega bakter b) rakukesta struktuurilt - grampositiivne (kest on peptidoglükaanist) - gramnegatiivne (kest on peiidoproteiinist) c) hapnikutaluvuse poolest - aeroobid (vajavad elutegevuseks hapnikku) - anaeroobid (ei vaja elukegevuseks hapnikku, hapnikukeskkonda sattudes surevad) - fakulatiivsed (neil on sügavalt suva, kas hapnikku on või mitte, eksisteerivad niikuinii) d) energiaallika kasutamine -autotroofid (suudavad endale ise orgaanlist ainet lagundades energiat toota)
Pseudomonas’t on leitud pinnasest, veest ja taimedelt, ta on suuteline kasvama erinevates keskkonna niššides: kraanikaussides, lillevees, puhastusvedelikes, ravimites ja isegi desinfitseeriva iseloomuga seepides. Infektsioone inimestel põhjustab juhul, kui koloniseerib langenud kaitsevõimega isikuid või satub organismi traumajärgselt. • Vibrio cholerae - on eriti ohtliku nakkushaiguse koolera tekitaja. Morfoloogiliselt gramnegatiivne, komakujuline, ühe viburiga bakter. Tähtsamad virulentsusfaktorid on neuraminidaas- ja mutsinaasensüümid ning LT ja ST enterotoksiinid. • Campylobacter spp. - on gramnegatiivne kruvisarnane oksüdaaspositiivne ja katalaaspositiivne bakter, võib põhjustada enteriiti. Uuritav materjal KÕHUTÜÜFUS. Uuritavateks materjalideks on veri, roe, duodenaalmahl, luuüdipunktaat ja vereseerum.
Juhuslik avastus: A. Fleming. Lüsotsüümi toimet testitakse tavaliselt Micrococcus luteus'el, kes on väga tundlik sellele ensüümile. Peptidoglükaanvõrk on gramnegatiivsetel bakteritel õhuke (nähtavasti ühekihiline), grampositiivsetel bakteritel aga paks (max 25 kihti). Sellel erinevusel baseerub ka nimetatud bakterite erinev värvumine Grami järgi. Grampositiivne- peptidoglükaani kiht paks, värvub lillakasssiniseks. Stafülokokid, Bacillus antracis Gramnegatiivne- peptidoglükaani kiht õhuke, värvub punaseks. E. coli Gramnegatiivsetel bakteritel on õhuke rakukest, mille peal paikneb täiendav kesta kiht- välismembraan. Rakumembraani ja välismembraani vaheline ruum- periplasma/periplasmaatiline ruum. Ei ole tühi ruum. E. coli'l paikneb periplasmas ca 370 erinevat valku. Võrdluseks: välismembraanis ca 150 valku. G(-) bakterite rakukest on mitmekihiline, 10-20 nm paksune. Ta koosneb: õhukesest
annaabi.ee 
