(hääliku täheline märkimine). Kreeta ehk Minose kiri oli loodud Kreetal enne kreeka hõimude sissetungi. Algul oli ideograafiline kiri,hiljem sõna-silbiline kiri. Eelmise sajandi algusest oli teada Egeuse mere 3 kirjasüsteemi,üks oli hieroglüüfkiri,teised kaks olid lineaarkirjad A ja B. Praegu eristatakse kahte kreeta ja kahte kreeta- mükeene kirja kuju. Kreeta piltkirjas on umbes 150 ideogrammi:inimene,loomad,taimed ja esemed. Lineaarkiri oli kiri,kus grafeemid ehk märgid koosnevad liinidest,joontest,mitte piltidest. Lineaarkirja B savitahvleid ja pitsereid on leitud rohkesti Lõuna-Kreekast:Teebast,Pylosest ja Mükeenest. See silpkiri oli deshifreeritud 50 aastat tagasi. Aastal 1200 oli lineaarkiri B kadunud. Lineaarkirja B avastas Evans,aastal 1900 Knossose kaevamistel. Vanakreeka alfabeet: Kreeka kiri on laenatud arvatavasti XI-IX.sajandil foiniiklastelt ehk semiitidelt. Neil oli konsonantne tähestik
Lause on sõna suhtes sümboliks.
Bühleri keelefunktsioonid:
(eeldatavalt Jakobsoni kolm esimest???)
Hjemlslev
Sisu substants see keeleline tähendus üldse ilma mingi liigenduseta
Sisu vorm nüüd alles tuleb konkreetne keel sisse. Igasugused jaotused, mis sed
tähendust hakivad gramm.kategooriad jne
Väljendusmõte võimalike foneemide kogu
Väljenduse substants see on kas hääl või kiri, heli järgnevus
Väljendusvorm häälikud v kirjutatud st foneemid v grafeemid. Jällegi on liigendet
väljenduse substants.
(vt ka allpool!!)
4 kihti (strata)
vorm/substants
sisu < Saussure'i tähistatav> /väljendus
ilma et arusaadavud oluliselt kannataks. Aga kirjas ei saa kunagi nähtavaks teha kogu seda teavet , mis sisaldub kõnes. Nii ei väljenda kiri tavaliselt rõhke ja kõnemeloodiat, millel tegelikus keelekasutauses on tihti otsustav roll. Kõnet saab kirjaks muuta mitmel viisil. On keeli, kus igal sõnal on oma kirjamärk e. ideogramm; on keeli, kus kasutatakse silbimärke, ja keeli, kus pannakse eraldi kirja kõik häälikud või osa häälikuist. Kirjamärgid ehk grafeemid ja häälikusüsteemi üksused ehk foneemid ei pruugi neis keelis täielikus vastavuses olla, kus häälikumärke kasutatakse. Loomulik keel pärandub suulises vormis ühelt sugupõlvelt teisele. Ainult surnud keel säilib üksnes kirjlike mälestiste vahendusel. 2. Keeleteaduse suundi (üldkeeleteadus, võrdlev-ajalooline keeleteadus, keeletüpoloogia, neurolingvistika, psühholingvistika, sotsiolingvistika, kognitiivne lingvistika, vestlusanalüüs, arvutilingvistika)
poissi riidesse panna (kaks süntagmat). Taat - (t)aitas - poissi rii-desse(p) - panna (kuus kõnetakti). Taat - (t)ai(t)-tas - pois-si rii-des-se(p) - pan-na (10 silpi). Samas lauses on kasutatud järgmisi keeleüksusi: • Sõnaühendid: aitas poissi, riidesse panna, aitas (riidesse panna). • Sõnavormid (morfoloogilised sõnad): taat, aitas, poissi, riidesse panna. • Morfeemid: taat, aita, s, poissi, riide, sse, pann, a. • Foneemid (näites vastavad neile grafeemid): t-aa-t, a-i-t-a-s, p-o-i-ss-i, r-ii-d-e-ss-e, p-a-nn-a. Keeledidaktika ülesandeks on välja selgitada, millal tegelda kõnesegmentidega, millal keeleüksustega. Lugema ja kirjutama õpetamisel ilmneb selgelt erinevus kahe üksuste süsteemi vahel. Kirjutamisel tuleb kõnesegmentidelt üle minna keeleüksustele, lugemisel aga vastupidi. Võimalus väljendada ühte ja sama mõtet erinevalt ongi kinnituseks, et keelendi tähendus ja mõte on kõneaktis küll seotud, kuid siiski eri nähtused
Iga häälik, mis sõnu eristab, on foneem. Foneem on häälikusüsteemi väikseim üksus, mille abil eristatakse ühe sõna tähendust teisest. Kui asendada sõnas üks foneem teisega, võib tulemuseks saada uue tähendusega sõna. Grafeem on väikseim tähendusi eristav üksus kirjakeeles. Grafeemide näiteiks on kirjatähed, kirjavahemärgid, numbrid. Kirjutatud sõna on suulises kõnes oleva sõna tähtedest koostatud mudel, kus tähed (grafeemid) on häälikute (foneemide) sümboliks. Sõna kirjutamiseks (mudeli koostamiseks) tuleb kõigepealt määrata foneemide järjekord sõnas ja siis valida vastavad tähed. Eesti keel on foneetiline keel. Eesti keel koosneb häälikutest. Grafeem - on kirjapildis häälik / a a A /. Foneem - on häälik kõigi tema tunnustega: hääldades /a/ esineb erinevaid hääldusvarjundeid. Foneemid kindlas järjestuses annavad sõnadele kuju. Sõna on võimalik ära tunda.
pöörde-käändelõpp, tunnused, tuletusliited. Peale selle ka ees/tagasõnad, abisõnad (nt all, üleval, peal, ja, aga siis, ning ,ehk jne. Et morfeemid ei ole aint sõnaosad , vaid õivad olla ka omaette sõnadena. Grammatilste mofremide selgekstegemine: vaja tutvustada konkreetseid situatsioone, ruumisuhete väljendamiseks oin head nt skeemid, kus miski millegi suhtes asub jne. Teksti tähendus: semantika + pragmaatika (mõte) Foneeme sümboliseerivad grafeemid (kirjas tähed) Põhifunk on aidta sõnu ära tunda ja teistest eristamine: nt on kuu, mitte puu, suu. Prosoodika: rõhupaigutamine lauses mingile sõnale, ja sõnas mingile silbile. Eesti keeles on selleks ka välde (ehk prosoodilne foneem). Häälikud oma suhtelise kestvuseks on üheks välte tunnuseks. Et väldet ära tunda peame mõistma rõhulise (kaasrühulise) kestvuse suhet, hääliute omavahelise kestvuse suhet. Lisaks on ka veel erinevus: maali ja Maali
annaabi.ee 
