kangelastest, olgu need siis inimesed või jumalad. "Väikeste inimeste" lugu, sest nemad on selle edasi kandjad. Suur osa kultuurilugudest ongi säilinud tänu suulise kultuuritraditsiooni olemasolule. See on kunstiteos, mis kasutab oma keelt võimalikult kõrgel tasemel, kandes edasi väärtusi. Üks olulisemaid on kahtlemata, 2050 aastat tagasi rootükiga savitahvlile kirjutatud, vana-sumeri eepos. Alles 19. sajandil avastas arheoloog Layland põrunud mineva linnast Gilgameshi tükid, mis aegamisi taastati. Sellise huku läbiteinud eepos, mille keskmeks on problemaatiline kuningas, väärib kahtlemata esiletõstmist. See on õpetlik lugu sellest, kuidas metsikuses saab hakkama tsiviliseeritud Gilgamesh ning metsik Enkidu. Sõbra surm ajendabki Gilgameshi otsima tarka Utnapithimi, kellelt loodab saada surematuse saladust. Tark viib Gilgameshi transsi ja räägib talle loo looduskatastroofist. Veeuputus näitab loodusnähtuste olulisust igas kultuuriloos. Lugu,
Filosoofilise mõtlemise eesmärgiks ongi leida tõde. Müütilises mõtlemises aga on eesmärgiks jõuda teistsugusesse aega, ning see säilitab identiteeti ning see lähtub ainult minevikusündmustest. Ühiseks jooneks aga on mõlemal mõtlemisel see, et nad käsitlevad maailma kui tervikut. Müüdid rääkisid isikutest, kuivõrd filosoofia asendas selle abstraktsega. Müüdid rääkisid isikutest, kuivõrd filosoofia asendas selle abstraktsega. (Näiteks Babüloonia Gilgameshi eeposes kirjeldab tegelane Enkidu surma järgmiselt: "On üks maja, mille inimesed istuvad pimeduses, tolm on nende toit ja savi nende liha, nad on riietunud nagu linnud, kes on ennast tiibadega katnud, nad ei näe valgust, nad istuvad pimeduses. Ma sisenesin tolmu majja ja ma nägin Maa kuningaid, nende kroone ära pandult...." 1.Muutus filosoofias: Thales pakkus välja teooria, et maavärinad on põhjustatud kosmilise ookeani lainetest, mis raputavad ookeanil hõljuvat maad
Seejärel on tekstis lünk, kuid lõpus teeb Atrahasis Enlile ettepaneku, mille järel jumal tunnustab inimeste olemasolu ning kasulikkust. Selle loo koopiaid võib leida ajavahemikust 17. - 7. sajand eKr, mis näitab, et sajandite jooksul tehti loost mitmeid koopiaid, järelikult pidi loo tähtsus suur olema. Sellel veeuputuslool on leitud silmnähtavaid sarnasusi teiste 8 Mesopotaamia kirjanduse lugudega, näiteks Gilgameshi eeposega. Atrahasise eepose tahvel on 25 cm kõrge ning 19,4 cm lai. Aastatest 700-500 eKr pärineb Sipparist ainulaadne muistne kaart Mesopotaamia maailmast, mis sisaldab nii teksti kiilkirjas kui ka graafilist maakaarti. Kõige keskel asub Babüloonia (ristkülik poolringi ülemises osas), Assüüria, Elam ja teised kohad on
Kalevalast. Narratiivsus on inimkultuurile omane tunnus. Narratiivid on lood ehk jutustused, mida inimesed loovad ja annavad edasi teistele. Inimesele on vaja luua narratiive, et iseennast ja ümbritsevat mõtestada. Kindlasti on suurte lugude loomine seotud ka aja ja mäluga. Suured narratiivid aitavad säilitada inimesele olulisi mõtteid, andes neid niimoodi edasi järgnevatele põlvedele. Suured narratiivid võivad esitada vaid ühe inimese lugu. Näiteks vanimaks peetava eepose "Gilgameshi" lugu räägib ühe kuninga eluloost. Tema isiklikus loos peegeldub aga kogu ajastu, inimesed ja nende vahelised suhted, kultuur, poliitika, sõda ja vägivald. Indiviidil on loos suur ja läbiv roll. Omaette tähendus on suurtes lugudes ka inimgruppidel. Näiteks "Iliases" on tähtis osa naistel, kes lahinguväljadel on sõjasaak, teendajad ja voodikaaslased. Kodus on naised aga need, kes pere, kodu ja riigi eest hoolt kannavad ja oma mehi koju ootavad
Tüüpiliseks leiuks on pitsatsilindrid, millel kujutati stseene mesopotaamia mütoloogia ja ajaloo ainetel nt (Gilgamesh maadleb härja ja lõviga). Assüürlased, akaadlased kasutasid rohkem kivi (kivireljeefid vt allpoolt), samuti pronksi. Sumerite skulptuurides on märgata emotsioone. Muhedad. Positiivsed. Erinev assüürlaste omadest, kus oli rohkem sõdimist ja kunigate ülistamist, kuigi ka sumeritel oli võitlusstseene, nt silinderpitsat, millel on kujutatud Gilgameshi härja ja lõviga maadlemas, kuid samas on need kuidagi "pehmemad" ja muinasjutulisemad/mütoloogilisemad). Sumerite reljeefidel on näha ka perestseene. Sumeritel on rõhuasetus silmadel, need on punnis ja suured. (NB! samasugust emotsionaalset nägu võib näha ka etruskide juures). Skulptuuride suurus oli seotud kujutletava hierarhia baasil - kõige tähtsamad olid kõige pikemad. Habemega kujutati võimukamaid mehi.
sõna-sõnalist piiblitõlgendust õõnestas ka teoloogia-sisene liikumine (just sel perioodil võeti laiemalt kasutusele tänapäevased ajaloolis-kriitilise eksegeesi meetodid). Võib olla üsna kindel, et probleemid, mille tekitasid teoloogiale ajaloolis-kriitilise piibliuurimise tulemused, olid hoopis ebamugavamad ja radikaalsemad kui loodusteaduste poolt esitatud väljakutsed. Ligikaudu samal ajal hakati kristlust käsitlema ka võrdluses teiste religioonidega. Kui Enuma Elish ja Gilgameshi eepos said laiemalt tuntuks, sai ühtlasi ka selgeks, et kultuuride, müütide ja religioonide vahel on tugevad sugulusseosed. Tõdemus, et Piibli materjal ei olegi nii unikaalne nagu varem võidi arvata, avas tee uut tüüpi uurimustele. Kuidas täna mõtelda? Kuidas võiksid teaduslikud arusaamad maailma tekkimisest aidata meil taasmõtestada kristlikku loomislugu? Alustame sellest, et asetame kõrvuti tänapäevase ja
annaabi.ee 
