difraktsiooni, tõestades sellega L. de Broglie teooriat mikroosakeste lainelis- korpuskulaarse dualismi kohta. Briti füüsik Georg Paget Thomson juhtis elektronkiire läbi üliõhukese metalli ning vaatles de Broglie poolt ennustatud interferentsimustrit. Sarnases eksperimendis, mis juba 1919. aastal viidi läbi Western Electric Company's (praegu Bell Telephone Laboratorium), vaatlesid Clinton Davisson ja tema assistent Lester Germer niklikristallilt peegeldunud elektronkiire difraktsioonimustrit. Nähtust õnnestus seletada alles 2 1927 de Broglie laineteooria abiga. Need uurimused tõid talle 1937 aastal Nobeli füüsikaauhinna. George Paget Thomson abiellus 1924. aastal Kathleen Adam Smithiga, neil sündisid kaks poega ja kaks tütart. Talvel 1929-1930 Thomson külastas Cornell University, Ithaca, New York kui "non- resident" lektor.
,,Muumiate saladus" Renate Germer Raamatu kokkuvõte Egiptust seostame kindlasti püramiidide, vaaraode ning muumiatega. Otsustasin selle raamatu kasuks, sest tahtsin teada, kuidas egiptlased mumifitseerisid inimesi, miks seda tehti jne. Sõna ,,muumia" tuleb pärsia keelest ja tähistab sealt mustjat maapigi või bituumenit, mida juba ammustel aegadel kasutati meditsiinis. Peeneks jahvatud muumia muutus alles 13. sajandist ihaldusväärseks ravimiks. Vanaegiptuse muumia
Teiste aatomite spektrite seletamine ei olnud siiski veel võimalik. Aastal 1927 leidis de Broglie teooria kinnitust kahes sõltumatus eksperimendis, mis tõendasid elektronide difraktsiooni. Briti füüsik George Paget Thomson juhtis elektronkiire läbi üliõhukese metalli ning vaatles de Broglie poolt ennustatud interferentsimustrit. Sarnases eksperimendis, mis juba 1919 viidi läbi Bell Labsis, vaatlesid Clinton Davisson ja tema assistent Lester Germer niklikristallilt peegeldunud elektronkiire difraktsioonimustrit. Nähtust õnnestus seletada alles 1927 de Broglie laineteooria abiga. Werner Karl Heisenberg (5. detsember 1901 Würzburg 1. veebruar 1976 München) oli saksa füüsik. Tema kõige olulisem avastus on 1927. aastal formuleeritud ja hiljem tema järgi nimetatud määramatuse printsiip, millest sai kvantmehaanika põhitõde. 1932. aastal pälvis ta Nobeli füüsikaauhinna. Enrico Fermi (29. september 1901 28
Seega: pyy = py sin ( / sin ) = py ( h / py ) = h. 87 Siin on arvestatud ka seda, et osakese määramatuse relatsioonid tulenevad lainelistest omadustest. Joonis 32 Osakese pilu difraktsioon. Lainelised omadused esinevad nii üksikul osakesel kui ka siis, kui osakesi on väga palju. Näiteks C. J. Davisson ja L. H. Germer avastasid, et kristallplaadilt hajuv elektronide juga tekitab dif- raktsioonipildi. G. P. Thomson ja temast sõltumatult P. S. Tartakovski avastasid difraktsioonipildi elektronide joa läbiminekul metall-lehest. Ka niimoodi leidis De Broglie´ hüpotees hiilgavat eksperimentaalset kinnitust. O. Stern ja tema kaastöötajad näitasid seda, et difraktsiooninähtused ilmnevad ka aatomite ja molekulide jugades. Difraktsioonipilt vastab lainepikkusele, mis on määratud avaldisega:
Esimese difraktsioonimiinimumi järgi on hinnatav py : py = p sin. Kuid optikast on ju teada seda, et sin = / y ehk y = / sin. Seega: pyy = py sin ( / sin ) = py ( h / py ) = h. Siin on arvestatud ka seda, et osakese lainelised omadused tulenevad määramatuse relatsioonidest. Joonis 34 Osakese pilu difraktsioon. C. J. Davisson ja L. H. Germer avastasid, et kristallplaadilt hajuv elektronide juga tekitab dif- raktsioonipildi. G. P. Thomson ja temast sõltumatult P. S. Tartakovski avastasid difraktsioonipildi elektronide joa läbiminekul metall-lehest. Niimoodi leidiski De Broglie´ hüpotees hiilgavat eksperi- mentaalset kinnitust. O. Stern ja tema kaastöötajad näitasid seda, et difraktsiooninähtused ilmnevad ka aatomite ja molekulide jugades. Difraktsioonipilt vastab lainepikkusele, mis on määratud avaldi- sega:
Siin on arvestatud ka seda, et osakese määramatuse relatsioonid tulenevad lainelistest omadustest. Joonis 34 Osakese pilu difraktsioon. Mida suurem on osakese lainepikkus, seda rohkem avaldub osakese laineline iseloom. Kuid mida väiksem on osakese lainepikkus, seda rohkem avaldub osakese korpuskulaarne iseloom. Lainelised omadused esinevad nii üksikul osakesel kui ka siis, kui osakesi on väga palju. Näiteks C. J. Davisson ja L. H. Germer avastasid, et kristallplaadilt hajuv elektronide juga tekitab dif- raktsioonipildi. G. P. Thomson ja temast sõltumatult P. S. Tartakovski avastasid difraktsioonipildi elektronide joa läbiminekul metall-lehest. Ka niimoodi leidis De Broglie´ hüpotees hiilgavat eksperimentaalset kinnitust. O. Stern ja tema kaastöötajad näitasid seda, et difraktsiooninähtused ilmnevad ka aatomite ja molekulide jugades. Difraktsioonipilt vastab lainepikkusele, mis on määratud avaldisega:
annaabi.ee 
