julmemate stseenidega maalid (näiteks "Joosua võit amalkiidide üle" 1625) Nicolas Poussin Kardinal Barbarini lahkumisega Roomast kaasnes vaesus, kuna tal ei olnud teisi toetajaid Siis oli ta ka pikka aega haige Ta tundis hästi ajalugu ja kirjandust, tema maalide ainestik pärineb peamiselt Piiblist, antiikmütoloogiast, ajaloost 1630ndail võttis Poussini stiil konkreetsema ilme ja koos sellega saavutas ta ka kunstilise küpsuse "Germanicuse surm" 1627 Maali iseloomustus: rahu, tasakaal, kompositsiooni klassikaline korrapära Kasutatud materjal http://www.koolielu.edu.ee/klassitsism/klassika
viimaseks tööks enne Itaaliasse lahkumist Oma loomingulist mina otsides jäljendas esialgu mitmeid Itaalia suurmeistreid Teda mõjutasid Tizian, Raffael, Caravaggio Joonistas antiikseid reljeefe, tegi visandeid varemetest ja monumentidest Nicolas Poussin Lahingumaalid on väga bareljeefide moodi Roomaaegade algusest on pärit Poussini kõige julmemate stseenidega maalid (näiteks "Joosua võit amalkiidide üle" 1625) "Germanicuse surm" 1627 Maali iseloomustus: rahu, tasakaal, kompositsiooni klassikaline korrapära Nicolas Poussin Ta tundis hästi ajalugu ja kirjandust Maalide ainestik pärineb peamiselt Piiblist, antiikmütoloogiast ja ajaloost 1630ndail võttis Poussini stiil konkreetsema ilme ja koos sellega saavutas ta ka kunstilise küpsuse Muutus värvikäsitlus (varem erksad, hiljem tagasihoidlikud, külmad toonid) Küpsust näitab ,,Poeedi inspiratsioon"
(Tiidus, 1997, 181) Võimule saades oli Tiberius 55-aastane. Päris sujuvalt Tiberiuse võimule pääsemine ei kulgenud. Pannoonia leegionid nõudsid uuelt keisrilt paremaid tingimusi ja hakkasid tõrkuma. Varsti eemaldusid sellisest vastuolust aga ebausklikud sõdalased kuna sõdurite nõupidamise ajal toimus kuuvarjutus. Raskused tekkisid aga Reini leegionides, kes olid selle poolt et Germanicus kuulutataks keisriks. Tema aga ei lasknud ennast kiusatusse viia. Sõjamehed olid samuti Germanicuse poolel sest nad vihkasid Tiberiust, kes oli julm väejuht. Nad näitasid Germanicusele oma armidega kaetud keha kuid Tiberius oli juba ammu eelnevalt lapsendanud Germanicuse, kes oli tema vennapoeg, ning viimane tõotas et tapab pigem iseenda kui truudusvannet oma kasuisale. Üks asi mis mulle tema puhul meelde jäi on see, et ta võitles prostitutsiooni vastu. Lisaks piiras ta toiduga liialdamist, keelas ära üldise suudlemise uusaastapäeval, piiras iseenda ja riigi kulutusi ning
peituda vabakslastu Phaoni juurde maamajja. Kuuldes aga, kuidas sõdurid maja välisust maha murravad, otsustas Nero ise vabasurma minna, torgates endal pistodaga kõri läbi. Keiser Nero surm oli peaaegu hetkeline. Ta surnukeha oli kullaga läbi kootud mantlis, kui see põletati ilma suurema tähelepanuta ning tema tuhk paigutati Domitianuste perekonna hauakambrisse. Raamatu peategelased Agrippina Väepealiku Germanicuse tütar, keiser Caligula õde ja armuke, Claudiuse naine ja regent ning Nero ema ja armuke. Üldiselt salakaval naine, kes oli valmis maksku mis maksab oma soove teoks tegema, seda isegi vere hinnaga. Anectius Misenumi laevastiku ülemjuhataja, kelle abil valmis Nero korraldusel Agrippina uputamiseks mõeldud uhke lõbusõidulaev. Kuigi Agrippina tookordsest vandenõust pääses, oli Anectius see, kes naise hiljem ikkagi kõrvaldas. Britannicus
sõduri riietesse. Suetonius kirjutas, et ta oli sõdurite seas niivõrd armastatud, et kui nad ähvardasid ületõusu korraldada, siis ainuüksi Gaiuse nägemine rahustas nad maha.2 Caligula tuli sõnast caligae, mis olid tallanaeltega saapad, mida kandsid Rooma sõdurid.3 Need sotsiaalsed tingimused, millega noor mees üles kasvades kokku puutus, ei olnud sobilikud inimlikkuse kasvatamisele. Mõrvad ja hukkamised olid igapäevased nähtused. Caligula perekonnaliikmed said järjest surma. Germanicuse perekonna prestiiz oli kõrge, kohati veel tõusmaski, sest inimesed tundsid kaasa neile. Tiberius kutsus Caligula enda juurde Capri'le kui Caligula oli 18-aastane. Sellest ajast saadik algas uus faas Caligula elus. Ta pidi elama koos Tiberiusega, kellel õlul lasus peamine süü mehe perekonna liikmete surmades. Tiberiusel oli bioloogiline lapselaps, kelle võimule saamise võimalus oli suurem kui Caligulal. Caligula Capri-aegsed sammud olid peamiselt ellu jäämiseks
kõigile suurtele rahvustele, siis nüüd suhtuti neisse kui ohtlikesse ja probleeme tekitavasse hõimu, kellega tuleb koheselt tegutseda. Pärast Varuse häbiväärset kaotust Teutoburgi lahingus olid roomlased germaanlaste aladelt välja tõrjutud. Kolm leegioni, mis olid ühed parimad Roomas, olid hävitatud ja Augustus , kes soovis germaanlaste alasid enda käes hoida, ja ka oma soositud Varuse eest kätte maksta, saatis ta 16. aastal vallutusretkele Germanicuse, ning andis ta käsutusse 29 000 leegionäri, 30 000 abiväelast, 7500 ratsaväelast ja 5000 Batavia liitlassõdurit. (Idistaviso 2012) Erinevalt Varuse sõjakäigust võeti nüüd germaanlasi tõsiselt. Germanicusele anti 3 korda suurem armee kui Varuse käsutada oli olnud ja Germanicus oli ka Germanicus kogenud väejuht, kes oli varemgi germaanlastega võidelnud ja neid võitnud. Seega võib öelda, et võrreldes Varuse
karme otsuseid süütute kui ka süüdlaste kohta. Ehkki Augustuse järglaste hulgas nii mõnigi toimis ülikute suhtes ebaõiglaselt ja teenis ära julma valitseja kuulsuse, ei toonud see kaasa riigi nõrgenemist. Riigi poliitiline korraldus täienes. Suhted naaberriikidega olid üldiselt rahumeelsed. Rooma tegeles oma piiride kaitsmisega ja välisvallutused toimusid kaitsesõdade käigus. Pärast Tiberiust kuulutas senat princepsiks pretoriaanide soosiku Gaius Julius Caesar Germanicuse ehk Caligula. Esimesed uue keisri sammud olid väga vabameelsed, aga õige pea läks ta pea kiitusest segi. Caligula meeltesegadus, alalised pidutsemised, tohutud rahvapeod ja uute templite ehitamine tühjendasid riigikassa, mille kokkuhoidlik Tiberius oli ääreni täitnud. Lõpuks tappis üks pretoriaan hullumeelse keisri. Senat kavatses nüüd vabariigi taastada, kuid neile astusid vastu pretoriaanid ja Rooma proletariaat, kes elasid ainult princepsi palgast ja viljast.