Geomeetria kodune töö nr 3, variant 3 (0)

Eesti kirjandus II kevad
I loeng
Kuuekümnendad – sula
EELNEVALT:  Kirjanduse   seisukohalt   olid   põhukoordinaadid:   eeltsensuur,
stalinistlikud   repressioonid    40ndatel    ja    50ndatel    ja   see,   et   on   mingi
esteetiline    ja   poliitikaga   kooskõlas   olev   kaanon.   Eriti   halb   oli   olukord
proosas . 
 1956 20.  Kongress ja  Nikita  Hruštšovi kõne  – kritiseeris Stalini
isikukultust.  Ta jõuab aste astmelt võimule, ta on partei eesotsas ja
hakkab   riiki    juhtima .   See   kõne   annab   selge   suunise,   et   ühiskond
peab   kuidagi   teises   suunas   liikuma   (ei    loobutud    kommunistlikest
ideaalidest).   Positiivsed    arengud    hakkasid   silma   juba   aasta   paar
varem,   aga   suuri   järeldusi   neidt   aastal   54-55   teha   ei   saanud   –
viiekümnendate   kaskpaigas   hakkasid   ka    Siberist    inimesed   tagasi
tulema . Enne  parteikongressi  näeme, kuidas  tsensuuri  töö  hakkab
55nda   aasta   paiku    muutuma    –   keelatud   autorite   nimekiri   hakkas
lühenema (kui keegi elav autor nimekirjast välja pääseb, pääseb ta
ka  trükki  nt Tuglase teosed, Kesti Merilaas, Paul  Viiding , August  Sang
jt). 
 1957-58   nn  Pasternaki   juhtum   –   Pasternak    oli   oma   teose
avaldanud   läänes,   mitte   Nõukogude   liidus   ja   oli   saanud   Nobeli
preemia. See mudiugi oli väga paha. Sisuliselt teda sunniti Nobeli
preemiast  loobuma , algatati ka hukkamõistude  seeria , see tähendab
seda, et kui Pasternak on Venemaal, siis selline on ka näiteks Eestis
ja   ta   tuleb   üles   otsida   ja   paljastada.   Need   juhtumid   üldiselt   ei
juhtunud    vangistuse    ega   ka   avaldamiskeeluga.   Olukord   on
muutunud märksa kergemaks. 
 1957  „Loomingu“   Raamatukogu  –    60ndatel    hakkab   olulist   rolli
mängima   nii   uue-   kui   ka   tõlkekirjanduse   vahendamisel.    70ndatel
olulisus   väheneb   näiteks   selle   pärast,   et   Nõukogude   liit   hakkas
mängima   mängu,   nagu   ta   hooliks   autoriõigustest   –   tegelikult   ei
tahetud   läänekirjandust   trükki   lasta.   60ndatel   aga   hakkab   sealt
tulema   just   uut   Lääne   kirjandust.   Samuti    autoreid    lähiminevikust,
kes   on   tugevalt   kirjandust   muutnud   –    Kafka ,    Salingeri    „Kuristik
rukkis “ jt. 
 1958 Keel ja Kirjandus – Pigem teadusliku suunitlusega ajakiri. 
 1960  vabavärsipoleemika  ( Nirk    (Hermelin),    Kross ,    Niit ,    Kaalep ,
Mäger   jt)   –   Tagant   järgi   võib   tunduda    veider ,   kuid   antud   aja
kontekstis   täiesti    seletatav .   Nimelt   avaldas   aastal   60   Endel   Nirk
paroodia , kus ta ründas üsna teravalt noort luulet. Esile kerkis just
vormi küsimus – tekkis vaidlus selle üle, kas korralik Nõkogude Eesti
luuletaja   tohib    vabavärssi    kasutada   või   ei   tohi.   See   oli   üsna
ebavõrdne vaidlus, sest keegi väga vabavärssi ei kaitsnud. Sisuliselt
korraldati suurem hukkamõistukampaania.  Kross, Niit ja Kaalep (olid
ka   paroodias   tähelepanu   alla   võetud)   said   kõvasti    nahutada .
Hukkamõistukampaania tulemus on lõpuks see, et  vabavärss  saab
60ndatel aastatel võimalikuks. Küsimus polnud mitte vabavärsis kui
sellises, vaid selles, et luule mängib vormiga ja selles mängus võib
hakata    aimama    kahemõttelisust.   50ndate   lõpus   hakkavad
tegutsema Noorte Autorite  Koondised (NAK) ja nendes domineerivad
üsna selgelt lastekirjanikud  (Raud, Niit, Rannap). 
 1962-68  luulekassetid  –   Need   on   pappkarbid,   kuhu   köidetakse
kokku kirjanduslikke debüüte. Seal on ka väikseid põikeid  proosasse .
Sulaaeg !
 1964 Nikita  Hruštšov  kaotab võimu  - Sulaaeg taandub. 
o Leonid   Brežnevi   võim   hakkab   tugevnema    ta   hakkab
võimpositsioone   järjest   juurde   saama.    80ndate    alguseks   on
seis selline, et ta juhib paretid, riiki,  armeed  jm. 
 1968   Praha  kevad ja  Tšehhoslovakkia  okupeerimine  –Tollases
Tšehhoslovakkias hakatakse inimnäolist sotsialismi ja see viis teda
kaugemale  Nõukogude  liidu mõjusfäärist. Praha kevad lõpetatakse
augustis 1968, kui Idabloki armeede ühendatud jõul sõidavad tankis
Prahasse sisse ja seavad poliitilise võimu sisse nii, nagu Moskvale on
parem. See  sissemarss  Tšehhoslovakkiasse märgi muule maailmale,
et ega Nõukoduse liidus asjad korras pole. 
Periodiseerimine
Kui   võtta   sulaaja   kõige   kitsama   määratluse   siis   see   oleks  1956-1964.
Esimese   daatumi   puhul   peab   Hruštšov   oma   kõne   ja   teise   puhul   ta
tagandatakse. Teine võimalus on 1956-1968 – ehk siis Hruštšovi kõne ja
Praha kevad. 
Kirjandusliku  ja poliitilise loogika järgi on pilt selline: 1956-1965 ja 1966-
1972. Selline mõtteline poolitamine on näha nii idas kui ka läänes. See
poolitumine  tähendab erinevaid asju erinevates kontekstides. Kirjeldused
kalduvad   sinna   poole,   et    60ndate    algus   on   rõõmsameelsem   ja
optimislikum, lõpp pigem must ja negatiivsem. 
Ühendavad märksõnad 50ndate lõpp 60ndate algus
 Noorus – näeb välja erinevalt,  hipiliikumine  jms
  Optimism  
 Romantilisus   (kosmoseromantika   ja   loodusromantika   ja
armastusromantika)
 Allergoorilisus (loodusallegooria, nn ridadevaheline  poeetika ) 
 Avanemine   ja    avatus   –   nii   ruumilises   kui   ka   muus   tähenduses
ilmne.   Maailm   on   kuidagi   lahti,kuid   tegelikult   pole.   Suured
kangelased lähevad avastusretkedele. Sulaaja kultuur on tulevikku
orienteeritud kultuur. 
  Taastamise  põimumine uuendusega
 Avaliku ja variatud kirjanduselu asünkroonia – see tähendab, et on
mingi  nihe  – on ametlik  trükisõna , mis näitab kirjanduse üht nägu ja
on varjatud trükisõna. Nihe on suur just sulaajastul. Uued tendentsid
ei jõua avalikku ringlusesse vaid on nn poolpõrandaaluses ringluses. 
Sulaaeg on optimistlik aeg ja Eesti vaatepunktist väga otseselt poliitikaga
seotud. Inimesed tulevad Siberist tagasi,  rahad  hakkavad liikuma,  kaubad
hakkavad   poest   otsa   lõppema,   inimesed   hakkavad   individuaalmaju   ja
soomesaunu ehitama. Tekib massikultuurne heaolumudel (niivõrd kuivõrd).
Sulaajastu luule
 Allegoorilisus
 Retoorilisus
 Romantlisus ja rõõmsameelsus
 Inimlik  soojus
 Intellekti ja tunnete koostöö
 Suure ja väikese, kosmilise ja isikliku ühendamine
 Avatud ruum
 Avastamine   ja   ehitamine   –   püsimotiivide   hulgas   –   maade
avastamine.  Luule   pöördub  renessansiaja   kangelaste  poole  ( Krossi
luules). 
Stalinismi   otsene   kriitika   oli   60ndate   alguses   tõiesti   võimalik.   Varsti
tulevad aga tagasilöögid. Otsene Stalinismi kriitika kaob jne.  Inimlikkus ja
inimeseks   olemine   kaotab   igasugused   piirid.   Suured   ja   väikesed   asjad
saavad   kõrvuti    rahulikult    eksisteerida   –   kõik   muutub   inimesetaoliseks.
Inimene   valib   endale   sõbraks   teise   inimese   (ja   kuu   ja   tähed   jne).   Kõik
materiaalne ja kosmiline maailm saab inimese näo. 
 Uno   Laht  –   Variant   lähtub   nõukogulikust   satiirist   –   bürokraatia
hukkamõist jm. Sellise satiiriga  astub  ta 50ndatel aastatel üles ja see
kerib sotsiaalsete teemade suunas väga selgelt. 
  Ilmi  Kolla – Ta pakub intiimsemat, lüürilisemat varianti. 
 Lehte Hainsalu 
 Paul Haavaoks
 Jaan Kross – Kross oli noorelt vangilaagrisse sattunud tegelane, kes
tuli   50ndate   keskpaigas   tagasi.    Laagris    kirjutab   arbujalikku   luulet
ning loominus toimub järsk muutus. Ta hakkab kirjutama luuletusi,
mida   on   võimalik   tol   hetkel   avaldada.    Ühelt    poolt   ta   lähtub   Uno
Lahetüüpi   satiirist,   kuid    teisalt    tuleb   sisse   ka   poliitilist   allegooriat,
soovi   kuidagi   sekkuda   ühiskonna   küsimustesse   ja   kui   võtta   ette
„Söerikastaja“ raamatu, millega ta debüteeris, siis sedatüüpi luule
on ka kuidagi kontekstuaalsem kui  lüüriline  luule. Krossi varasema
luule   lugemine   nõuab   konteksti   teadmist.   Edaspidi   tuleb   Krossil
juurde   vormiga   eksperimenteerimist.   Tuleb   ka   tugevat
kodanikupositisiooni.   Kross   abiellus    Ellen    Niiduga.   Kirjanduslikus
mõttes   jäi   Krossile   sotsiaalsem   pool   ja   Niidule   lüürilisem   pool   ja
lastekirjandus. Hakkab ilmnema ka rahvuslikkuse motiiv. 
 Ellen Niit –  esimesed raamatud on tal lasterkirjandus. Ta esimene
raamat ilmus aastal 1954 ja see oli pikem värsslugu, „Kuidas leiti
nääripuu“.   See   raamat   on   üks   ühele   samas   kujunduses   ilmunud
hiljemal ajal nimega „Kuidas leidi jõulupuu“. 60ndatel ilmus „Pilleriini
lood“ ja „ Krõll “. 
 Ain Kaalep –  Ta saab hiljem  tuntuks   klassikalist  vormi kultiveeriva
autorina.   Ta   peab   tähtsaks   vormi   tõlkimist.   See   kokkupuutepunkt
tollaste otsingutega on olemas.  Retseptsioon  teeb uperpalle – võime
küll öelda, et tegelemine antiikkultuuriga ja klassitsistlik värss, aga
kõige tuntum tekst on ikkagi  laulutekst  „Tihemetsa Tiina“. Kaalepist
saab varakult (50ndate 60ndate vahetusel) kirjanduselu juhtfiguur ja
õpetaja. 80ndate aastate lõpus pannakse  Kaalepi  juhtimisel käima
ajakiri „Akadeemia“. 
Kross,   Niit   ja   Kaalep   on   veidi   nagu    hilinenud    põlvkond   autoreid.   Need
autorid   oleks   võinud   debüteerida   normaaloludes   juba   näiteks   40ndatel
aastatel,   kuid   poliitilistel   põhjustel   polnud   see   võimalik.   Debüütide
kummuleerimine, mis algab 50ndate lõpus ja 60ndatel aastatel, on seotud
sellega, et on terve  seltskond  autoreid, kes jõuab kirjandusse hilinemisega.
III loeng
Jüri  Üdi  nime taga on Viiding. Jüri Üdi kõval tuleks esile tõsta Toomas Liiv ja
Johnny    B.    Isotamm .   Nende   loomingu    kogumaht    mõlemal   on   suhteliselt
väike. 
Toomas Liiv on paraku jälle meie hulgast lahkunud hiljaaegu. Õppis TÜ-s
eesti kirjandust ja filoloogiat ja paistis silma üpris kujundliku stiiliga. Tema
puhul tuleks tema luulet rohkem rõhutatud – see on küll mitmes mõttes
väike,   aga   selle   eest   värvikas.     Mingis   mõttes   mõistatuslik   raamat   oli
luulekogu  „Fragment“, mis kuidagi ei tahtnud sobida oma aja konteksti.
Selles   tekkisid   võõrad   metaluulevõtted,   luule    luulest .   Hakati   ka
riiminätepuhul   arutama   metaluuleküsimusi   ja   luule   proosastumise
küsimusi,   sest   mingis   mõttes   on   see   proosale   lähenev   vabavärss.   See
jätkub   ka   tema  hilisemas   loomingus.  „Närvitrüki“  autorite   puhul   (Üdi  ja
Liivi   )   on   märkimisväärne   mitteluulelise   luule   esiletõus.   60ndate   luule
muutub   küll    radikaalselt ,   kuid   me   tajume   mingit   luulelisust,   60ndate
70ndate    vahetusel   tekib   mingi   murdepuhkt,   kus   luule   keeratakse
pahumpidi – tekib mingi distantseerumine alustest. 
Johnny B. Isotamm (Jaan Isotamm)  on sõltumatu mässaja. Ta ei taha
läheneda   kassetipõlvkonnale.   1956ndal   aastal   ta   vangistati,   olles   alles
koolipoiss.   Põhjuseks   oli   põrandaaluses   vastupanuorganisatsioonis
osalemine. Vangist tagasi tulles, tuli ta  Tartusse  ning talle tundus, et kõik
luuletavad ja siis hakkas ka luuletajaks. Vangilaagris kirjutas ta ka luuletusi
nii eesti kui ka vene keeles. Kui võtta kätte ta koondkogu „Mina Johnny B“,
siis see esindab väga kitsa perioodi kompaktset loomingut (1967-1974).
1974ndal aastal ta leidis, et ta ei taha enam olla luuletaja ning  polnudki
enam. Tema luuletamisest loobumise kohta on ka mitmeid  seletusi  – tema
enda seletust tuleb seal ka arvestada. Talle tundus, et talle ei sobi „päris
luuletaja“   amet.   Mässava   boheemliku   arhetüüpi    otsides ,   siis   Johnny   B
sobib sellesse rolli ehk kõige paremini. Luuletaja, kes ei mahu raamidesse
–   lakub   end   täis   ja   peksab   kõik   segi.   1974ndal   aastal   luuletamise   järgi
jätmise üks põhjus võib olla, et ta muudab oma eluviisi – loobub alkoholist.
Hiljem   töötab   ta   mässumehele   sobivatel   ametitel   –   katlakütjana,   aga
’90ndatel saab ta ajakirja Akadeemia toimetajaks ja seal töötab ta kuni
pensionile jäämiseni. Tema luule on poliitilise vastuhaku luule, mis ründab
ka poeetilisi konventsioone. On kuidagi väga rõhutatult vabadusaateline.
Luulelaad on reeglina vabavärsiline, kuid samas väga kõlav. 
Selge   on   see,   et   üks   asi   oli   ta   enda   soovimatus    ametliku    liiniga
identifitseeruda, kuid mässuluule avaldamisel tekkis tal ka raskusi, seda ei
saanud tollases kirjanduskultuuris otsesõnaliselt avaldada. 
Paul-Eerik Rummo (s. 1942)
Tegemist   oleks   justkui   kahe   näoga   mehega.     Rummo   tähendus   eesti
kirjanduskultuuris   on    koguaeg    olemas   olnud   alates   kuuekümnendatest.
60ndatel   on   ta   tõenäoliselt   kõige   tuntum   noor   kirjanik.    Praeguseks    on
tegemist  poliitikuna . 
Tema   kirjandusrollist   väljaastumine   ei   tähenda   kindlasti   kirjandushuvi
kadumist. Huvitav on ka see, et ta ühsna järjekindalt on uue sajandini välja
kirjutanud kirjanduskriitikat (olles ise minister). Samuti jätkas ta ka luule
tõlkimist. Kirjandushuvi pidevus on kindlasti olemas. 
Ta   sünnib   1942.   aastal   Paul   Rummo   peres.   Paul   Rummo   puhul   tuleks
rõhutada   seda,   et   hilisemas   eas   tegeles   ka   kirjanduse   uurimisega.   Siin
tekivad ka huvitavad kattumised ja lahknemised poja ja isa vahel. Noorele
Rummole   pakub   huvi   Visnapuu    loome .   Visnapuu   isikuloo   ja   loominguga
tegeleb   ka   Rummo   seenior.   P.E   Rummo   stardipunkt   on   mingis   mõttes
parem   kui   mõnel   teisel.   Ta   jõuab   üsna   varakult   türkisõnasse,   avaldab
perioodikas   oma  esimesi  luuletsi  60ndate  alguses.  Hakkab  ka   tegelema
noorelt kirjanduskriitikuna. Selle tegevuse juures on iseloomulik see, et ta
ka   kuidagimoodi   lepitab   väga   erinevaid   luulemaitseid.   Rummo   mängib
olulist   rolli   60ndatel   nii   Betti   Alveri   tagasitulekul   kirjandusse   ja   ka
Alliksaare  esimese luulekogu  panebki Rummo kokku.  Alliksaar ongi see,
mis isa ja  poega  eristab.
65ndal   aastal   lõpetab   ta   Tartu   Ülikooli,   juba   on   ta    kuulsust    kogunud
kirjanikuna.   Pärast   lõpetamist   asub   ta   tööle   Vanemuise   teatrisse
kirjandusala   juhatajana.   Ta   võetakse   sõjaväkke   ning   pärast   seda   kolib
Tallinnasse.   Tegutseb   vabakutselise   kirjanikuna,   kuid    aegajalt    teeb   ka
mingeid   juhutöid.   Tal   jääb   mingi   seos   teatriga,   töötab   pikemalt
Draamateatris. 
Rummo puhul on iseloomulik koduruumikujutamine. Kui sinna juurde tuleb
suurte teekondade alguste luule, siis see võib tähendada ringkäigumudelit
– lähme  avastama , kuid tuleme koju tagasi. Kodu on turvaline paik, kuhu
tagasi pöörduda. 
Edasi lülitub poliitikasse. 1992. aastast on ta ka valitsuses. 
 1962   Ankruhiivaja  –   Omas   ajas    silmapaistev    luulekogu.   Kui
vaadata hilisemaid kogusid, siis seal esinevad selline tsükkel nagu
„Eelõitseng“,   kus   ta   avaldab   oma    varasemaid    luuletusi,   mis   pole
„Ankruhiivajasse“   läinud.   Kui   neid   võrrelda,   siis   on   näha,   et   noor
kirjanik   liigub   erinevat   teed.   Ühelt   poolt   kirjutab   ta   normaalset
60ndate   luulet,   kuid   samas   ka   „ebanormaalset“   luulet.   Sulaajastu
seisukohalt on see väga iseloomulik raamat. Kui otsida mõjusid või
taustu,  siis  on   see  sarnane   Krossi   luulega ,  kuid   samas   on  see   ka
lüürilisem.   Väga   iseloomulik   on   ka   ajaloo   poole   pöördumine,   kuid
seda kasutatakse ära tuleviku kuulutamises. Kosmoseromanika pole
ka selles olematu. Rõõmsate alguste näited. 
 1964   Tule   ikka   mu    rõõmude    juurde  –   kodus   võimedub   selles
teoses.   Mingis   mõttes   see   ja   eelnev   raamat   kujutavad   „noore
Rummo“   perioodi.   Rahvuslikud   kujundid   on   näiteks   üht   harupidi
seotus    Juhan   Liivilt   laenatud   mesilaskujundiga   (mesilasluule).   „Ma
seisan   mesilastaruna“   üks   tuntumaid   luuletusi,   kuid   kõige   tuntum
ilmselt   „Me   hoiame   nõnda   ühte   kui   heitunud   mesilaspere“.
Vastupanuluule   ühe   juhttekstina   hakatakse   seda   ka   lugema   ja   ka
päris kindlasti on see rahvuslikkus autori poolt sisse mõeldud. 
 1966 Lumevalgus...lumepimedus   -- Kersi Merilaas väitis, et ta
lõpetas   luuletamise   selle   pärast,   et   ta   nägi,   et   keegi   teeb   seda
temast   paremini.   Merilaas   hakkab   aga   ka   uuesti   kirjutama,   sest
Rummo looming aja  möödudes  muutub. Kõige lähemalt võiks öelda,
et selles teoses saavad kokku isiklik traagika kuid ka rahvusmüütide
ülemus .   Põimumine   võiks   seda   teost   ka   iseloomustada.   Ka
esteetilises   plaanis   võime   öelda,   et   jätkatakse   rangeid
luuletraditsioone,   kuid   mingi   luuleuuenduslik   moment   on   sisse
tulnud   ja   ka   sobib.   See   kudias   rahvuslikud    müüdid    sinna   sisse
tulevad, saab selgelt eritstada Liivi mõju. Isiklik traagiline pool on
selle   raamatu   taga   samuti,   see   tagamaa   on   see,   et   Paul-Eerik
Rummo ema hukkus autoõnnetuses. Üks esileküündivamaid tsükleid
on   „Läbi   talve“   ning   see   on   pühendatud   emale.   Tundetoon   on
muidugi ka muutunud, kui „Ankruhiivaja“ on  rõõmus  raamat, siis see
on väga rõhutatult talveraamat. Selle raamatu kõige erandlikum osa
kannab   nime   „Väikese   linna   kohvikumuusika“   –   kõige
eksperimenteerivam   osa.   See   on   midagi   sellist,   mis   jätkab   Jüri
Palmiste katsetusi. 60ndate keskpaigas on midagi traditsioonilisele
maitsele, on ka Alliksaare austajale, see on ka ajaline taskaalupunkt.
See raamat poleks tõenäoliselt aastal 1964  ilmuda  saanud. Rummo
sattus   esteetilise   avardumise   alguspunkti   ja   see   on   kuidagi
poeetiliselt väga veenev. See loob 60ndate Rummo legendi. Edasi
hakkab ta seda lengendi  lammutama . 
 1969    Tuhkatriinumäng   –   on   üks   Eesti   kuulsamaid   näidendeid.
60ndate   teatripublik   oli    harjunud    realistlike   või   nõukogulike
näidenditega   (või   komöödiatega).   Lavakujundus   oli    realistlik ,   kuid
selle   puhul   kisuti   lava   paljaks,   tehti   arusaamatuid   asju.   Kahe
esteetilise platvormi kokkupõrge. Tõlgendamiseks: esiteks on võetud
tuhkatriinunäidend   ning   teinud   sellest   midagi   muud.   Tekstid
hakkavad üksteist tõlgendama. Rummo on  rõhutanud  seda, et see
on mingil moel elu mõtte otsimise näidend, samas hakatakse seda
aga  tajuma  väga poliitiliselt. Ta möönab, et seal on olemas üldinimlik
pilt kui ka poliitiline pilt, sest need käivad kokku. 
 1974   Lugemik-lugemiki  –   lastekirjandus.   Rummo   innustub
moodsatest teatri- ja mänguteooriatest. Tuleb päevakord ka mängiva
lapse küsimus, kas mitte mängivas lapses ei peaks peituma tõeline
loominguline  alge. Ta hakkab lastele pakkuma isegi riskantset teksti
– pöörased sõnamängus 
 1986   Ajapinde   ajab  –   Muutused   järgneva   teosega   tuleb   selles
teoses.   Sellest   teosest   on   välja   jäänud   kõige   poliitilisem   osa.
70ndate alguses tekkis tõrge, mis oli ilmselgelt poliitiline. 
 1989 Saatja aadress ja teised luuletused 1968-1972 – Kolmas
loominguperiood . See jääb algselt käsikirja, ja hakkab nii ringlema.
Selle raamatu ettelugemisi korraldab ka Rummo. Ta pole tsensuuri
läbinud raamat. Ta pole muutustega nõus ning see raamat ei ilmu.
Luule   muutub   proosalähedaseks.   Suured    metafoorid    kaovad   äkki
ära. Maailm muutub kuidagi hajusaks ja suhteliseks. Suhtelisus on ka
mingi probleemide ring, mid hakkab 60ndate lõpus Rummot  saatma .
Tulevad   luuletused,   mis   tulevad   välja   ruumipeegeldustes   (peal/all,
tõeline/mittetõeline).   Laias  laastus edasised tekstid jätkavad sarnast
teemat. 
 2005 Kogutud luule
Jaan  Kaplinski  (s. 1941)
Ta sündis 1941. aastal poola keele ja kirjanduse lektori perekonda. Ta pole
oma   isa   oma   teadlikus   elus   kohanud.   Ema   oli   pärist   Võrumaalt   ning
tegutses   edaspidi   tõlkijana,   sellega   hakkas   tegelema   ülikoolipäevil   ka
Kaplinski ise. Ta  hakkas  TÜs  õppima  prantsuse   filoloogiat ning moodsat
keeleteadust.   Selle   strukturalistliku   keeleteaduse   ja   uurimisega   ta   oma
tegevust   alustabki.   See   tegevus   katkeb   ilmselt   sisulistel   põhjustel.   Ta
ilmselt leiab, et see pole tema rida. Ametlikust teadusest distantseerumist
näeme   ka   hiljem.   Ta   võtav   tänase   päevani   korduvalt   keeleteaduslikel
küsimustel sõna. 
70ndatel aastatel kolis ta perekondlike põhjustel ( elukaaslane   Tiia   Toomet
õppis Tallinnas, Kaplinski töötas botaanika aias) mõneks ajaks Tallinnasse.
Tiia   Toometist   saab   samuti   kirjanik,   kuid   Tartus   eriti   tuntud,   sest   ta   on
nukumuuseumi rajaja. Tuleb Tartusse tagasi koos perekonnaga, poliitiliste
pöörete   ajal   lülitub   ka   tema   poliitilistesse   protsessidesse.   Ta   on   ka
esimeses   parlamendikoosseisus   90ndate   alguses   ning   peab   ka   ühe
perioodi vastu (erinevalt Krossist). 90ndate keskpaigas taandub ta suurest
poliitikast   –   väiksesse   poliitikasse   jääb   (Tartu   linnavolikoguliige   jne).
Rohkem   hakkavad   omineerima   väikesed   identiteedid   ja
identiteediotsingud. Ta on  öelnud , et ta polegi eesti kirjanik vaid Võru ja
poolakirjanik.   Väga   markantne   keele   ja   muude   valikute   ilming   on   tema
blogi    (jaankaplinski.blogspot.com).   Oma   blogis   ta   reeglina   eesti   keeles
midagi   ei   kirjuta   –   soome,   vene,   inglise,   võru   keeles,   aga   eesti   keeles
midagi.   Vastandumised   hakkavad   silma   ka   mitmel   moel   –   äärmuslikult
rõhutatud   rahvuslikkusega   kaasa   ei   lähe.   On   räägitud   ka   sellisest   kahe
suure Tartu kirjanik mõttelisest opositsioonist – rahvuslikkuse ja rahvusliku
traditsiooni   kajastaja    Hando     Runnel    ja    teiselt     kosmopoliitsem    Jaan
Kaplinski. Kui 90ndate keskpaigas tundus võimatu, et Hando Runnel Jaan
Kaplinski raamatuid kirjastaks, siis nüüd on ta seda küll teinud. 
IV loeng
Hando Runnel
 1965 Maa lapsed
 1970 Avalikud laulud
 1972 Lauluraamat eh Mõõganeeljaja ehk Kurbade kaitseks
 1976 Mõru ning mööduja
 1978 Kodu-käija
 1982 Punate õhtute  purpur
 1988 Laulud eestiaegsetele meestele
 2000  Mõistatused
 2005 Sinamu
 2011 Tähed tahavad sõnaks
Runneli    puhul   ei   tekitanud   suurt   konflikti    madaldus .   Isamaalist   poolt
võetakse ilmselgelt üldrahvalikult vastu ja seda otistakse ka ridade vahelt.
Runneli   raamatud   70ndatel/ 80ndatel    saavad   teatavas   mõttes
tsensuurisündmusteks. „Punaste õhtute purpuri“ arvustamine keelati. 
Alati käib Runneli puhul mingi teksiga mängimine,  naljad . Naljad on tihti
kuidagi ühiskondliku või poliitilise taustaga.
Uus   periood   tuleb   90ndate   alguses   ja   seotud   poliitiliste    olude
muutumisega. 90ndate algusest on näha, et mingiks ajaks kaob ära mingi
selgus,   kuidas   mutuunud   oludes   peaks    tekste    sõnastama.   Kui   sportlik
luuletajahoiak on rajatud sellele, et tuleks võidelda eesti rahva nimel, siis
see   mäng   kontrollimehhanismidega   langeb   sellisel   kujul   ära   ja   tekib
esteetiline peataolek. Runneli loomingus pole ainult isamaalist luulet, vaid
ka   õrna   armastusluulet   ja   lasteluulet,   aga   mingi   ebamäärasus   90ndate
luules valitseb. Mingil hetkel tundub ka, et Runneli tegevus kandub  kuhugi
mujale. 
Sajandivahetusel   tuleb   Runneli  
  loomingusse   armastusluulet,
vabavärsiline.   See   pole   varasema   Runneli   puhul   väga   tavaline.    Uuel
sajandil tuleb ka lõppriimilist ja uuema rahvalaulupõhjaga loomingut, aga
selle  vahele  ka  miskit muud. Kui seda  retseptsioonilainetamist vaadata,
siis  teine raamat sellest sajandist on „Sinamu“. Mingi mõttelise  jätkuna
võiks seda vaadata „Mõistastuste“ raamatule. 
Juhan Viiding//Jüri Üdi (1948-1995)
Viiding   sündis   Tallinnas.   Õppis   näitlejaks   ja   asus   tööle   70ndate   alguses
Draamateatrisse. See töö jätkus kuni surmani (lõpetas elu enesetapuga).
Viiding hakkas üles  astuma  ka tihtilugu oma  tekstidega  – luges ja  laulis
neid.  Laulmine  oli gabareelikus stiilis. Elo Viiding on Juhan Viidingu tütar.
Mari Tarand on Juhan Viiding õde
 1968 Realistliku  ingli laul –  väikese tiraažiline väljaanne.  Ta nagu
oleks,   aga   nagu   ka   poleks   raamat.   Selle   kujunduse   tegi    Märt
Laarman, kes oli Viidingu onu. Ta oli Viidingu jaosk ka ilmselt üks
tähenduslikemaid inimesi vanemast põlvkonnast. 
  1971  Detsember
 1973 Käekäik
 1972 Selges eesti keeles
 1975 Armastuskirjad
 1978 Ma olin Jüri Üdi
 1980 Elulootus
 1983  Tänan ja palun
 1991 Osa
 1998 Kogutud luuletused
Viiding   hakkas   60ndate   lõpus   kasutama   pseudonüümi   Jüri   Üdi.   Seda
pseudonüümi kasutas ta kuni 70ndate keskpaigani. Üleminekuraamatuks
uude perioodi ja vana nime juurde saab „Ma olin Jüri Üdi“. Sisaldab valiku
Üdi luuletusi ja lisa tsüklina ka Viidingu enda luuletusi. Ta hoidis teatud
määral enda ja pseudonüümi nimed eraldi. 
Mõned tekstid jäävad tal avaldamata aga  ilmuvad  ka ainult ajakirjanduses.
Mõningaid  neid võib näga ka „Kogutud luuletuste“ raamatus. 
Tähelepanuväärne  on see, et Jüri Üdi  on pigem  ähvarduslik  autor.  Selle
hämaruse juures on üks turvaline kirjanduslooline lahendus see, et hakata
otsima    mingeid   kirjanduslikke   taustu   autorile   ja   nende   kaudu   seletada,
mida autor teeb või taotleb. Kui  tausta  otsida, siis ei leia päris korralikke
eelkäijaid    ega   analooge   kaasaegsest   kirjandusest.   Me   teame,   et   noor
Viiding kõndis Tallinna linnas ringi ja ta  kotis  oli Talviku luulekogu „ Palavik “.
Absurdikirjandusest  leiab tõenäoliselt  paremini   seoseid .  Üks  autoreid  on
Morgenstern   (?),   kellele   Üdi   oma   loomingus    viitab .   Jüri   Üdi   tõi   eesti
luulesse migni murrangu, mida ei saanud ette ennustada, mis ei pidanudki
toimuda.   See   on   teataval   moel   prognoosimatu   muutus.   (Prognoositav
muutus on see, mille  toob  Laaban  – kui Euroopas on kuskil  sürrealistlik
luule, siis see jõuab ka Eestisse. ) Üks paljudest kummalistest punktidest
on see, et mingi modernistliku luule vabadusekogemus,  postmodernistliku
õhustiku tabamine ja teisalt range klassikalise luulevormi kokkupanemine,
annab    kombinatsiooni ,   mida   tavaliselt   pole.   Luule,   mis   võitleb   rangete
reeglite vastu, kuid samas kasutab ise ka neid reegleid. 
Olulist rolli mängib iroonilisus, mis on Jüri Üdi luules koguaeg olemas. Sellel
on ka selline  paroodiline  külg olemas, aga üldisem on ikkagi see, et ta
parodeerib teatavad kõnelemisviisi (miks mitte ka iseennast). See  totaalne
iroonia    on   midagi   sellist,   et   kogu   kõneldav   maailm   muutub   kahtlaseks.
Krulli kirjeldus on see, et Üdi on murrangut tegev autor ja see toob eesti
luulesse    teatava     horisontaalse    kultuuritüübi   (asjad   ja   väärtused   on
asetatud   ühele   tasapinnale   –   maailamapilt   pole   hierarhiseeritud
maailmapilt ). 
Üks kategooria, mida on Üdi luule analüüsimisel kasutatud on teatraalsus.
Tekstid   on   ühest   küljest   hästi   lavalt   ettekantavad,   aga   on   ka   teatav
teatraalne  paisutus  koguaeg sees. 
Kui Üdi lõpetab ja Viiding alustab. Toimub muutus ja selles muutuses võib
näha   ka   osalist   eneseheitlust.   See   ei   tähenda   seda,   et   mingi   stiil   on
täielikult maha jäetud. Juhan Viidingu luule on selline luule, mida Üdi oleks
võinud kirjutada – see pole tüüpiline, kuid kuhugi servaalale mahuks ta
ära. Viiding aga kõiki Üdi luuletusi kirjutada ei saa. Laias laastus tähendab
seda,   et   Üdilikkuse   tuum   taandub,   lorilaulu   natuke   jääb,   siis   mudiugi
tähendamissõnade   pool   tõuseb   esile.   Tähendamissõnu   hakkab   järjest
tulema ja nendega koos ka suuremat selgust ja ühemõttelisust. Müstiliste
kallakutega religioossed huvid süvenesid Viidingul. Kindlasti tuleb juurde
eetilist alandlikku tooni, varem  kadus  see irooniasse ära. Sellele, mis on
Üdi    eetika ,   on   raske   vastust   leida.   Kontrastid   mahenevad,   üllatusi   on
vähem kui varem ja nüüd mingis mõttes kompenseerides seda muutust,
alates  70ndate/80ndate  vahetusel hakkab  kirjutama  vabavärsilist  luulet.
Leidub   väikesi   mõtteteri,   luule   laias   laastus   muutub   normaalsemaks.
80ndatel tema luuletamisaktiivsus väheneb. Kogu tema loomingut hakati
pärast   tema   enesetappu   kuidagi   tõlgendama   loominugu   taustal.   Väga
kerge   on   leida   erinevaid   surmamotiive,   kuid   otseseoseid   pole   seal   küll
mõtet luua. 
Eesti  draama  1966-1985
 1966-1972
 1973-1985
Piirid on arusaadavad, et kui võtta draamaseis enne 66ndat aastat, siis
enne seda pole midagi väga rääkida. 66ndast aastast hakkas tulema uusi
draamatekste.   Draama   hakkab   ka   seostuma   teatriuuendusega   60ndate
lõpus 70ndate alguses. Esimene periood on  piiritletud  60ndate tagumise
poolege.   Kui   kaks   allperiood   kokku   võtta,   siis   tundub,   et   Eesti
draamaajaloos   on   see   üks   parimaid    perioode    üldse,   mis   on   olnud.   Kui
pidada   silmas,   et   draama   muutub   kollektiivseks,   siis   on   seal   midagi
enamat .   On   mitu   olulist   autorit   ja   uuendus   hakkab    mõjutama    ka
kultuuripilti laiemalt. 
 Juhan Smuul
 Artur Alliksaar 
o 1966  Nimetu saar
 Ain Kaalep
o 1967 Iidamast ja Aadamast ehk Antimantikulaator
 Mati Und
o 1968 Phaethon, Päikese poeg
Kui   vaadata   teatriuuenduse   klassikalist   avaldusmikuju,   siis   ideoloogia
kuulutuab pigem seda, et klassikaline  draamatekst  kaob ära. Valmisteksti
lammutamise     tendents    tekitab   küsimusi.   Samas   aga   on   ka   taustade
mõttes   seoseid.   Kui   vaadata   uuenduse   varasemat   poolt,   siis   üks
varasemaid   taustautorieid   on    Bertolt    Brecht.   Ain   Kaalepile   meeldis   ta
väga. See uuendus Eesti  draamas  brechtilikult edasi ei lähe. Tulevad uues
taustad :   A.   Artaud,   J.    Grotowski ,   P.   Brook.    Absurdidraama    on   selles
komplektis täiesti olemas. Hakkab tulema tekste, mida on kirjeldatud mitut
moodi ja üks tinglikke termineid, mis on käibele lastud on mudeldraama.
Tekib mingi mudeldav tendents, mis proovib haarata korraga väga paljut.
Modelleeritakse   kogu   maailma   ja   olemist   ning   see   on   tihtilugu    tinglik -
kujuteldav   maailm.   Suhe    realismiga    katkeb   üsna   järsult   kesk
uuenduslikkust. Kui võtta eeltoodut näited, siis neid ühendab see, et nad
pole   realistlikud    näidendid .   Artur   Alliksaar   satub   selle   laine    etteotsa .
„Nimetu   saar“   ilmub   „Loomingu“   raamatukogus   ja   sedatüüpi   tekstidest
satub   ta   olema   esimene   (antiutoopiline).   Näidendid,   millest   hakatakse
rohkem rääkima, tulevad just pärast seda. 
V loeng
Uus draama ei ole realistlik draama, realistlikku kirjutatakse seal taustal
küll,   kuid   üldisemas   retseptsioonipildis   teda   pole.   60ndate/70ndate
vahetusel näeme just teatava draamatüübi domineerimist (mudeldraama).
Utoopiate ja antiutoopiate kirjutamine mängib olulist rolli. 
Mati  Undi   „Phaethon, ,Päikese poeg“ lavastab Vanemuise teatris Kaarel
Ird.  Alustekst  on võetud mütoloogiast „Phaethoni“ lugu ja iseloomulikuks
on   ka   see,   et   alustekstiks   valitakse   suuri   ja   tähendusrikkaid   alustekste
(piibel,   müüdid   jm).   Seda   Phaethoni   lugu   on   tugevalt   töödeldud   ja   on
noore vaatepunktilt kirjutatud tekst. Lavastuses  laulab  näiteks Phaethon
noort Eesti luulet. 
 1969   Paul-Eerik   Rummo   „Tuhkatriinumäng“   –   draama   ja
teatrikäsitlejad on rõhutanud, et kui vaadata kõvu uut draama- ja
teatrilaintuse   lainet,   siis   ilmselge   ühenduspunkt   on   peamiselt   just
„Tuhkatriinumäng“. Sellest saab omaette teatrisündmus ning selles
põrkuvad   erinevad   vaatepunktid   –   uuenduslik   teatit    toetav
vaatepunkt    ja   nõukogude   kontrolli   vaatepunkt   ja   ka   rahvuslikule
klassikalisele    traditsioonile   orienteeruv   vaatajaskond,   kes    tõrgub
samuti   esteetikat   vastu   võtma.   See   sai   Rummo   loomingus
märgiliseks teoseks. Kui hinnata ühe või teise näidendi tuntust, siis
võiks spekuleerivalt öelda, et Eesti kaks kõige tuntumat näidendit on
„ Libahunt “ ja „Tuhkatriinumäng“. Kohaliku traditsiooni seisukohalt on
„Libahunt“   tuntum,   kuid   väljaspoolt   on   tuntuim   just
„Tuhkatriinumäng“. 
 1968 (1980) Paul-Eerik Rummo „Pseudopus“ – on võetud Oidipuse
müüt ning eriti radikaalselt peapeale keeratud. Selle näidendi puhul
toimub demütologiseerimise printsiibil näitamine, kuidas midagi  ei
ole. 
Telenäidendi tulemist näeme jõulisemalt just lasteetenduste poolt. Algselt
on nad olnud siiski mingid tekstilised, kuid loomulikult jõuavad nad enne
telesse ja siis alles raamatuna. 
 Enn    Vetemaa    „Illuminatsioonid   keravälgule   ja   üheksale    näitlejale
(pauguga  lõpus)  –  ruum  on modelleeriva tegevuse aluseks. Selles
näidendid on tegelaskond eksperimendi käigus isoleeritud ruumis. 
 1977   Jaan   Kaplinski   „Neljakinginapäev“   –   Vanade   tekstide
väljatulemine   on   siin   isegi   mingi   ristlainetus.   Antud   näidend   on
varem kirjutatud, kuid lavastatud jälle hiljem nagu Rummo näidend. 
Hiljemavastamise   üks   eriskummalisemaid   juhtumisi   on   Madis    Kõiv ,   kes
alustab kirjutamist ka 60ndatel.  Me ei näe teda enne 78ndat aastat, kuid
siis ka otseselt ei näe, kui ilmub 1978ndal aastal Madis Kõivu ja Hando
Runneli   pseudonüümi   Jaanud   Andreus   Noorembi   all   etendus   „Küüni
täitmine“. 
Uuenduse   monoliidsus   hakkab   hargnema   ja   tekib   mitu   võimalust,   jääb
alles vanem mudeldav tendents. Mingil määral ilmub selliseid tekste veel –
müüditeisendamise laine jätkub. Alustekstide töötlemine jätkub ka teatris.
On igasuguseid servapealseid ja imelikke tekste, mis teatriuuenduses uue
ilme   saavad.   „ Põrgupõhja    uus    vanapagan “   saab   lõpetuseks
teatriuuendusele.   Üks   oluline   küsimus,   aga   selline   mõistatuslik,   on
absurdidraamastaatus. Näeme 70ndate/80ndate teatris, et absurdidraama
lavastused  hakkavad olulist rolli mängima (Juhan Viiding nt). Absurditeatri
fenomen    jõuab   pärale   suurel   määral   tõlkenäidendite   kaudu.   Eesti
kirjandusest sellist näidet tuua on aga raske. 
 1980 Juhan Viiding ja Tõnis Rätsep „Olevused“  absurditeater
 1978 Hando Runnel ja Madis Kõiv „Küüni täitmine“   absurditeater
– hakatakse otsima kõivulikku ürgelementi. Kui Kõivu näidendid ette
võtta, siis seal on eritüüpi näidendeid. Kui on pooleldi ilma šüžeeta
näidend   –   inimesed   kühveldavad   lihtsalt   heina.    Dialoog    on   üsna
absurdne, haakumised on ootamatud ja imelikud. 
On    müüte    teisendav   tendent   ja   absurdidraama,    kolmandaks    võiks
nimetada kultuuriloolisi näidendeid. 
 1972 Vaino  Vahing  „ Suvekool “
 1975 Vaino Vahing „Mees, kes ei mahu kivile“ 
 1974  Rein   Saluri  „ Külalised “
 1975 Mati Und „ Good -bye, baby“
 1984 Mati Und „ Vaimude  tund Jannseni tänaval“
 1980  Merle   Karusoo  „Olen 13-aastane“
70ndatest   alates   võiks   rääkida   psühhomodernistlikust   lainest.   Kõik
uuenduslikud  tükid on ka modernistlikud tükid, kuid  modernism  on pigem
nagu katusmõiste ja selle alla mahub palju erinevat. Eesti draamas on eriti
ilmekad ühelt poolt modelleeriv modernis a la Tuhkatriinumäng ja teiselt
poolt midagi,mis tuleb koos Vaino Vhingiga –  psühholoogiline  printsiip. Kui
võtta   ette   Vaino   Vahingu   omamoodi   imelikud   tükid,   siis   võime   julgelt
öelda, et need on psühholoogilise rõhutasetusega näidendid. Püshholoogia
on ka natuke imelikuvõitu. Freudihuviline Vahing tunneb huvi ka  mingite
psühhopoatoloogiliste   tendentside   vastu   –   töötab   samal   ajal   kohtu
pühhiaatrina.   „Suvekoolis“    segased    poja   ja   vanemate   suhtes,   mingi
autobiograafiline taust on seal olemas. 
Kui   rääkida   iroonilisest   mänguisest,   siis   seda   kajastab   just   Mati   Und
70ndatel väga hästi. 
Postmodernismiga seoses või ka eraldi välja tuua, nn sotsioloogilise teatri
sünd. See ajastub sinna aega, kus tuli „Olin 13-aastane“ lavale. 
Enn Vetemaa draamas(s 1936)
Ta on selline rikkalik ja pillav tegelane, et tal on identiteete rohkem kui üks.
Ta on draamakirjanikuna kuidagi eraldi teema. 
Ta   on   sündinud   Tallinnas.   Ta   õpib   muusikat,   koolitab   end   heliloojaks   ja
kirjutba ka 60ndatel aastatel heliteoseid. Mingiks ajaks jätab ta selle katki,
kuid vanemas eas on ta sellega taas tegelema hakanud. 
 1968 Illuminatsioonid ...
 1972 Õhtusöök  viiele
 1974 Püha  Susanna  ehk  Meistrite  kool
 1975 Jälle häda mõistuse pärast
 1976  Roosiaed
 1980 Nukumäng
Luuletajast   Vetemaast   saab    kõigepealt    juba   60ndate   keskpaigas
proosakirjanik  ja seejärel 60ndate lõpus draamakirjanik. Draamakirjanduse
tähtsus selgineb 70ndate keskel. Ilmselt kõige tuntum näident on „Püha
Susanna ehk Meistrite kool“. Üldiselt võiks tema draamaloomingu kohta
öelda,   et   torkab   silma   see,   et   tekstid   on   väga   kindalt   konstrueeritud   –
mõistusega   teksti   tegemine.   Arusaadav   ka,   et   kirjanik   ei   tohi   päris
mõistust   kaotada,   aga   see    intellektuaalne    joon   torkab   silma,   samuti   ka
see, et mingisugused eetikasse ja sotsiaalsesse ellu puutuvad teemad on
ta   jaoks   koguaeg   tähtsad.   See   on   ka    põimitud    psühholoogilise
kujutamisviisiga. Kui võtta näiteks Vahing ja Vetemaa kõrvuti, siis Vahing
regeleb   püshholoogiaga   ja   eetika   on   aimatav,   Vetemaal   on    esiplaanil
sotsiaalsed teemad ja muu lihtsalt liitub. 
Vetemaa loomingulist palet pehmendab see, et ta on varasest loomingust
alates ikkagi tugevalt koomikasõbralik autor. Draama puhul võib öelda, et
komöödiad moodustavad eraldi  rea, aga  nad  on tihtilugu  mitte  niisama
lihtsalt   lõbusad   tükid,   vaid   traagiline    poolus    on   neis   sageli   kaasas.
Draamalooming  hakkab omakorda kahte suurde lahtrisse  jagunema : ühelt
komöödiate   (tragikomöödiad)   ja   teiselt   poolt    tõsised    tükid   ( draamad ,
tragöödiad). Kui võtta ette rohkem draamapool,siis sinna kuulub kindlasti
„Illuminatsioonid“   jne.   „Nukumängus“   on   ühiskondlik   esteetiline
rõhuasetus. 
Komöödilisest   poolest   on   muidugi   oluline   „Püha   Susanna   ehk   Meisrite
kool“.   Pealkiri   viitab    Moliere    näidendile.   See   on   tugevale   peategelasele
tehtud näidend. Tal on 80ndate alguses on tal ka teos spordieetikast. 
Jaan Kruusvall (1940-2012)
Ta on pärist Virumaalt. Ta on kirjanik, kes huvitaval kombel jääb alati teiste
varju. Tema loomingus on mingi alge, mis varjujäämist soosib. Ta kirjutab
lühikesi   tekste   ja   selliseid,   mis   rõhutatult   tahavad   olla   lühikesed.
Dramaakirjanduses see niivõrd välja ei tule (draama standardpikkus kehtib
rohkem kui proosa standardpikkus). 
 1983 Pilvede värvid – sai tähtsaks teatrisündmuseks ning kindlasti
selle sündmuslikkuse juures mängis rolli rahvuspoliitiline  alltekst . Ta
hakkas   läbi   kirjutama   rasket   lähiminevikku.   Selles   konkreetselt
44nda aasta draagilised  valikud . Me näeme, et selle ainese juurde
veel laiemalt toimub suurem pöördumine. See kõnnib koguaeg nö
noateral.   Neid    teemasid    nõukogude   ühiskonnas   oli   keeruline
käsitleda.   Kõrvale   saab   võtta   Ene   Mihkelsoni,   Viivi    Luige ,   Hando
Runneli,  film  „ Ideaalmaastik “. Hästi kirjutatud ja lavastatud näidend.
Ilmub olude kiuste
 1987 Vaikuse  vallamaja  – See jätkab mõtteliselt sama teemaringi.
Näidendi kirjutamise,  ilmumise  ja lavale tulemise aeg on aga natuke
teistsugune.    Kajastati    ajavahemiku   44-49.   Tuleb   esile   ka
metsavendluse   teema.   Selles   on   kirjutamisajaga   sünkroonset
kaasakõlamist. See asetub juba loogilisse konteksti. 
Mõlemad on talle  väga  iseloomulikud näidendid,  kuid  samas ka  sellised
tekstid, mis olid õigel ajal õiges kohas. Need näidendid avalduvad kuidagi
erimoodi, kuid nad polegi nii  hirmus  erinevad. 
Mati Unt (1944-2005)
Ta   on   pätit   Vooremaalt.   Mälestuskildudest,   mis   ta   on   hilisemas   eas
avaldanud, eksponeerib ta seda, et ta on maapoiss, kes läks linna. Ta elas
Voore  keskusele  üsna  lähedal. Vanemad hoolitsesid  hirmasti  lapse  eest,
tassisid   raamatuid   koju.   Ta   tuli   Tartusse   ja   hakkas   üha   enam   muutuma
linnapoisiks ja seda linlikkust mitmel moel rõhutama. Kõigepealt läks ta
õppima   8ndasse   keskkooli   (Forseeliuse   gümnaasiumisse),   mis   oli
kirjanduskallakuga. Seal õpetas  Vello  Saage, kes mängib Undi kujunemises
olulist, kuid keerulist, rolli. 
Ta   läks   edasi   õppima   Tartu   Ülikooli   ajakirjanduse   erialale   (62-67).   Siis
parasjagu   sobival   hetkel   läks   Paul-Eerik   Rummo   sõjaväkke   ja   sai   tööle
Vanemuisesse. Ta oli koguaeg juures kogu teatriuuenduses. Ta polnud sel
ajal   tuntud    lavastaja ,   kuid   lavastajaroll   tuli   hiljem.   Tema   roll
teatriuuenduses on siiski märkimisväärne, kui lavastajad on teised ja mitte
Unt, siis ikkagi on eestvedajaks Unt ise. Teatrialaseid artikleid on ka  hiljem
kokku   kogutud.   Kriitikutegevus,   mida   on   alahinnatud,   algab   60ndatel
filmikriitikuna, siis muutub teatrikriitikuks ja hiljem ka kirjanduskriitikuks.
Tartus   käib   äge   seltsielu.   Vaino   Vahingu   ja    Maimu    Bergi   kodus   tekkis
salong , kus hakkasid kõik tähtsad teatri- ja kultuuriinimesed kokku käima.
Mängud   läksid   Undi   seisukohalt   päris   pööraseks,   ta   abiellus   60ndatel
aastatel   ja   lahku   läinud   ja   jälle   uuesti   abiellunud.   Nende   elu   ja
teatrimängude  käigus toimus  teine  traagiline  lahkuminek, mida  ta väga
tõsiselt üle elas. 70ndate alguses oli tal ka väga suur kriis, mis aga polnud
loominguline kriis. Isiklik kriis viis  selleni , et ta pidi Tartust põgenema –
Tallinnasse. Tallinnas elab ta elu lõpuni ja seal kujuneb temast ka lavastaja.
Tundub, et elulõpul ta enam ei viitsi kirjanik olla, aga lavastaja jakasb ta
olla elu lõpuni. Viimastel  perioodidel  julgeb ta ka sagedamini Tartus käia ja
tegelikult   sellest   ajast   on   pärit   mitmed   tuntud   Undi   lavastused.
Tähtlavastused juhtuvad olema pigem Vanemuises kui Draamateatris, kus
ta tegelikult lavastaja on. 
VI loeng
Mati Unt jätkub...
Uni lapselõpvekodu ja Lutsu lapsepõlvekodu on võrdlemisi lähestikku. 
Undi loomingus on Tartu osa ka oluline, tema  kohalolu  Eesti proosas on
muljetavaldav ja mitmetähenduslik. 
 1963    Hüvasti ,   kollane    kass    –  kooliromaan,   ka    armastusromaan .
Mingi   aeg   oli   ta   ka   kohustulik   kirjandus   kooliprogrammides.   Unt
distantseerus sellest raamatust hiljem ning ütles, et seda raamatut
ei   tohiks   sundida   koolis   lugema,   sest   see   sisaldab   endas
kuuekümnendanalikke   valesid   ning   kirjutas   uue   romaani   „Tere,
kollane   kass!“.   See   on   mingis   mõttes   oluline,   sest   ta   annab   ühe
esimestest   tõsistest   märkidest,   et   võib-olla   hakkab   ka   midagi
huvitavat ka proosas (kui ainult luules) toimuma. Samas on see ka
ajastuomane   teos   –   sulaajakontekst   lohiseb   60ndate   alguse
kirjanduses   väga   tugevalt   kaasa,   näib   ka   mingi   poliitilise   surve
olemas olu selles teoses. See pole selles suhtes aus romaan, sest
see  on kirjutatud nii,  et ta  vastaks   õpetaja  Vello Saagele. Kollase
kassi romaan ilmus väga ebaharilikult kooli almanahhisarjas „ Tipa -
tapa“.   See   oli    erandlik ,   kuid   mingites   väikestes   piirides   60ndatel
võimalik taktkia. Mingiks ajaks pannakse ka tsensuuri pärast seisma
ka koolide almanahhid. Poliitiline kiht ei ole selles  romaanis  põhiline,
kuid   mängib   noore   inimese   kujunemises   tugevalt   kaasa.   Selles
romaanis   on   nimelt   peategelane    korteris    tädi   Iida   juures,   kes   on
üdini   rahvuslik.   Praeguselt   vaateveerult   toimub   kaasamängimine
poliitiliste veergudega – kuid sel aastal, tädi Iida kuju, mis romaanis
on, on väga julgelt esitatud, just see, et see tegelane on arvestatav
tegelane,   keda   kuulatakse   ära.   Ajastu   kontekst   mängib   kaasa.
Tegelaste taga on ka konkreetsed prototüübid. Peategelane on veidi
Unt   ja   tädi   Iida   on    prototüüp    tädile,   kelle   juures   ta   Tartus   elas.
Noorsookirjanduslik teos. 
 1964 Võlg – noorsookirjanduslik teos. Kui rääkida murdeealistele
orienteeritud   kirjandusest   ja   veidi   vanematele,   siis   peaks   just
rääkima   noore   Undi   kirjandusest   (juurde   vaadata   ka   Kadrit   ja
Kasuema ).   Realistlikule   põhjale   tuleb   romantiseeritud   kiht   peale.
Undi käekiri kujuneb välja just selle teose puhul. See on 60ndate
proosas üks olulisemaid teoseid – ta tekitab laiemat vastukaja. Ilmub
64nda   aasta   „Loomingus“.   Alles   1968ndal   aastal   saab   ta   siis   ka
eraldi  trükiks.  Juba   „Loomingu“  ajal  tekib  suurem    poleemika    selle
ümber,   see   melu   oli   tõesti   suur.   Hinnanguid   on   selle   teose   kohta
mitmesuguseid, kuid kõik kinnitavad, et see on teos, millest tuleb
rääkida   –   antud   ajas   see    armastuslugu    kompab   ka   teatavaid
esteetilis-eetilisi  piire , mida tänapäevalugeja ilmselt ei taju. Aastal
64 oli  tabu  see, kui  tegelastel  oli enne abielu seksuaalsuhteid ja nad
käisid   alasti   Pärnu    rannas    ujumas.   Mingi   tärkab   noorsookultuuri
väike nüanns on seal ka sees – tegelane kannab päikseprille. See on
lugu,   kuhu   hakkavad   ilmsemalt   sisse   tundima   uued   esteetilised
elemendid   –   realistlik   aluspõhi   on   olemas,   aga   juurde   tuleb
peategelase   sisemonoloog   (modernistl.),   samuti   hakkavad   sisse
tungima    ka   võõrad   tekstid.   Tektsuaalne    maail    hakkab   seda   kõike
kujundama.   Hästi   kavalalt   on    lahendatud    see,   et   kuidas   rääkida
ühiskondlikel   teemadel,   kuid   samas   mitte   minna   ametliku
tellimusega   kaasa   –   noored   inimesed   räägivad   sellest,   kuidas
suhtuda  komsomoliorganisatsiooni ja mis on selle ülesanded. Sõber
on väga opositsiooniline ning ütleb päris ränke sõnu selle kohta. 
 1967 Elu võimalikkusest kosmoses
o 1968 Phaethon, Päikese poeg
 1969   Mõrv    hotellis      --   uut   perioodi   võiks   nimetada
psühhomoodernistlikuks  perioodiks . Unt väljub realistliku kirjutamise
raamidest. Esialgu mängib minigi tegelase  psühholoogia  olulist rolli. 
 1971 Kuu nagu kustuv päike
 1972  Tühirand  – poolpikkadest romaanidest üks neid, mida  hilisemad
kriitikud on korduvalt meenutanud. See ilmus esialgu „Loomingus“ ja
hiljem ka raamatuvormis.  Undil  on selle teose ilmumise ajal suured
kriisid,   mida   ta   läbi   põeb,   hakkab   teist   korda   elukaaslasest   lahku
minema.   Kui   ta   hakkab   teist   korda   lahku   minema,   siis   ta   kirjutab
esimese  lahkumineku  läbi. Prototüüpsust ei maksa otsida, sest see
toimib   siiski   universaalse   armastuskolmnurga    loona ,   sõltumata
taustadest.   Selle   alapealkiri   ongi   „Lovestory“  –   kaks   meest,   üks
naine. Peategelane sõitis puhkama oma naisega lääne saartele, mis
oli   poolsuletud   tsoon,   see   annab   ka   teosele   olulise   mõõtme.
Tähelepanu köidab, et ta tegelb alati ruumiga ja ka psühholoogilise
kujutamisega.   Tekstiliselt    põnev ,   sest   kasutatakse   sisemonoloogi,
kuid radikaalselt. See nagu oleks ühe hingetõmbe tekst. See tekst
tuleb liigendamata tekstina ühes jorus. 
 1974     Mattias   ja   Kristiina   –     Undi   loomingust   üks   märgilisemaid
tekste. 
 1975 Via regia
o 1975 Good-bye, baby
 1976 Must mootorrattur
 1979  Sügisball  – kui seda asetada varasemate tekstide taustale, siis
autoripoolne   jutustajaroll   on   taandudnud.   Minakeskne
psühholoogilisus   taandub.   Mustamäeromaan.   Film   on    Lasnamäe
vilm, kuid romaan on Mustamäest. Mustamäe on peaaegu esimene
paneelmajaderajoon   üldse   –   urbaniseerunud   mordernne   maailm
hakkas nii siia kohale jõudma. See uus keskkond ootas uut moodi
mõtestamist.   Inimsuhtes   hakkasid    toimima    ka   hoopis   teisel   moel.
70ndatel hakkab  tekkima  anonüümse  moodsa  linnaruumi peegeldusi
rohkemgi.   „Sügisball“   on    kahtlemata    kõige   kujukam   ja   tundum
näide. Mingid tumedad jõud liiguvad selle näiliselt reaalse maailma
taga.   Jutustamisviis   –   võõraste   tekstide   sissetund   oma   teksti   on
järjest   suurenenud   ja   mingis   mõttes   hakkavad   võõrad   tekstid
põimuma.   Suure   keskse   narratiivi   puudumine   on   kindel   märk
postmodernismi kohalejõudmisest. 
 1984 Räägivad – tekst, mille puhul on raske öelda, kas ta on draama
või proosa tekst. Ta ületab piire, tekst mis nagu kirjutaks üles kõike,
mida räägitakse. 
o 1984   Vimude   tund   Janseni   tänaval   –   podstmodernistlik
haakumine dokmentaalse taustaga. 
 1990   Öös   on   asju   –  Postmodernistliku   tendentsi   pidulik   lõpule
viimine . Romaan elektrist. Maailm on katastroofi äärel ja ilmub välja
kangelaslik tegelane  Lennart  Meri. 
 1990  Doonori  meelespea – Liigub edasi „Sügisballi“  esteetika  pinnal.
 1992 Tere, kollane kass! –  esimese romaani ümberkirjutus. Ei saa
enam   mingist   realistlikust   või   romantilisest   Undist   rääkida.   Kui
tahame mingeid vooluloolisi termineid kasutada, siis loomulikult on
see prostmodernne Unt. Ka kassid hakkavad romaanis rääkima. 
 1997 Brecht ilmub öösel
o 1999   Huntluts   –   lavastas   Ingo    Normet    2010   Vanemuises
nimega „Täna õhta kell kuus viskame lutsu“. 
o 2006 Vent Antigone , ema  Oidipus
Esimeseks Undi taustaautoriks on  Salinger  ja kindlasti hakkab mängima
kaasa   Camus   ning   tuleb   ka   zen- kihistus ,   mis   ei   paista   silma,   kuid   on
olemas.   Kui   rääkida   psühhomodernistlikust   joonest,   siis   see   mängib
kindlasti ka kaasa, kuid ei saa öelda, et Freudi mõju oleks jätkuvalt kõige
olulisem. Kui uutest mõjudest rääkida, siis 60ndate ja hilisema kirjanduse
puhul ei saa me mööda Kafkast. Kafka tuleb kaalumisele eriti lühiromaanis
„Mõrv hotellis“. Kirjandusprotsessis on see üks tähislikumaid tekste. Mingis
suhtes võiks väita, et see on esimene pikem tekst, kus kuidagi radikaalne
modernism  manifesteerub kodumaises Eesti proosas. Sarnased katsed olid
toimunud väga jõuliselt juba varases pagulaskirjanduses. 
Pideva   muutumise   juures   on   märgatav   see,   et   Unt   satub   koguaeg
avangardi   etteotsa.   Undil   on/oli   omadus   tabada   õhust   seda,   mida   veel
pole, aga mis kohe tuleb. See, mis kohe tuleb, on siis kõige esimesena
tema   tekstides   olemas.    Postmodernistlikus    proosas   hakkavad   Undi
lemmiktegelased:   Koidula,   libahundid,   vampiirid   jm.   Samal   ajal   jätkub
mingi mäng reaalsuse pinnal ja teatavas mõttes üleminekutekstiks saab
„Via regia“. Üht pidi võib öelda, et see on psühholoogilise painekirjanduse
jätk ja lõpp-punkt, aga samas tuleb sinna ka mängulist kergust, mida saab
näga „Sügisballis“.  Paine  on seal isiklikus plaanis sees, sest see kirjutab,
autobiograafilist tausta vaadates, läbi teatriuuenduse lugu. Ta tegi seda
esimeses verisoonis väga karmilt – tegelased olid õigete nimedega. Vahing
väitis, et see esimene versioon anti kirjandusmuuseumisse, kuid seda pole
siiani sealt leitud. Unt kirjutas ta uuesti ümber ilukirjanduslikumaks. „Via
regiaga“ seoses on Unt maininud ka seda, et see on kuskil umbes see aeg,
kus ta jõuab äratundmiseni, et igasugune kirjutamine on tegelikult enese
paroodia. Psühhomodernistlik Unt hakkab selles ajas lõppema. 
Kokkuvõtteks
 
60ndat/ 70ndad :
 
psühholoogilised
 
pained,
autobiograafiline   taust,   ühele   peategelasele   keskendumine,   subjektiivne
tekst, neurootiliselt abitu peategelane, materiaalne paine, psühhoanalüüs,
tekstuaalsed esperimendid, fragmentaliseerivad võtmed, iroonia, 
Kokkuvõtteks   loomingust:   ta   suutis   alates   60ndatest    aastatest    kuni
90ndate    alguseni    olla   koguaeg   Eesti   avangardkirjanduse   eesotsas.   Kui
tollast   konteksti   läbi   vaadata,   siis   ta   juhib   olulisi   proosamuutusi   kõige
esimesena. 
Jaan Kross (1920-2007)
Ta   õppis   Tartu   Ülikoolis.   Kross,   osalt   ka   põrandaaluses
vastupanuorganisatsioonis,   arreteeritakse   saksa   okupatsiooni   ajal.   Kui
okupatsioon    hakkab   läbi   saama,   siis   ta   sealt   ka   napilt   pääseb.   Kross,
kõikidest   õpingukatsetutest   hoolimata,   jõudis   oma   õpingutega   lõpuni.
1945-1946   hakkas   tööle   TÜ   õigusteaduskonnas.   Ta   vangistati   1946ndal
aastal uuesti. Vangina töötas ta söekavanduses ja „Söerikastaja“ luulekogu
on ka sellega seotud. Kui lugeda Krossi mälestusi, siis ta suutis vangilaagri
viimastel   aastatel   luua   endale   mingi   autonoomse   maailma.   Telis   omale
Eestist raamatuid ja tegeles endale meeldivate asjadega.
Sõjaeelselt oli ta abiellunud, 1954 tuleb ta Eestisse tagasi ning oli uuesti
abiellunud ja lahku läinud. Lõpuks saavad kokku Ellen Niit ja Jaan Kross
ning see kestab kuni Krossi elu lõpuni. 
Kross   alustab   luuletajana   ja   läheb   proosale   üle   60ndate/70ndate
vahetusel.   70ndate   jooksul   kujuneb   elavaks   klassikuks.   Eesti   Vabariiki
tulles lülitub ta ka poliitikasse. Temast on uueks  sajandiks  kujunenud EV
kirjanik nr 1. Loomulikult see lõppeb kõik riiklike matustega. Pärast Krossi
surma hakatakse välja andma ka temanimelist kirjandusauhinda. Alguses
tundub see veider (esimese  auhinna  saab A. Kaalep). 
Krossi kohta on ka päris palju Eesti tingimustes väga palju kirjutatud. Teda
on korduvalt esitatud Nobeli preemia laureaadiks. 
 1958 Söerikastaja – luule 
 1964 Kivist viiulid – luule 
 1966  Lauljad  lavavööridel – luule 
 1969  Vihm  teeb toredaid asju – luule – viimane uudiskogu –  Ajaloo
huvi   ja   peegeldamine   on   luules   alles,   kuid   selle   peegeldamise
sügavam   sisu   oleks   nagu   muutunud.   Ajalugu   ei   tähedan
ilmtingimata   enam   viidet   tulevikku,   vaid   muutub   intiimsemaks   ja
autobiograafilisemaks. On oluline, et ajaloopeegeldustesse tuleb ka
Eesti   teema.   Ta   hakkab   siis   ka   mingil   moel   läbi   jutustama   Eesti
kultuuriloosse puutuvaid asju ja tegelasi. 
 1971 Voog ja kolmpii
 1970-1980   Kolme   katku   vahel   –   Balthasar    Russow  –  kirjutamine
algas   sellest,   et   Tallinn   film   tellis   talt   filmistsenaariumi   ja   sellega
seoses kirjutamine muudkui paisus. 
 1979 Neli monoloogi Püha Jüri asjus – Michel  Sittow    - Peategelane
on  maalikunstnik  Michel Sittow, kes tegutses 16nda sajandi alguses
Eesti aladel. Ta on kinlasti esimene kompromissiteema tegelane, kes
peab otsustama, kuidas ta Tallinna linnavõimudega hakkama saab. 
 1971 Michelsoni immatrikuleerimine – kõige riskantsem on see teos,
sest tegelane on väga problemaatiline.
 1971  Pöördtoolitund  – J. V.& E. Jannsen – saab mononäidendiks. 
 1975 Taevakivi   - Kr. J.  Peterson ja O. W. Masing 
 1975   Kolmandad   mäed   –  Johann    Köler    keskseks   tegelaseks,   teeb
greskot Tallinna  Kaarli  kirikule. Tekivad samuti  eetilised  probleemid.
 1978 Keisrihull –  Timotheus  von  Bock  – peategelane on  isemoodi . Ta
on saksa päritolu mõisnik. 
 1982 Rakvere romaan
 1982  Professor  Martensi ärasõit –  peategelaseks  on 19nda sajandi
lõpu 20nda sajandi alguse silmapaistev Vene  diplomaat  F. Martens,
kes oli väga lähedal ka Nobeli rahupreemia saamisele. Kujutamislaad
on erandlik, sest see on sisemonoloogi kaudu antud. Kross hakkab
sellel  ajal järjest  selgemini  ajalooliste  tekstidega liikuma kaasajale
lähemale. 
 1987   Vastutuulelaevad   –   Bernhard    Schmidt   leiutas    vastutuult
purjetava paadi. Tegelase prototüüp oli päris Naissaarelt. 
 1988   Wikmai   poisid   –   tegemist   värvikate   karakteritega   ning
kasutatakse ära ka Eesti klassikalise kooliromaani mõttestikku. 
 1990 Väljakaevamised – nimetatud ka avalikustamise kirjanduseks.
Tekib mingeid situatsioone, et romaan ise ilmub soome keeles enne
kui  eesti  keeles.   Minategelane    tuleb  54ndal  aastal  Siberist  (samal
aastal tuli ka Kross Eestisse tagasi). Hakkavad  jooksma  kaks Krossi
perioodi   –   50ndate   olustik   ja   piiskon   Andrease   lugu   13ndast
sajandist. 
 1993 Tabamatus – Jüri Vilms
 1995 Mesmeri ring
 1998   Paigallend   –   see   on   üks   veenvamaid   saavutusi   Krossilt
90ndatel aastatel. See on  Ullo  Paeranna lugu, kes on peategelane,
kellest autorilähedase positisooniga  jutustaja  jutustab. 
VII loeng
Ta   hakkab   kirjutama   laias   laastus   sellist   satiirilist   luulet,   mida   50ndatel
hakkas   luules   tulema.   Ilmneb   kokkupuuteid   modernistliku   luulekeelega.
Ajaloo   poole   pöördumine   käib   selgelt   tuleviku   nimel   –   menvikku
kasutatakse   tuleviku   huvides.   Krossi   kangelased   on   nt   Kolumbus,
Gutenberg,   Galilei   jm,   selles   nähakse   viiteid   tulevikule.   Suhteliselt
intellektuaalne laad torkab ka antud ajas silma. Teda hakatakse  pidama
mõtlevaks   ja   konstrueerivaks   luuletajaks.   Mingid   väikesed   muutused
luuleloominugsse   tulevad   60ndate   jooksul   ja   avalduvad   eriti   luulekogus
„Vihm teeb toredaid asju“. See on valikkogu ja pakub uut just varasemate
tekstide   poolest.   Üksikuid   luuletusi   kirjutab   ta   ka   hiljem,   kuid   pidev
luuletamisvoog siiski katkeb. 
Kross kirjutab ajalooainelist  proosat  ja sellega seoses saab ta ka tuntuks.
Suurem tuntus tuleb 70ndate jooksul, eriti romaaniga „Keisri hull“. Kross
tegeleb   70ndatel/80ndatel   ennekõike   Eesti   ajalooliste   tegelastega.
Enamasti vaatab ajaloole läbi kultuurilooprisma. Võib meenutada, et see
on sel ajal laiem nähtus. Kross on üks põhilisi inspireerijaid, kes alustab
ajaloolise   proosa   lainet.   Krossi   puhul   on   ka   klassikalise   ajalookirjutuse
uuendamise  taotlus . Ilukirjandus andis ajalookirjutamisel ikkagi teatavaid
vabadusi   –   andis   võimaluse   näidata   seda   mitmekülgsemalt.   Ta   käib
arhiivides, et lugeda vanu ürikuid. Teine külg asjal on see, et ta hakkab
Eesti   ajaloost   mingeid   huvitavaid   tegelasi   välja    kaevama    ja   on   suida
konkreetselt näha, kuidas ta täiendab seda ajalookirjutust. 
Krossi   loomingusse   hakkavad   ilmuma   problemaatilisedmad   tegelased.
Lugejal   tekib   ka   kohe   küsimus,   et   kas   tema    teostel    on   ka   nõukogude
korraga   ka   mingi   seos.   Enamasti   on,   kuid   see   pole   alati   põhieesmärk.
„Keisri  hullu “ puhul on kindel, et mingeid paralleele ta vahetu  kaasaja  ja
tsaarivõimu   vahele   loob.   Ta   käib   ajalooga   hoolikalt   ümber   ja   oskab
tasakaalustada   ajaloolist   täpsust,   aga   samas   lubab   ta   ka   endale   oma
mingit teatud vabadust. Kross kirjutab väga seksistlikult meestemaailmast,
tema teostes saavad väga harva sõna ka naised. Tavaline on tema teostes,
et   peategelane   on   mees,   tal   on   armulood   ning   naine   on   kindlasti
objektistatud. 
Hilisemal ajal hakkab sisse tulema memuaarsemat ainest. Samuti hakkab
ta   ka   raamjutustust   kasutama.   Kindlasti   säitlitab   ta   kirjandusliku
professionaalsuse.   Sajandivahetusel   tabab   tedaha   halvatus   ja   ta   kaotab
mingiks ajaks kirjutamisvõime, kuid ta õnneks  taastub . 
Taust
1973-1985 – stagnatsioon  
Aeg on muutunud mingis mõttes halvemaks, kuid see pole ka nii selge.
 Seitsmekümnendad ja  kaheksakümnendad
o Linnastumine   –   hakatakse   ehitama   paneelmajade   rajoone,
samas ka linna elanikkond saavutab ilmselgel ülekaalu maaga
võrreldes. Linn muutub  esmaseks  reaalsuseks. 
o Näivuskultuur     --   see   on   olukord,   kus   nõukogude   ühiskond
muutub   seest   õõnsaks.   Ametlikus   retoorikas   see   justkui
kestaks, kui selle varjus tegeletakse millegi  muuga . Inimesed
tegelvad   parteitööga,   aga   samas   lähevad   nädalavahetuseks
linna lähedale sauna ja  laulavad  seal metsavendade laule. 
o  Massikultuur    –   teatavad   massikultuuri   elemendid    tungivad
jõulisemalt Eesti kultuuri sisse. Kirjanduses ei avaldu varajane
läänestumine   eriti   ilmselgelt.   Tsensuuriühiskonna   üks   häid
omadusi oli see, et  tsensuur  võttis ka ära halvad raamatud.
Heade raamatute protsent on suurem. Kirjanduses võiks olla
ilminguks   olmekirjandus/-romaan,   millest   hakatakse   70ndate
teisel poolel rääkima. Rein Veideman hakkas väga energiliselt
võitlema   olmekirjanduse   vastu,   taunima   selle   madalust.
Sellega   peetakse   silmas   teatavat   meelelahutuslikku   proosat.
Püsitakse realistlikul pinnal ja liigutakse väliseid asju mööda. 
o Underground muutub
o Noorsookultuur muutub – noorsookultuur muutub progerokiga
ning loomulikult mängib rolli  Ruja  fenomen. Kirjanduse jaosk
on   vast   tähtis,   et    sõnaline    kultuur   progerokikultuuris   saba
oluliseks. Progerokk on midagi kahtlast, kuid see legaliseerub.
Pärast   seda   tuleb   pungliaine   ning   see   ei   saa   enam
legaliseeruda   –   tekitab   konflikte.   Pungikultuur   küll   teeb
mingeid katseid ameltikku kutluuri jõuda, kuid see on seotud
kuidagi vastasseidusega. Vastasseisud hakkavad jälle kuidagi
üksteise peale ladestuma. 
o 1980   –   vastasseisude   välja   plahvatamise   aeg.   Esiteks
Nõukogude   Eesti   partei   juhtkonnas   on   toimunud   vahetus   ja
eesotsa   oli   saanud   K.   Vaino.   Ta   hakkas   läbi   viima
venestamispoliitikat.   Hakatakse   propageerima   kakskeelseid
lasteaedu, prooviti viia Eesti koole vene keelele üle. See kõik
tekitas   pingeid.   Vene   ja   eesti   kogukonna   suhe   muutus
pingelisemaks.   Sellele   tuli   lisaks    ansambel    Propeller.
Jalgpallimatši järel pidi Propeller  esinema , kuid see keelati ära.
See aga oli suur viga ning noorsoojõuk hakkas seal seetõttu
märatsema.   Nendele   sündmustele   järgneb   kohe   ka   nn
Neljakümne kiri (kus 40 kultuuritegelast kirjutavad kirja), mis
lendas    kiiresti   lääne   kanalitesse.   Kirjale   kirjutavad   alla   ka
mitmed  kirjanikud : Kaplinski, Viiding, Unt, Valton  jt. 
Mats  Traat  (s. 1936)
o 1962 Kandilised laulud
 1971 Tants aurukatla ümber – tegevus toimub Lõuna-Eestis, hakkab
välja kujunema Traadi kõige  tavalisem  dialoogi esitamise võimalus.
Ta   kasutab   dialoogis   Tartu   keelt,   vastavalt   tegelasele.   Selle
kasutamise juures on ta väga keeleteadlik. 
 1973  Pommeri  aed
 1974 Kohvioad 
o 1976 Harala aelulood
 1979 Puud olid, puud olid  hellad  velled  -- ajalooline romaan, tegevus
on 1804ndad aastatel. See romaan on pika sarjaga mitmes mõttes
erinev (kuigi ta arvab selle teose  sarja  sisse). Väga poeetiises keeles
kirjutatud teos. 
 1982  Karukell , kurvameelsuse  rohi  – järjekordselt võiks see olla näide
stagnatsiooni    vastupanuproosast,   kus   räägitakse   ajaloolistest
asjadest, kuid selle kaudu ka tänapäevast. 
 (1979) 1988-2010 Minge üles mägedele I – XII
o 2001 Kõllane õtak
o 2002 Uued Harala  elulood
o 2011  Vastsed  Harala elulood
o 2013 Ugandi igatsus
Traadi   puhul   eeldame,   et   mingisugust   maaelukajastust   peaks   tema
loomingus   tulema.   Sinna   juurde   ka   traditsioonilist   hoiakut.   Võib   julgelt
öelda, et Traat on Krossi kõrval teine väga oluline autor. Võrreldes Krossiga
Traadi   tegelaskond   mängib   mingis   mõttes   ühiskonna   madalamates
kihtided. Kross viitab siiski kõrgema klassi poole. Traat õppis stsenaristikat.
Suurest sarjast  – kõigil neil 12 osal on ka eraldi  pealkirjad . Tegevusaeg
on 1880ndatest aastatest kuni 1940ndateni. Kui seda võrrelda  Tammsaar
„Tõe ja õigusega“, siis võib öelda, et see ühele kohal keskendatus on selles
teoses suurem kui Tammsaarel. Osad on küll üsna ühes  võtmes  kirjutatud,
kui viimane on siiski veidi teistmoodi.  Keskne  vaatepunkt liigub vähemalt
osaliselt   lapstegelasele.   Võib   üsna   kindlalt   väita,   et   selles   osas   on   ka
autobiograafilist materjali piisavalt. 
Vaino Vahing (1940-2008)
70ndate alguses hakkab psühholoogiline tendents kirjanduses süvenema.
Vaino Vahing on psühhoanalüüsi järjekordne  maaletooja . Vahing on mees,
kes   sishipäraselt   psühhoanalüütilisi   tekste   loeb   ja   tutvustab
mitteformaalsetes ringides. Tuleb meeles pidada, et Nõukogude ajal olid
Freud ja  Jung  tabu. 
Ta õppis psühhiaatriat ning töötas kohtupsühhiaatria eksperdina. 
 1970 Lugu
 1973 Sina
 1988 Endspiel.  Laskumine  orgu. (Koos Madis Kõivuga) – see on üks
tähis 80ndate lõpu  suuremates  kirjandusmuutustes. 
o 1972 Suvekool
o 1975 Mees, kes ei mahu kivile
o 1982  Faehlmann  (Koos Madis Kõivuga)
o 2006-2007 Päevaraamat I-II
Kui kogu Vahingu looming ette võtta, siis seda koguaeg autobiograafiliselt
lugeda ei saa.  Tema kirjutamisstiili puhul võib öelda, et tegemist on üpris
realistliku stiiliga. 
Toomas  Vint  
 1995   Kojamehe   naine   –   see   räägib   meheks   sirgumise   ja   meheks
olemise rõõmudest ja  muredest . 
 2005 Topeltvalguses
 2007 Mäluauguga naine – komponeeritud väga kindlalt, aga samas
tekib ka põnev  ootuse  ja ootuse täitumise- petmise  mehhanism. 
 2012 Avalikult abielus 
20nda   sajandi   alguses   oli   ta   kõige   kõvemini   kinni   makstud   elus   olev
kunstnik. Väga suurt rolli mängib tema teostes tihti peale seksuaalsus. Ta
komponeerib oma teoseid väga kindla käega. 
Mari  Saat  
 1973 Katastroof – armastuse ja armastuse prunemise lugu. 
 1991 Võlu ja vaim I. Loomade ränded 
 2008 Lasnamäe lunastaja  -- järjekordselt naise lugu, kuid samas ka
Vene lugu. 
Tema viga on see, et ta ei kirjuta väga palju. Ta võiks  kuuluda  klassikute
hulka, kuid just teoste vähesus saab saatuslikuks. Tema esimene teos sai
70ndate   noore   proosa   etalonteoseks.   Tema   teostes   põimuvad
psühholoogiline ja sotsiaalne aspekt. Sageli on loo tegelaseks naine, kellel
on ühiskonda sulandumisel raskusi. Kui võrrelda Saati  Luigega , siis on Saat
traditsioonile lähemal. 
Rein Saluri
 1972 Mälu
o 1974 Külalised
Tema puhul on samuti oluline psühholoogiline aspekt. Samuti on oluline
sotsiaalne   plaan,   sellega   seoses   ka   mälu   teema   ja   mingiks   mõttes   ta
kujuneb ka mäluautoriks. Tegemist samuti lühirpoosaga. 
Jaan Kruusvall
 1973 Armastuse esimene pool
 2004 Sinetavad kaugused – valikkogu.  
o 1983 Pilvede vörvid
o 1987 Vaikuse vallamaja
o 2011 Tasandikkude helinad
Võib öelda, et ta on justkui pisiproosameister. Kui tahta mingit läbilõiget
lühiproosast saada,siis see tuleb ka just 2004. aastal ilmunud teose kaudu.
VIII loeng
Enn Vetemaa (s. 1936)
 1962 Häälemure – luule 
 1965  Monument
 1966 Lumesõda -- luule
 1967 Pillimees
 1968 Väike  reekviem suupillile
o 1968 Illuminatsioonid
 1969 Munad hiina moodi
 1971 Kalevipoja mälestused
o 1972 Õhtsöök viiele
o 1974 Püha Susanna ehk Meistrite kool
o 1975 Jälle höda mõistuse pärast
o 1976 Roosiaed
 1977   Hõbedaketrajad   –  üsna   realistliku   põhjaga,   aga   mingit
tänuväärse   tekstide   peegeldamise   efekti   loob   see,   et   see   on
filmiromaan . Romaanis tehakse filmi Rummu Jürist. Hõbedaketrajad
selle pärast, et filmilint sisaldab hõbedat. 
 1980 Nukumöng
 1983 Eesti näkiliste välimääraja – kui otsida sellest perioodist kõige
populaarsemat   raamatut,   siis   see   seda   on.   Selles   teoses   areneb
stiiliparoodilisus   kaugemale,   otseselt   akadeemilise   uurimuse
paroodia. Kuni selleni välja, et seal on võõrkeelsed resümeed. Aastal
83 oli see väga naljakas, kui keegi võrokeelse  resümee  tegi. Põhiline
alustekst   on   Eiseni   näkiraamat.   Näkid   joonistatakse   välja   teatava
seksistliku huumoriga. Selliseid paroodiaid on tal muidugi veel. 
 1985-90 Möbiuse leht I-II
 1987 Tulnuk
 1994-98 Risti rahvas I-II
Kui   perioode   minimeerida,   siis   alla   kolme   pole   see   võimalik.   Esimene
periood on 60ndad aastad (laias laastus). Teine järk on 70ndad ja  80ndad
ja   kolmas   on   hilislooming.   Esimesed   kaks   perioodi   on   kirjanduslooliselt
tähendusloolised.   Nimelt   kui   vaadata   60ndate   proosa   situatsiooni,   siis
teame, et alguses oli kõik halvasti, siis hakkas paremini minema. Teame ka
seda,   et   üks   esimesi   autorieid   oli   Mati   Unt,   kelle   abiga   hakkas   seis
paremaks minema. Võib öelda, et teine autor, kes aitas olukorral paraneda
on Enn Vetemaa. Tema kirjnaikuks hakkamine tekitab samasuurt vastukaja
ja skandaali kui Mati Undi  debüüt , kuid see avaldub teisiti.  Kära  on seotud
„Monumendiga“.   See   ilmub   üle   noa    tera ,   mingis   mõttes   poliitiliselt
kahtlasevõitu   tekst   ning   tekitab   otseseid   häiresignaale   tsensuuriametis.
Väidetavalt   just   Vetemaa   pärast   moodustati   Loomingu   raamatukogus
kolleegium    (valvati,   et   allatrambitud   ei   pääseks   trükki).     „Monument“
tõlgiti väga kiiresti vene keelde ja sai 66ndal aastal venekeelse ajakirja
preemia.   Tegemist   oli   siiski   üleliidulise   ajakirjaga   ning   saab   sellise
poliitiliselt   kahtlase    tekstiga    auhinna,   see   annab   talle   mingit   sorti
puutumatuse. Vene  keeles on  kõige  tuntumad Eesti kirjanikud Smuul ja
Vetemaa. 
Edasisine looming läheb edasi üpris põnevalt, aga üpris tõsises võtmes,
kuigi teame, et ta on muidu  naljamees . Kui poliitilise sisuga kriitikat otsida,
siis leiab seda „Pillimehes“ rohkem kui näiteks „Monmendis“. „Pillimees“
on selge stalinismi kriitika. See on  muuhulgas  selgelt ka linna lühiromaan
ja   selles   on   loomulikult   ruumimudelite   loomise    taotlust .   Need   taotused
süvenevad tal edaspidi.   „Munad hiina moodi“ on haiglaromaan, need on
alati   tänuväärsed   kas   siis   tõsisema   sisuga   mudeldamiseks   või   ka
kergemaks  meelelahutuseks . Selles mõttes, et seal on kõik ühes koos –
veri , surm, armastus, elu jne. 
Vetemaa   ise   on   nüüd   tagant   järgi   neid   varasemaid   lühiromaane
kommenteerinud   ning   öelnud,   et   neljas   romaanis   (Monumendist   Munad
hiina moodini) võib näha nö reetmise tsüklit (tegevuslik seos puudub). Ta
kasutab relistlikku põhja  ning  püüab  olla  tõsine  kirjanik  ja  see  tuleb  ka
välja, aga viib ka mõnes mõttes patiseisu. Vetemaa ise ütleb, et alguses
reedeti   sõber,   siis   õpetaja   ja   lõpuks   oli   surm   juba   ka   reedetud   ja
kaugemale minna enam ei saa. Sellest tulenevalt tuli teha pööre ning seda
esindab  esmajoones  poolsuur tekst „Kalevipoja mälestused“. Vetemaa sai
inspiratsiooni Druoni „Zeusi mälestustest“. Põhimõtteline on äratundmine,
et   jumalate   üle   võib    nalja    teha   (Kalevipoeg   pole   jumal,   aga    Zeus    oli).
Tagant järgi võib öelda, et ta ei tühista Kalevipoega, erinevalt uuematest
autoritest. 
Tundub, et teise kõrgperioodi  viimaseks   suuremaks  tekstiks jääb „Möbiuse
leht   I-II“,   kus   on    taaskord    enamähem   või   peaaegu   realistlik   põhi,   aga
sellele on lisatud följetonistlik värvipind. Teemad on seotud psühhiaatriaga.
Sellised   tõsise   ja   mõttetõsise   ja   realistliku   ja   följetonistliku   sidumine   on
päris hästi õnnestunud. 
Kui kahe esimese perioodi kohta midagi kokkuvõtteks öelda, siis seal on
erilaadis   tekse,   kuid   traagilise   ja   koomilise   kokkupaneks   on   siiski   väga
iseloomulik. 
90ndatel   jätkab   ta   tublisti   kirjutamist,   kuskil   nullindatel   tuleb   aeglustus
temposse. Üks olulisimaid tekste on „Risti rahvas“. Tundub ka nii, et alates
90ndatest   mingisugune   kirjutamise   rutiinistumine   tuleb.   Paistab,   et
tipptektid jäävad 60ndate/70ndate/80ndate  kanti . 
Mihkel  Mutt  (s. 1953)
Ta on pärit Tartust ning ta ise oli TÜ õppejõud. Ta õppis Tartu Forseliuse
koolis, mis oli kirjanduskallakuga kool. Tema  varasel  kirjanikuteel hakkab
oluliselt kaasa  mängima  ka M.  Unt. Ta  õpib 70ndatel TÜ-s ajakirjanudst
ning pärast läheb   Tallinnasse. 90ndate  alguses  teeb põike  kirjandusest
eemale ning läheb Välisminiteeriumisse tööle. Üsna varsti tuleb ta sealt
ära. Alates 1997.aastast töötab ta  Sirbi  peatoimetajana ja hiljem saab ta
ajakirja Looming peatoimetajaks, kes on ta praegugi. 
 1980 Fabiani õpilane  
o 1981 Französisch! – lasteraamat . 
 1982   Hiired    tuules    –    järg    „Progressiivsed   hiired“   (igal   juhul
ebaõnnestunud). 
 1985 Keerukuju
 1986 Kallid  generatsioonid
 1988 Vanaa Fabiani  nutulaul
 1988 Kerge meel
 1994 Rahvusvaheline mees
 1995  Üleminekuaeg
o 2009-2011 Mälestused I-VI
  2913  Kooparahvas läheb ajalukku
Mihkel   Mutiga   ei   juhtu   kunagi   seda,   et   ta   hakkaks   põhjakihi   positiooni
kirjeldama. Ta ei saa härrasmehe positsioonist lahti. 
Võib   öelda,   et   Mutt   kehtestab   end   80ndate   proosas   väga   kiiresti   ja
kärarikkalt.   80ndad   aastad   on   väga    ülbe    ja   kindla   käega   kirja   pandud
teksti   aeg   Mutil.   See   kirjutamiskindlus   muutub   90ndatel   veidi
ebamäärasemaks, kuid tundub ka, et nullindate lõpul teeb ta   come -backi
ning  uuem  järk võiks  alata  „Mälestuste“ esimese köitega. Ta saab nende
raamatutega   mõistliku   kirjutamisrütmi   tagasi   ja   „Kooparahvas   läheba
jalukku“   on   ka   mingit   tähelepanu   pälvinud   ja   läheb   täitsa   kirjandusega
arvesse. 
  Võrreldes   Vetemaaga   muutub   nali   jõhkramaks,   absurdsemaks   ja
totaalsemaks.   Tiit    Hennoste    on   rääkinud,   et   „Hiired   tuules“   võiks   olla
eeskujulik    postmodernistlik    romaan – teksti struktuur  kisutakse  alasti ja
selle   juurde   käib   suur   mäng   ja   võõritus.   Tuleks   märgata,   et   ta   hakkab
loominugu algusest peale liikuma ühe tegelaskujuga läbi mitme kümnendi.
Kui   meil   on   väidetavalt   kätte   jõudnud   postmodernistlik   ajajärk,   siis   see
väidab, et midagi algupärast pole olemas ja loomulikult pole Fabiean enam
algupärane kuju, see on avalikult laenatud Kästneri proosast. Muti Fabian
on  intelligentne  kuju, kelle puhul võib väita, et ta alatihti satub mingitesse
konfliktsituatsioonidesse, kus ta ise liigub alati vaimukõrglusel aga peab
liikuma vaimumadaluses, sellest tulenevad konfliktid.
Ta  armastab  kujutada haritud seltskonda ja mingis mõttes kirjutada seda
Fabiani kuju enda lähedaseks. Romaanis „Hiired tuules“ ei ole iseenesest
tegemist Fabianiga, kuid on tegemist väga fabienliku kujuga ( Victor ), kelle
pilgu läbi mängu jälgitakse. Selles mängus omakorda saab peategelaseks
Jermakoff. Tegemist on teatriromaaniga. Romaan hakkas  sündima  esialgu
paroodiast ning see paroodia oli 70ndate teisel poolel kirjutatud M. Undi
„Via regiast“. 
Vahele tuleb ka perioodi, kus püütakse olla tõsine. 
„Vana Fabiani nutulaul“ on koostatud tõsisema raamatuna ja „Kerge meel“
on pigem kergemate tekstidega kogumik. 
Ei   saa   öelda,   et   nö   ärakukkumine   on   täielik,   pidevalt   on   tegemist
lainetamisega,   tuleb   tuntumaid   teoseid   ja   tuleb   vähemtuntud   teoseid.
„Rahvusvahelises   mehes“   on   ära   tunda   mitmeid   prototüüpe,   näiteks
Lennart Meri. 
Nikolai Baturin (s. 1936)
Tema loomingu suured tähendused on järjest selgemalt välja tulnud. Ta on
keerulisem näide, kuid pigem näide, kus vanemas eas kirjutatud teosed
annavad suuremat vastukaja kui nooremas eas. 
Tema   keelekasutused   hakkab   rolli   mängima   mulgimurre.   Batuurin   õpib
loomakasvatustehnikumis ning 60ndate alguses alustas tööliselu: töötas nt
luksepana.   60ndate   keskapigas   tuli   suurem   muutus   elulaadis.   Nimelt
aastal  1965   hakkas  ta  lepinguliseks  kütiks   ja   nägi   välja   nii,   et  60ndate
keskapigast kuni 80ndate alguseni käis Venemaal küttimas.  Vaheaegadel
oli ka loomulikult Eestis. Loomingu seisukohalt on tähenduslik, et ta võtab
70ndatel   osa    geoloogia    ekspeditsioonidest.   Tema   puhul   on   alati   midagi
pistmist loodusega. 
Kui teha kiire  üldistus , siis võib öelda, et tema teostes on looduskeskne ja
loodusega  arvestav  vaatepunkt. See vaatepunkt on tänini loomingus alles.
Pärast suurt kütielu lõpetamist, kolis ta tagasi Mulgimaale. 
o 1968 Maa-alused järved
 1973 Kuningaonni kuningas
 1977  Leiud  kajast
 1989 Karu süda -- Niika
o 1990 Sinivald
o 1993   Kummitus   kummutis     --   näidendid.   Nende   hulgas   on   ka
„Kuldrannake“. 
 1993 Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija -- Nikas
 2003  Kentaur   -- Nikyas
 2006 Sõnajalg  kivis  -- Nikolas
 2012 Lendav hollandlane  -- Nikodemes
Ta alustab luuletajana. Tal  on keeleuuenduslik hoiak. Pööraste  näideteni
jõuab ta 70ndatel. See tähendab ka seda, et luules (hiljem ka proosas)
kohtuvad väga huvitavalt ühelt poolt looduslik loomulik alge ning teiselt
poolt konstruktori hoiak, et loome mingi tehiskeele. See kokkupanek on
sümbolistlik põhjaga. 
Ta torkab silma  sihipäraste ettevõtmistega. Näiteks  otsustab, et hakkab
kirjutam amaalikunstist ja hakkabki – teos „Galerii“. 
Proosa algab 70ndate alguses ning ajastub suuremasse lainesse. Baturin
on  väitnud , et ta kirjutab läbi avarilma. Algusest peale on tal olnud soov
kirjutada   suur   metsaromaan,   kõrberomaan   ja   mereromaan.   Need   ont
eatavad eksistentsiaalsed ruumid, kus inimene liigub ja rändab. Nendes
ruumides   muutub   see    rändamine    ka   mingiteks   teatavateks   vaimsete
otsingute võrdpildiks. Nendel ruumidel on ka teatav looduse tähendus –
inimtegevus ja loodus kohtuvad koguaeg. 
„Leiud   kajast“   raamatule   eelnes   kolmest   proosatekstist   koosnev   kogu
„Oaas“. Selles teoses ta kujutab kõrbeekspeditsiooni ja seal on suur  etnilis -
filosoofilistagapõhjaga   probleem   –   suur   looduse   ümberkujundamise
projekt. Selline inimese jõuline sekkumine loodusesse tekitab probleemi. 
Võiksime öelda, et 60ndate lõpp, 70ndad ja 80ndate algus on mingit moodi
ettevalmistamisaeg, kus hakkavad kujunema tema püsiteemad, siis võib
julgelt öelda, et aastast 1989 hakkab suurteoste ajajärk. Selleks ajaks on
jahipidamine   lõppenud   ja   tal   on   rohkem   aega.   Selles   sarjas   esimeseks
saab   „Karu   süda“,   mis   on   tänini   kõige   tuntum   Baturini   romaan.   Sellest
romaanist on tehtud ka film. 
Suurteoste ajajärk hakkab suhteliselt teadlikult. Ta kirjutab neid erinevaid
avarilmu programmiliselt järjest läbi ning neis ilmades liigub väga sarnaste
nimedega   tegelased.   Ei   saa   öelda,   et   kõigi   puhul   on   tegemist
autobiograafiliste teostega. Mis puudutab „Karu südant“, siis selle puhul
on isiklik kogemus kindlasti taustaks. 
X loeng
Madis Kõiv (s. 1929)
 1978 Küüni täitmine (Hando Runneliga)
 1984 Faehlmann. Keskpäev. Õhtuselgus (Vaino Vahinguga)
 1987 Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnändämä aasta
suvõl ( Aivo  Laõhmusega)
 1991 Castrozza
 1993  Tagasitulek  isa juurde 
 1994 Filosoofiapäev
 1997 Peierite ühtunäitus
 1998 Stseene saja-aastasest sõjast
 1998 Omavahelisi jutuajamisi
 1999 Kui me Moonsundi Vasseliga kreeka pähkleid kauplesime, siis
ükski ei tahtnud osta 
 2004 Finis nihili
 2008  Lõputu   kohvijoomine  (Lep Metsariga)
 2006-2010 Näidendid I-IV ( näidendite  rea lõpp :D )
 1988 Endspiel. Laskumine orgu
 1994-2010 Studia memoriae I-VI
 1996 Aken (täitsa normaalne romaan, millest alustada :D )—kõige
paremini   näha,   et   Kõiv   ikkagi   mingil   moel   lähtub   60ndatel   esile
kerkinud  modernistliku proosa mõttestikust. Kinnise ruumi romaan.
Kinnine   ruum  võib  olla  mitut moodi esitatud. Kõivu puhul  mängib
olulist rolli linnaruumi läbikirjutus. 
 2002 Keemiline pulm (tükitud 11 eksemplari)
 2004 Päev
 2013   Uudisjutte   tegelikust   ning   võimalikest   maailmadest   –
lühiproosakogu 
Lugeda  mingi  näidend   vabal   valikul .  Kirjandus ja  kirjanikus olemine
pole tema jaoks olnud peamine  identiteet . Ta on pikka aega olnud inimene,
kes ei taha kirjanik olla. See, mida ta kirjutab, ei ole  realism . Mõni kord on
tegemist   millegi   väga   radikaalsega.   Need   on   sageli   tekstid,   kus
irratsionaalsus   ja   intellektuaalsus   asetuvad   ristantult.   Ta   tegeleb
filosoofiaga.   Kirjanduses   osalemine   on   andud   talle   võimaluse
irratsionaalsemaid    tunge    esile   paisata.   Tasub   rõhutata,   et   tegemist   on
tugevalt dialoogiliste tekstidega, mis kõige lõhtsamalt avaldub selles, et ta
kirjutab näidendeid. Esmapilgul tundub kõige olulisem pilt olevat see, et
Kõiv seob ühelt poolt kõnekeelsust ja teisalt filosoofilist kõnepruuki. 
Kõiv   ise   on   rõhutanut   seda,   et   kohad   on   tema   jaoks   tähtsad.   See
kohaprimaarsus avaldub mitmel moel, koht tingib tihti tegelase käitumise
ja keelepruugi. Ruum modelleerib inimsuhteid. Mingitel  aegadel  on tema
jaoks   tekkinud    sihilik    vastandumine   psühholoogilisusega.   Reaalsusega
kokkupuude on alati olemas. 
Üldine on kuidagi isikliku ja intiimsega pidevas ühenduses. Ühelt poolt võib
öelda,   et   tuuakse   mängi   isiklikke   paineid,   kuid   samas   ka   tekstuaalset
kergendust. Mingis mõttes püsivad Kõivi tekstid paremini maa peal kui nt
Baturini   tekstid.   Kõivul   võrreldes   Baturiniga   tuleb   kerget   huumorit
teostesse sisse. Mingil moel see suuri pingeid ja hirmeid ja tekstuaalset
raskust leevendab. 
Laias laastus võiks öelda, et on kolme sorti tekste. Nad põimuvad ja neist
jääb   alati   ka   midagi   üle.   Esimene   võimalus   on   see,   et   ta   keskendub
mingitele   suurvaimudele   kultuuriloos.   Selliste   näidenite   puhul   on   tihti
räägitud filosoofinäidenditest. Teiseks tüübiks võiks ebamääraselt öelda, et
ta kirjutab pärimuslikke näidendeid, aga see võib mitut moodi avalduda
(vahetumalt isiklik või ei ole). Kolmas võimalus on see, et ta töötlab teiste
tekste.   Kõivu   loomingus   kõige   stiilipuhtam   komöödia   on   1999.aastal
ilmunud „Kui me Moonsundi...“. See näidend on selles mõttes huvitav, sest
ta on imelikus keeles kirjutatud. 
Isiklik taust Kõivu jaoks oli see, et sõja alguses pidi pere  lahkuma  läände,
kuid   lahkus   ainult   isa   ning   ülejäänud   jäid   Eestisse.   Kui   isa   ükskord
ühendust   võttis,   siis   Madis   Kõiv   ei   suhelnud   enam   kunagi   isaga   pärast
seda, kui ta oli lahkunud. Kõiv on ka muus mõttes tõdenud, et tema jaoks
tekkis mingi teatav murdehet, kui isa lahkus. Tema painetes mängib olulist
rolli   kummaline   haigus,   mis   Madis   Kõiv   mägedes   matkates   läbi   põdes.
Kaudsemalt  võiks pärimuslikuks tükiks pidada „Küüni täitmist“. See kuulub
küll   sinna   radikaalsemasse   külge,   sest   teda   üksühele   lavastada   on
võimatu. „lõputu kohvijoomine“ võiks ka olla otsapidi pärimuslik. Tegemist
on Werneri  kohviku  näidend. Mingis mõttes väga Kõivulik lahendus – ruum
on   paigas   ja   ka   tegelased,   kes   ei   muutu.   Aga   samas   ajad   vahelduvad.
Pärimuslikkus hakkab toimima kultuuriooliselt. 
Proosa   puhul  on mingis  mõttes  targem   alustada  sellistest asjadest,  mis
avavad Kõivu tausta paremini. Võib hakata avama mälestustega või siis
näiteks „Endspieliga“. 
70ndatel muutub Kõiv eriti radikaalseks ja hakkab väga segaseid tekste
kirjutama. Radikaalsuse kõige võimsam ilming on „Päev“, mis on kirjutatud
1972-73 ning välja antud 2004. Esteetilises plaanis on analoogilisi tekste
tal   veel,   kui   mitte   nii   mahukaid.   „Päev“   on   üks   radikaalsuse   parimaid
näiteid. 
„Keemiline   pulm“   pealkiri   on   laenatud   1616aastal   ilmunud   teosest
Christian   Rosencroutzi   1459ndal   aastal   kirjutatud.   See   romaan   on   väga
isiklik ja autobiograafiline. Kaanel on maja, mis asub Tartus Koidu 22 maja,
kus   Kõiv   ise   on   elanud.   Kõik   viitab   sellele,   et   „Keemiline   pulm“   on
autobiograafia , kuid siis väga segane autobiograafia. „Keemiline pulm“ ja
„Päev“ on üks äärmus. 
Luule aastatel 1973-1985

Uusromntiline (ehk postsümbolistlik ehk  arbujalik )  peatee

Uuema rahvalaulu esteetika
 
   
 kolm
põhivõimalust

Modernistlikud alternatiivid
 Humanistlik ja rahvuslik hoiak nn vastupanuluule
 Luulekeele suhteline staatilisus ja  klassikalisus
 Looduslähedus // alternatiivina samas  linnaluule  tegevnemine
 Väikeste asjade poettika (Viivi Luik)
 Lauluteksti osakaal luules kasvab 
 Absurd ja  ioonia
 Undergroundis ka muud (ropendamine, rockkultuur jms)
Kui 60ndate lõpus tundus, et modernistlik laine hakkab domineerima, sisi
70ndate lõpul enam ei tundu. Uusromaniline peatee on ikka siis peatee.
On ootuspärane, et on võimalik rääkida humanistliku ja rahvusliku hoiaku
uuest   tulemisest.   Luulekeel   muutus   staatilisemaks.   Looduslähedased
teemad aktualiseerusid – sellega ei saa ka absolutiseerima midagi hakata.
Toimub    teravam     pooldumine .   Ühelt   poolt   on   tugev   tagasi   juurte   juurde
ideoloogia, teisalt hakkab välja kujunema linna hoiak. Eriti tähtis on see, et
lauluteksti hakatakse  luulena paremini aktsepteerima. Varem  tundus, et
laulutekst on midagi tühisemat ja tõeline luule on ikka kirjalik luule. Kõvad
roppused   tulevad   luulesse,   kuid   nad   ei   pääse   trükki   ja   jäävad   kuhugi
käsikirjadesse ja suulistesse  vormidesse  ringlema. 
Ametlikult on luules mitmed varasemad autorid aga eriti selgelt ja kiirelt
jõuavad kohale Doris  Kareva  (s. 1958) ja Ene  Mihkelson . 
Kareva ja Vallisoo puhul torkab silma, et nad tulevad väga  klassikalises
stiilis. Nad on väga traditsioonitundlikud autorid. 
Doris Kareva (s. 1958)
 1978 Päevapildid
 1980 Ööpildid
 1981 Puudutus
 1983 Salateadvus
    1986 Vari ja  viiv
o 1991  Armuaeg
 1992 Maailma asemel
 1997 Hingring
 2002 Mandragora
 2005 Aja kuju
o 2008  Deka
 2012 Olematuse aiad
Piiri  võiks  tõmmata  80ndate  ja  90ndate  vahele. On  üsna  tõenäoline,  et
Kareva on elusolevatest luuletajates kõige loetum autor. Üldjuhul luule ei
jõua kuhugi müügi edetabelidesse, siis Kareva puhul võib kindel olla, et
jõuab. Mingi positiivne retseptsioon on olemas. Luuletaja  kuvand  kujuned
80ndate jooksul väga kiiresti välja. Võib öelda, et Kareva muutus teataval
moel   põlvkondlikuks    autoriks ,   kuid   see   hajub   kiiresti.   Seda   on   näha
„Päevapiltides“.   See   erineb   ka   teataval   määral   sellest,   mis   edasi   tuleb.
Kultuuriteadlikkus   torkb   silma.   Kultuuriteadlikkus   hakkab   torkama   silma
veidi   erinevates   kohtades.   Tema   luulest   saab   sageli   kätte   vertikaalse
mõõtme   –  püüdleme   kuhugi  kõrgemale,  kuid  see   pole  pärale   jõudmine.
Kareva luule populaarsusele mõeldes, on see mingit pidi seotud sellega, et
ta on tuntud armastusluule kaudu. 
90ndatel muutub luulekeel dünaamilisemaks ja ilusa luule maneer hakkab
kinnistuma. Kõige parema ülevaate Karevast saab „Deka“ kogumikust. 
Mari Vallisoo (1950-2013)
Ta jäi auto alla ja hukkus.
Kui   Kareva   on   väga   teadlik   luuletaja,   siis   Vallisoo   on   teistmoodi   teadlik
kirjanik.   Vallisoo   viib   kõige   veenvamalt   edasi   pärimuslikku
luuletraditsiooni. 
Vallisoo on pärit Ida-Eestist  kodavere  murde  aladelt . Tema puhul hakkab
mängima ka kodavere keel.
 1979 Kallid  koerad
 1980 Kõnelen sinuga kevadekuul
 1983  Rändlinnud  kõrvaltoas
 1986 Kõnelevad ja lendavad
 1991 Sünnisõnad ja surmasõnumid
 2000 Ainsuse  olevik
 2001 Uussisõnad
 2011  Koidutäht koolivihikus
 2013 Viimäne vihim
Suurem   tuntus   tuleb   teise   ja   võib-olla   eriti   veel   kolmanda   koguga.
„Rändlindude“   ajas   on   juba   mingisugune   vallisoolikkus   välja   kujunenud.
Kindel on see, et ta on mingit moodi  pidevuse  ja järjekestvuse luuletaja.
See   hakkab   perekesksusest   ja   koduruumist.   Ta   hakkab   näiteks   läbi
luuletama    sugulussidemeid.   Mingi   hõimukeskne   vaatepunkt   on   samuti
oluline.   Hõimutunne   on   samti   rahvustunde   alus.   Samas   ei   lähe   ta   aga
suuresõnaliseks,   ta   jääb   väikeste   asjade   kaudu   kõnelema   ja   need
tunduvad olevat kõnekad. 
Vähemtähtsaid autoreid
Peep  Ilmet (Gorinov) ja Hannes  Varblane
Ilmet on üks almanahhiautor Eestis, ta pole 60ndatel ametlikus kirjanduses
kohal. Radikaalsus, mis 60ndate/70ndate vahetusel tuleb on traditsiooni
suhtes sõbralik. Traditsioon nagu revideeriks isenneast. 
Hannes   Varblane   ei   avalda   60ndate   lõpus   luuletusi.   Ta   ütles,   et   ta   ei
avaldanud luulet selle pärast, et Eller  tegi tema luulet maha. 
Aado Lintrop ja Lembit  Kurvits
Lembit   Kurvits   pole   kirjanduslike   tekstideda   väga   figureerunud.   Ta   juba
80ndate/90ndate alguses esindas juhanliivilikku hullu luuletajat. 
Peeter Ilus ja Rein Raud
Peeter   ilus   on   väga   keerulise,   kuid   põneva   eluga   mees,   kes   70ndatel
aastatel lahkus Eestist ning abiellus soome missiga. Majanduskuritegude
pärast pandi ta ka vangi. Ta on vähe avaldanud, kuid uusi luuletusi tuleb
siiani.
Rein Raud debüteerib üsna noorelt luuletajana. 
Jaak Jõerüüt
Kirjutab   jüriüdilikult.   Oluline   on   see,   et   hakkas   esile   tõusma   luuletajate
laulutekstidele orienteeritus. 
Villu  Kangur  ja Ilmar Trull
Ilmar   Trull   on   investeerinud   peamiselt   lasteluulesse.   Täiskasvanutele   on
aga varasemas loomingus. 
Peeter  Volkonski  ja Ott  Arder
Hästi   palju   hakatakse   laulma   muidugi   Ott   Arderi   tekste.   Volkonski
figureerib pigem underground- ja jõukirjutajana. 
80ndad/ 90ndad
 1985 Mihhail Gorbatšov NLKP KK  peasekretär
 1986 nn perestroikapoliitika algus
 1988 nn laulva revolutsiooni algus
   1990   Glavlit   likvideeritakse  –  kõige   põhimõtteline,   kas
eeltsensuur toimib või ei toimi. Eeltsensuur enam 90ndast aastast ei
toimi. Võib öelda, et ta enam ei toimi aastal 89. 
 1991 Eesti Vabariik
 1992 Eesti kroon
 1992   Lennart   Meri   Eesti   Vabariigi   presidendiks   –    Ka   kirjanikuna
tuntud. Ta on Eesti ajaloo kõige värvikam ja kõige tähenduslikum
president . Teataval moel viitab kultuuri tähtsusele. 
 1992 Eesti esimene internetiühendus välismaailmaga
 1992 Eesti Kirjanduse Selts
   1994 Eesti Kultuurkapital
 1995 Võru   Instituut   –  Võru  liikumine  muutub   tähtsaks.  Hakatakse
ametlikke struktuure looma, mis vähemuslikkust toetaks. 
Raamatute tiraažid jäävad väikseks, vabakutselise staatus kutluuris satub
löögi alla. Uued süsteemid  pole välja töötatud. Rahad kaovad raamatute
tahant   ära.   Pärast   Kultuurkapitali   loomist   hakkab   väljakujunema
tänapäevane   süsteem.   Kultuur   saab   raha   selle   pealt,   mida   rohkem
tarvitatakse alkoholi ja  tubakat ning mängitakse hasartmänge. 
 1987-1990  Wellesto  –  sisuliselt   esimene   laiema   avalikkuseni
jõudnud    kirjandusrühmitus ,   mis   tehti   selle   mõttega,   et   nüüd   on
võimalik   mida   teha,   vahet   pole,   kas   ühist   platvormi   on   või   pole
(Merle Jääger,  Ivari  Ivast jt), seltskond on väga  heterogeenne . 
o NAK(noorte  autorite   koondis ),   Vile(luuleklubi),     Abi- Piirissaare
Dalinistlik  Kõõl  
 1988-1991 Horihall – tekib Tartus ja selles on viis. Sellest omakorda
kasvab   välja   Eesti   Kostabi-selts,   mis   on   juba   laiem   ühendus,   mis
ühendab kunstnikke, kirjanikke jt kultuuriinimesi. 
o ( Kauksi    Ülle,   Sven    Kivisildnik ,    Valeria    Ränik,   Karl   Martin
Sinijärv , Jüri Ehlvest)
1989-2000  Eesti   Konstabi-$elts   (EK$)  –  Hirohall   muutub   selle
allorganisatsiooniks. Hilisemas faasis muutub ta pigem kirjastuseks.
Ühtne   esteetika   on   väga   tinglik,   kuid   võib   öelda,   et   Hirohall   on
rühmitus,   kus   genereeritakse   kõige   jõulisem   kirjandusprogramm,
mis on päris segane, et seda mitut moodi saaks tõlgendada. Ideeks
on etnofuuturistlik kuulutus. 
o  Etnofuturism (www.suri.ee/etnofutu/)
1986 Vikerkaar (www.vikerkaar.ee)
 1989 Akadeemia
 1990 & 1995 Vagabund – Tallinnas annab välja Joel Sang. 1995nda
aasta number on pühendatud Juhan Viidingule. 
 1991-1993 Kostabi – ’Tartu linna kultuurileht’
Eesti kirjanduse põhijooni 1989-1995
  Paljusus  – keegi ei saa aru, mis on paljususes oluline ja mis mitte,
avaldatakse palju.
 Dünaamika – käib mingi sebimine, mingid avangardsed väljaasted.
Dünaamika kaldub ka kirjanduskeelde.
 Erinevad   keelekihid   ja   võõrad   keeled  –  põimuvad   erinevad
keeled ja võõras keel tungb eestikeelsesse teksti. Kui 80ndate teisel
poolel   uus    kirjanduslik    tõus   silma   hakkab,   hakkab   silma   mingi
prantsuse  orientatsioon , eriti tänu Krullile ja Õnnepalule. Hakatakse
kuidagi ülekirjutama Siuruaegset klassikalist-avangardset loominugt.
 Massikultuuri seostumine kõrgkultuuriga – märke  oli ka varem,
kui   uuem   rahvalaul   muutub   tähtsaks,   kui   laulutekstid   muutuvad
tähtsaks,   popkultuur   tuleb   kirjandusse.   Nüüd   on   see   kokkujook
põhimõtteline – kõrge ja madala erisus on hägustatud. 
  Intertekstuaalsus /metalisus/kontseptuaalsus  –  ühelt   poolt
tähendab see seda, et tekst muutub avatumaks, ta koguaeg suhtleb
teiste tekstidega. On ka varem  viidatud  nt  Liivile  või piiblile, kuid siis
tuli seda intertekstuaalsust juurde. See tähendab, et kui varasemas
kirjanduses   toimis   see   ühise   kultuurimälu   piires,   siis   nüüd
intertekstuaalsus   muutub    selliseks ,   et   allteksti   jälitamine   on
kahtlane   ettevõtmine.   Keel   hakkab   tõlgendama   iseennast.
Kontseptuaalne hoiak märgib kindlasti keeleteadlikkust, aga avaldub
ka   väga   selgelt   kontseptuaaselte   projektidena   (ma   ei   kirjuta   üht
luuletust, vaid kirjutna terve sarja jne). 
 Kollektiivsete   väärtuste   relativiseerimine  –  võib   öelda,   et
mistahes   väärtuste   relativiseerimine.   Hakatakse   nõukogulike
märkidega mängima ja muudetakse sisulit tühjaks, aga see mäng
puudutab   ka   nt   rahvuslikke   märke.   See   on   ka   aega,   kus   tuleb
suuremaid  ümbermõtestamisi identiteedis – ma pole eesti kirjanik
vaid võru kirjanik jne. 
 Fregmentariseerumine ja žanriline avatus  –  kui tekst muutub
avatumaks, muutub ka teksti terviklikkus ja  žanr .
 Iroonia  –  iroonia   puhul   võib   öelda,   et   see   oli   tugev   ka
70ndate/80ndate kirjanduses, kuid see võimendub veelgi. 
 Keelekeskne modernismi esiletõus 
 Relismi ja uusromentika taandumine 
Alates 1986ndast aastast on selgeid märke luule muutumisest, kuid proosa
puhul on see vaieldav. Kuskil 90nda aasta paiku tuleb proosa järele. 
Hasso  Krull  (s 1964)
 1986  Mustvalge  ( pseudonüüm  Max Harnoon)
 1993 Luuletused 1987-1991
 1996    Trepp    (www.eki.ee/ kodud /krull/)   –   üks   esimesi
hüpertekstuaalseid näiteid. 
 2004  Meeter ja Demeeter  – eepos    kasutab pärimuslikku ainest,
organiseerib seda narratiivi alusel. 
 2009 Neli korda neli
 2012 Veel ju  vist
 2014 Pesamuna ( Pesa /Muna)
Kui hinnata Krulli kogumõju kirjaniku, luuletaja ja kriitikana, siis tema roll
kirjanduses on kõige määravamat  laadi . Ta debüteerib samal ajal luuletaja
ja   kriitikuna.   Ta   on    kriitilise    revolutsiooni   eesotsas,   sest   ta   hakkab   oma
esseedes   tutvustama   teoreetikuid,   kes   on   seotud   prantsuse
poststrukturalismiga. 
Ta tõmbab teatava piiri 80ndate lõppu. Tema loomingu juures tuleks öelda,
et   tema   looming   muutub   koguaeg.   Kaks   esimest   raamatut   mängivad
klassikaliste luulekonventsioonidega, kuid mingis mõttes mängivad ka nii,
et   keeratakse   vint   üle.   Uue   kirjanduse   revolutsiooniline   tuum   hakkab
väljenduma   1993nda   aasta   raamatus.   Hämmingu   punkt   on   see,   et
kõnetamise  subjekt  hakkab hajuma – luule mina ja tekstuaalne  iseseisvus
puuduvad tihti. 
90ndate alguses Krull kuulutab Kristevalt laenatud paatost: tekstis peavad
saama sõna allkeeled. Paljusid Krulli projekte  saadab  mingi taustatekst –
on mingi tekst või piltidekollektsioon, mis inspireerib kirjutama. 
Kui uuemat otsa vaadata luules, siis Krull on ikka 21.sajandil muutunud
normaalsemaks   luuletajaks.   Kui   tõlgenduslikke   probleeme   võib   alguses
rohkem olla, siis „Veel ju vist“ toeses pole mingit probleemi. Sõnad veel, ju
ja vist korduvad tekstides pidevalt. 
Kivisildnik (Sven Sildnik; s1964)
 1989 (1990) Märg  Viktor
 1996   (1990)   Eesti   Nõukogude   Kirjanike   Liit   –   1981.aasta   seisuga,
olulist
    1996 Nagu härjale punane kärbseseen
 2003 Päike, mida sa õhtul teed
 2003  Rahvuseepos  Kalevipoeg ehk Armastus 
 2007    Sumo    –  esimene   hetk,   kus   Kivisildnik   saab   Kultuurkapitali
luuleauhinna.   Institutsionaalses   mõttes   on   teda   päris   kirjandusse
vastu võetud. 
 2014 100% (:) kivisildnik 
Kivisildniku   skandaalsus   tema   nime   ümber   paisus   kõige   suuremaks
1996nda-97nda aasta paiku. Kära aga hakkas enne seda raamatut. Kära
allikaks  oli „Eesti Nõukogude...“, tekst oli käsikirjana  ringelnud juba  5-6
aastat. See teos riputati interneti üles. 
Sõnavabaduse  suhtes internetiajastul oli 96ndal aastal uus teema ja Eestis
sisuliselt täiesti uus läbimäng sel teemal. Selge, et käskimine  ja keelamine,
juhul kui kogu interneti kinni ei panda, ei toimi enam nii nagu ta varem
toimida sai. Teine õpetus oli, et uues situatsioonis 90ndatel kippusid väga
kergesti segi minema elu ja kirjanduse piirid. See aktualiseeris ka fiktsiooni
ja reaalsuse üle mõtlemise. Kui tahta Kivisildniku loomingu esinduslikumat
osa leida, siis suur vahekokkuvõte on „Nagu härjale punane kärbseseen“
raamat. Kivisildnikul tuleb mingi lühike paus 90ndate lõpus, kus ta luulest
mingil määral kaob. Uus tõus hakkab selgelsti „Päike, mida sa õhtul teed“
raamatuga . 
Jaan Malin – pseudonüüm: Luulur. 
Elo Viiding (Vee) – väga varajane debüüt. 
Triin  Soomets  – koos Elo Viidindinguga debüteeris. 
Kristi Oidekivi ( Kristin Krull)
Piret Bristol – Kirjanike liidu Tartu osakonna juht.  
90ndate   jooksul   autorid   teisendavad   üsna   tugevalt   ettekujutust,   kuidas
naisterahvas   luuletab.   Ettekijutus   naisluule   tugevusest   on   varemalt
olemas, aga tekivad mingid tüüpkujutelmad seoses Underi või Alveriga.
Nüüd see asi muutub. Soometsa ja Viidinglik variant on silmatorkavam,
sest   teatud   juhtudel   naisautor   võib   mõjuda   agressiivselt,   võib   kõrvale
kalduda pehme emotsionaalse tundeluule traditsioonist. 
Andres  Allan (Endres Allan Ellmann  (Kurvits)) 
Jim   Ollinovski   (Ott    Ollino )–   mõjub   hämmastavalt,   et   ta   sai   surma   väga
noorelt, aga tekstid on valdavalt enne 20ndat eluaastat kirjutatud. 
Noorelt   surnud   autoritega   juhtub   tavaliselt   nii,   et   nad   saavad   mingiks
emokultuuri esindajaks. 
Toomas Raudam 
 1992   Tarzani    seiklused    Tallinnas   –  iseloomulik   postmodernistliku
ajastu tekst. Toetub  võõrale  tekstile , käib erinevate tasandite mäng. 
Hakkab silma paistma 80ndate/90ndate  vahepeal . Ta võiks olla juhtautor,
aga ta on liiga palju kirjutanud.
Jaan  Undusk  (s. 1958)
    1990 Kuum – proosa muutumises tähislik roll.
 1990 Goodbye,  Vienna  (Gertrud) – näidend 
 2003 Quevedo – näidend 
 2008 Boulgakoff – näidend 
Ta võiks olla ajastu juhtautor, kuid ta on selleks liiga vähe kirjutanud.  Huvi
draama vastu tõuseb 90ndate lõpus ja nullindate alguses. Undusk muutub
seal kindlasti üheks juhtautoriks. 
Ülo Mattheus 
Arne  Merilai 2009 Türann Oidipus 
Ervin  Õunapuu    -- jõudis proosani 90ndatel aastatel, kuid enne seda sai
tuntuks kunstnikuna. 
Jüri Ehlvest (1967—2006)
90ndate   kirjandussituatsioonis   hakkab   võtmeliselt   segast   rolli   mängima.
Tema   kirjandikukuulsus   on   olemas   juba   umbes   viis   aastat   enne   tema
esimest   kogu   olemas.   Tema   Vikerkaares   ilminud   tekstide   põhjal   tekkis
mingi retseptsioon. 
 1996 Ikka veel Bagdadis
 1996  Krutsiaania
 1997  Päkapikk  kirjutab
 1999 Elli lend
 1002 Hobune eikusagilt
Ehlvest oli üks autoreid, kes oli Hiroalli rühmituses. Tema tekstide erilaad
ja   mingisugune   nõiduslikkus   tema   proosa   juures   hakkab   mängima.
Lühiproosas   on   ta   konkurentsitult   tähtis   autor.   Ta    tajub    väga   hästi
klassikalise novelli jutustamise protsessi. Kui küsida, millest ta kirjutab, siis
ühelt poolt on raske sellele vastata, kuid teisalt võib kinnitada, et kuidagi
need teemaringid on seotud vaimse tegevuse või vaimuvallaga. Kindlasti
on midagi seotud semiootikaga, filosoofiaga jne. Samas on see ka selline
hämar vaimuvald, mis kahtlastele aladele lugejaid meelitab. Mängus on
mitte ainult bioloogia, vaid ka numeroloogia,  alkeemia  jm parateadused.
Kokkuvõttes hämaruse ja hullusega seotud asjad. 
Andrus  Kivirähk  (s. 1970)
 1995  Ivan  Orava   mälestused ehk  Minevik   kui helesinised mäed  –
esimeses   variandis   kirjutatud   kui   ajalookirjanduse   paroodia.   Ivan
Orav on Pätsi lähim võitluskaaslane. Mingid  ideoloogilised  hoiakud
arenadatakse   absurdsuseni.   Seda   tehakse   vahetult   pärast
taasisesisvumist. 
 1999  Liblikas
 1999 Pagari piparkook
 2000  Rehepapp   ehk   November  –   diskursuse    parodeerimine    ja
võõraste   tekstide   kasutamine.   Vahel   kasutatakse    Shakespeare
tekste. 
 2003 Romeo ja  Julia
 2007 Mees, kes teadis ussisõnu
 2013 Maailma otsas. Pildikesi heade inieste elust. 
Kivirähu puhul võib öelda, et kui Ehlvest kirjutab tumedat teksti, siis tema
teeb   nalja.   Kindlasti   on   silmatorkav   algusest   peale   see,   et   suhetumine
võõra   tekstiga   mängib   siin   olulist   rolli.   Kui   mõelda   Kivirähu
tähenduslikkust,   siis   uuemaaja   kangelaste   valmis   meisterdamine   on   tal
hämmastavalt   hästi   õnnestunud.   Kõige   ägedamad   kangelased   Eesti
kirjanduses on kindlasti Ivan Orav, Rehepapp ja  Lotte . 
Kauksi Ülle (Ülle Kauksi (Ülle Kahusk))
 1987 Kesk umma mäke
 1998  Paat  – esimene täismahus võrukeelne romaan. 
 2004  Taarka
 2006 Kuus tükkü  -- näidendi raamat. 
Ta alustas luulekoguga „ Kask  umma mäke“. Kui vaadata 80ndate/90ndate
vahetust, siis Kauksi Ülle ja Madis Kõiv valitsevad Võru kirjandust kindlasti.
Roll   luuletajana   on   kahtlemata   huvitav   ja   see,   kuidas   ta   moodsamat
luulekeelt   seob   traditsiooniliste   ja   juuretundlike   hoiakutega.   Ta   on
üllatavalt hea jutustaja. Kauksi Ülle hakkab juba 90ndate alguses kirjutama
näidendeid. 
Kõige   suuremaks   märgiks   saab   „Taarka“,   mis   tekstina   tuleb   välja   2004,
sellest tehakse kohe ka vabaõhulavastus ja selle ainetel teinud Ain Mäeots
ka   esimese   setokeelse   filmi.   „ Peko “   tekst   on   aluseks   „Peko“
vabaõhuetendusele.   Kui   nüüd   tekstuaalset   plaani   hinnata,   siis   tekstiline
tugevus paistab Kauksi Ülle puhul rohkem proosas ja luules rohkem silma. 
Mart    Kivastik   „Külmetava   kunstniku   portree“(2006)   sai   kultuuriloolise
draama alguseks. 
Peeter  Sauter  (s. 1962)
 1990 Indigo
 1997 Luus
 1998 Kogu  moos
 2013 Ära  jäta  mind rahule
Kui   hakata   proosatekstide   puhul   iseloomustama   kirjutamisviisi,   siis
90ndatel on Sauter ja Kivastik Eesti luuserproosa autorid. Proosateostes
hakkab   liikuma   luuserimoodi   peategelane.   „Indigo“   raamat   saab
märgiliselt tähenduslikuks. Elu enda kirjutamise taotlus on tal kindlasti seal
sees,   see   on   ühte   pidi   seotus   realismisõbraliku   hoiakuga,   teisalt   on
taustaks   Ameerika   tippkirjandus.   Beatkirjanduse   tulek   eesti   kirjandusse
(proosasse ja luulesse) hakkab teatavat rolli mängima. 
Sauteril ei ole algselt mingit irriteerimistaotlust näha, aga hilisemalt see
süveneb. Eriti hea võimalus selleks  avaneb  90ndate lõpus. 
Tõnu  Õnnepalu  (Emil  Tode , Anton  Nigov ) (S. 1962)
 1993 Piiririik 
 1995 Hind
 1997 Printsess –  Õnnepalu väidab, et see on kõige puhtamal moel
välja mõeldud romaan ja tema arvates ebaõnnestunud romaan. 
 2002 Raadio
 2002 Harjutused
o 2005 Enne heinaaega ja hilje
o 2009   Kevad   ja   suvi   ja   –  luulepäevik,   kus   ta   dokumenteerib
ühte ajalõiku ja dokumenteerib värssides. 
 2009  Paradiis  – dokumentaalkirjanduslik poolus
 2012  Mandala  – ilukirjanduslik poolus
Alustab   kriitikuna.   Ta   on   luulemurrangus   kaasas,   kuid   kindlasti   mitte
juhtautorina. Murrangu hetk tuleb siis kui ta proosale üle läheb ja eriti siis
raamatu   vormis   („Piiririik“).   Võib   öelda,   et   see   saab   kõige   tellitumaks
romaaniks ja just selle pärast, et see on õigel ajal õiges kohas. Ühe kihina
selles   teoses   on   olemas   ka   ida-euroopluse   teema.   See   erinevate
teemakihtide   väga   kontsentreeritud    kokkukirjutamine    on   väga   hästi
õnnestunud. Väikese romaani kohta on üllatavalt palju asju seal sees. Seal
on   poliitiline   teemakiht   ja   seksuaalssusega   teema   kiht,   siis   räägitakse
mignit   kuritöö   lugu   ja   kuidas   need    kihid    siis   kokku   saavad.   Mis
seksuaalsusesse    puutub,   siis   kahtlemata   tekitas   see   aasatal  1993
elevust, et pole päris hästi aru saada, mis soost on peategelane. Selle üle
võib vaidlema jäädagi. Kui eriti hoolikas lugeja olla, siis kahes kohas tuleb
kaudsete    viidete   kohta   välja,   mis   soost   ta   on.   Need   kohad   viitavad,   et
peategelane on mees. Kahtlemata hakati seda tituleerima Eesti esimeseks
homoromaaniks. Romaanis „Hind“ ja „Raadio“ on paremad homokultuuri
edastavad teosed. 
Eesti   kirjanduse   kohalt   on   üks   sõlmküsimusi   Õnnepalu   ja   Kaplinski   stiili
suhe. Sarnast suhet võis näha Uku Masingu ja Kaplinski vahel 60ndatel. 
Näiliselt   on   Õnnepalu   hoopis   midagi   teistsugust   kui   Sauter.   Kui   hakata
ühispunkte   mõtlema,   siis   neid   leiaks   kindlasti.   Sauteriga   võrreldees   on
mõlemal   tegelased,   kes   tööl   ei   viitsi   käia,   lesivad   päevad   otsa    voodis ,
mõtlevad  riietest  jne. Õnnepalu puhul tuleks rõhutada, et seal on olemas
ka   peenendunud   stiilitunnetus.   Just   selline,   mis   võtab   ümberkirjutava
hoiaku.   Mingis   mõttes   oleks   nagu   uus   tekst,   mingis   mõttes   aga
teistsuguseks kirjutamine. Selline tekstuaalne veesegamine tuleb välja ka
„Piiririigist“. 
Indrek Hirv -- hakkab kõige äärmuslikumalt maneerlikku klassikalist stiili
läbi kirjutama. Maneerlikkus muutub tal sihipäraseks automatismiks. Tal on
mingi 10aastaline periood, kus ta kirjutab 5jalalist jambi. Mingid muutused
on siiski tulnud, klassikaline traditsooniline taust kõlab ka praegu, kuid on
hakanud ka vabavärssi juurde tulema. 
Eeva Park 
Kalev Keskküla --  1998 Vabariigi laulud: 2009 Elu sumedusest.
Priidu  Beier  – 1999(1982) Mina –  Eiffeli  torn; 2005(1984) Mina – metsikui
mehike.
Viimane loeng
 1996 nn Kivisildniku sknadaal 
 1996 Estonian  Literary  Magazine – 
 2004 Eesti saab Euroopa Liidu liikmeks
 2001 Eesti Kirjanduse Teabekeskus
 2004  festival  Prima Vista alustab Tartus
 2004 Eesti saab  NATO  liikmeks
 2007 Eesti saab  Schengeni  viisaruumi oskaks
 2007 nn aprillirahutused
 2010 festival HeadRead alustab Tallinnas
 2011 Eestis tuleb kasutusele euro
 2014 allkirjastatakse (taas kord) piileping Eesti ja Venemaa vahel. 
90ndate keskapigas hakkab internetiajastu, olgugi et see  internet  on väljas
juba varem, aga see, et internet muutuks  igapäevaseks reaalsuseks, pole
enne 90ndate keskpaika. 
90ndate   keskpaigas   hakkavad   mingit   insitutsionaliseerimisvalud.   Samas
näeme, et teisest poolest tugevnevad katsed eesti kirjandust väljapoole
pakkuda.   ELM-i   puhul   on   tegemist   ingliskeelse   ajakirjaga,   et   eesti
kirjanudst   levitada   Eesti   piirides   kaugemale.     Eesti   Kirjanduse
Teabekeskuse loomine oli sama eesmärgiga nagu ELM. 
Kui 90ndad aastad olid omamoodi segased ja põnevad, siis see oli see aeg,
kus  raha  liikud  aga kuidagi kaootiliselt. Raha ja  kirjanuse  seos  kindlasti
uuel sajandil  tugevnes . Üks külg sellel on see, et kirjandusüritused saavad
suurejoonelisema kuju. Selleks mängiks on muidugi festivalid Prima Vista
ja HeadRead. 
Taustasündmustest   võiks   tähele   panna,   et   kui   90ndad   olid   vanade
struktuuride lammutamise ja uute ülesse ehitamise aeg, siis 21.sajandil ei
saa poliitilist maastikku enam samamoodi kirjeldada. Eesti kohalt on olnud
iseloomulik   see,   et   kui   80ndate/90ndatel    lüüakse     seniste    struktuuridest
lahti, siis 21.sajandil liitutakse uutega. 
 1996 Erakkond (Tartus)
o Kristiina    Ehin ,   Kalju    Kruusa ,   Aare   Pilv,   Lauri    Sommer , Mehis
Heinsaar ,   Andreas    Kalkun ,   Marko    Kompus ,    Mathura ,    Berk
Vaher  jt. 
 1997 Tartu Noorte Autorite Koondis (NAK) (Tartus)
o  Vahur     Afanasjev ,    Contra ,  Mehis   Heinsaar,    Aapo    Ilves,    Veiko
Märka, Jan Rahman,  Francois   Serpent  (fs), Irja Vaher, Urmas
Vadi  jt. 
 1998 Õigem Valem  (Tallinn)
o Jan Kaus , Kalju Kruusa, Fagira D.  Morti , Juku-Kalle Raid
 1998 Tallinna Noored Tegijad (TNT) (Tallinn)
o  Jana  Lepik, Jürgen   Rooste , Wimberg jt
 2008 Purpurmust org (Tallinn)
 2009 eksp (Tartus) www.nihe.ee/eksp
Ajakirjad :
 2002 Vihik
 2005  Värske   Rõhk  www.va.ee  –   muudab   mingis   mõttes
kirjandusväljaannete konstellatsiooni. 
 2005 Epifanio www.epifanio.eu 
 2008 Müürileht www.muurileht.ee 
Üldisi tendentse:
    Internet: blogikirjanfus ja muu ( hüpertekstuaalsus , kirjutamiskultuuri
laienemine jne)
    Süntees, humanism. Traditsiooniliste esteetiliste kategooriate osaline
tagasitulek.
    Sotsiaalsus ja poliitiline seisukohavõtt  –  sotsiaalsuse laine ajastub
jälle   selgelt   nullinadatesse.   Nullindatel   torkab   silma,   et   paljud
kirjandikud tahavad tegeleda elu endaga poliitilises võtmes. See on
silmatorkav,   kui   90ndate   alguses   toimusid   suures   poliitilised
murrangus, siis poliitilisus ilmneb nullindatel takka järgi. Sotsiaalse
aktiivsuse   kogum,   mis   avaldub,   on   omal   moel   eelmäng
kodanikuaktivismile.
    Dokumentaalsus   ja   nn   mälukirjandus:   ajalugu,    biograafia ,
mälestused, päevikud jne. – jätkub ka praegu. 
  Muinasjutulisus   //   karm   realism.   –
 kui   rääkida   nn
peavoolukirjandusest,   siis   toimub   uuel   sajandil   mingi   pooldumine.
Ühelt poolt nt sotsiaalne seisukohavõtt  sünnitab   karmi  realismi stiili,
et   räägime   kurikaelte   tegevusest   ja   sellest   kuidas   halvad   asjad
toimuvad   ja   ütleme,   et   see   on    reaalsus .   Teiselt   poolt   aga   on
muinasjutuline   tendents   väga   tugev.   Tendents,   mis   distantseerub
karmist reaalsusest. 
  Auditiivsuse   ja   visuaalsuse   aktiviseerumine   (CD-d   ,
koomiksikirjandus   jne)—see   ei   pruugi   olla    olemuslik    tekstuaalne
muutus. Pigem on see, et kõik auditiivsed ja visuaalsed vahendid
muutuvad kättesaadavamaks. 
    Lõunaeesti   kirjandus   ja   eestivene   kirjandus  –  võrukesed   on   üks
seltskond,   kes   sellel   puhul   kandvat   pinda   omavad.   Küsimus   on
kahtlemata   kogukonna   suuruses.  21.sajandil   ilmneb,   et   eestivene
identiteet   hakkab   jälle   välja   tulema.   On   mõned   autorid,   kes
identifitseerivadki end eestivene kirjanikuks. 
    Vabavärsi   kinnistumine   luule   põhivõimaluseks  –  luule   on   endiselt
heal   tasemel.   Kui   90ndate   alguses   on   veel   väga   tugevad
ettekujutused klassikalise vormi kaudu, siis nüüd on vabavärsiline
variant kindlasti valitsemas. 
o  Nn karm luule
o  Nn keelekeskne luule
o  Muu (uus estetiseeriv luule, laulutekstid jne)
    Draama saab kriisist üle. – 90ndatel oli draamaautoreid väga vähe ja
koondpilt ei saanudki midagi head pakkuda. Praegu on raske öelda,
kes on kõige parem draamaautor. 
 Proosa tõuseb  senisest  rohkem nähtavale – võrreldes 90ndatega on
tõusnud mitmel moel uuesti fookusesse. 
o
     Eksperimentaalne proosa 
o
     Ulmekirjandus – sellist lainet pole seni eesti kirjanduses olnud,
on ainult üksikuid teoseid olnud.
o
     Noorsookirjandus – väga ilmekas ja torkab silma, sest 90ndatel
on sedasorti  proosast väga vähe. 
o  Muu (ajalooline proosa, „kuritegevusproosa“, „seebikirjandus“
jne)
Kaur  Kender
 1998  Iseseisvuspäev
Karmi stiili esiletõus läheb lahti 1998.aastast romaanist „Iseseisvuspäev“.
Võime nentida, et mingit karmust ja kandilisust on ka varem, kuid siin on
nagu   mingi   uus   nurk.   „Iseseisvuspäev“   on    groteski    piirile    viidud
kuritegevusproosa. See kuritegevuslikkus on 90ndatel väga popp. Tundub,
et   see   saab   eesti   proosa   põhivõimaluseks,   sellele   tulevad   ka   järjed   ja
kätkud. Tundub, et nullindate teisel poolel selline karmi liini laine hääbub. 
Teisi kirjanikke:
Sass  Henno  – ei ole uusi raamatuit pikka aega avaldanud. 
Chaneldior (  Tanel  Rander) -- Eksperimentaator kirjanduses. 
Olle  Laul (Olev Lillemets)
Karttu   Rakke  (Kadi   Kuus)   –   seostub   karmi   stiiliga,   tema   looming   aga
läheb   väga   selgelt   kaubanduslikku   teed.   Teadlik   meelelahtuskirjanduse
pakkumine. 
Aidi    Vallik    –
 tema   Anni   raamatud   saavad   avalöögiks
puberteedikirjandusele. 
Olavi  Ruitlane 
Vahur Afanasjev
Nirti  (Triin Põldra)
Ivar Ravi (Eik  Hermann ), Jaak  Rand  ja Mart Kangur – 2005 Jaak Rand
ja   teisi   jutte.     –   kõige   radikaalsemad   eksperimentaatorid   Tallinnas.
Viimastel aastatel on raskuspunkt filosoofilises plaanis. 
Jan Kaus 
Berk Vaher – radikaalsuse eestkõneleja. 
Erkki  Luuk  – kaasaegse Eesti absurdikirjanduse isa. 
Aarne  Ruben
Andrei  Hvostov 
Tiit Aleksejev – traditsioonilisema  ilmega  ajalooproosa viljeleja. 
Lauri Pilter – ei saa ajaloosildiga ära kirjeldada. 
Meelis    Friedenthal   –   üks   veenvamaid   ajalooainelise   proosa   näiteid
„ Mesilased “
Valdur  Mikita  (s. 1970) ja Anti Saar (s. 1980)
 2008 Metsik lingvistika
 2013 Lingvistiline mets
 2006 Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin
Nad tõusevad esile eksperimentaalses kirjanduses.
Mikita alustas sajandi alguses millegagi, mis meenutas luulet, kuid seda on
raske kvalifitseerida. Tema enneolematu fenomen on tulnud tema viimase
raamatuga. Selles on mitu tegurit mängus, aga nende tegurite juures võib-
olla ka see, et Mikita on jõudnud sellise kirjutamisstiilini, mida on ühelt
poole hea jälgida, ta liigub huumori piiril. 
Anti Saar olnud üks huvitavamaid autoreid. 2006nda aasta raamat on ta
debüütraamat. Kirjandus, mis räägib iseendast ja ruumist. 
Nad   on   kaks   autorit,   kes   said   viimati   Eesti   Kultuurkapitali   preemia.   Kui
Mikita   sai   selle   Lingvistilise   metsa   eest,   siis   Anti   Saar   sai   selle
lasteraamatu eest. 
Mehis Heinsaar (s 1973)
 2001 Vanameeste näppaja
 2001 Härra Pauli  kroonikad
 2005 Artur Sandmani elu ehk  Teekond  iseenda teise otsa
 2007 Rändaja õnn
 2013  Ülikond
Selle sajandi proosa fenomen.  Temas hakati nägema ilmutuslikku 
kirjanikku. 
Indrek Hargla (Inrek Sootak: s 1970)
 2005  French ja  Koulu
 2007 Frenchi ja Koulu Tarbatus
 2009 Frecnhi ja Koulu reisid
 2010 Apteeker  Melchior  ja Oleviste  mõistatus
 2010 Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus
 2011 Apteeker Melchior ja timuka tütar
 2013 Apteeker Melchior ja  Pirita  kägistaja 
Draamakirjandus
Jaan Tätte
Sajandi vahetusel tekib mingi ebamäärane Tätte buum. Pilt muutub 
rikkalikumaks mõni aasta hiljem, kui Tättebuum saab läbi.
Urmas Vadi
 2010 Peeter Volkonski viimane suudlus
 2012 Tagasi Eestisse
Urmas Lennuk
Loone Ots
Jim Ashilevi
Martin Algus 
Luule
Kalju Kruusa ( Jaanus  Valk; s 1973) – ekepreimentaalse luule võimalus.
 1999 Meeleolu
 2008 Pilvedgi mindgi liigutavadgi
 2013 (ing-veri-tee)
Kristiina Ehin (s. 1977) – esindab ilusa ja traditsioonilise luule võimalust
 2005 Kaitseala
Lauri Sommer (Kago; s 1973)
 2010 Kolm yksiklast
 2012 Räestu raamat
Are Pilv (s. 1976)
 2010 Ramadaan
Asko  Künnap
Carolina Pihelgas
Mathura (Margus  Lattik )
Maarja Pärtna
Joanna Ellmann
Maarja  Kangro  (s 1973)
 2012 Dantelik auk
 2013 Must  tomat  
Andra Teede (1988)
Fs (Francois Serpent, Indrek Mesikepp; s 1971)
 2004 2004
 2008 Alasti ja elus
Jürgen Rooste (s 1979)
 2012 Laul jääkarudest ja teisi poeese
 2012 Higgsi  boson
Aapo Ilves
Jaan Pehk
Chalice ( Jarek  Kasar)
Contra (Margus  Konnula )
Jan Rahman
Kaupo Meiel

Document Outline

• I loeng


• Kuuekümnendad – sula


• Periodiseerimine


• Ühendavad märksõnad 50ndate lõpp 60ndate algus


• Sulaajastu luule


• III loeng


• Paul-Eerik Rummo (s. 1942)


• Jaan Kaplinski (s. 1941)