Heliloojanime Kunileid sai ta Carl Robert Jakobsoni käest. Kunileidi loomingust on säilinud rohkem kui paarikümmend koorilaulu, mille hulgas on nii originaalteosed kui ka rahvaviisiseaded. Saksa romantikute ja liedertafel-stiili eeskujudel põhinevasse loomingusse toob kargust eesti rahvaviis ning rahvuslikku paatost Lydia Koidula, Carl Robert Jakobsoni, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi jt. Isamaaluule. 18711873 tegutses Kunileid köstri ja kooliõpetajana Peterburis, Gatsinas ja Kolppanas, 1873. aastast kuni elu lõpuni töötas köster-organistina ja õpetajana Ukrainas, Poltaava saksa koguduse koolis. Aleksander Saebelmann-Kunileid suri 27. juulil.1875.aastal Ukrainas Poltaavas. Olles kõigest 29 aastane. Looming Kunileiu kompositsioonikatsed olid alanud juba Valga seminaris. 1867. aasta suvel kirjutas ta oma esimese koorilaulu ,,Veel pole kadunud kõik". Laul näitab noore helilooja tõsist kompositsiooniannet ja kalduvust dramaatilisele väljendusele
konservatooriumis klaverimängu.1880.aastat töötab ta Paistus kooliõpetajana ja kooriõpetajana. Ta esineb mitmetes kohtades klaveri,oreli ja tselloga. Loonud on soololauluu ja mõnikümmend koorilaule. Koorilauludes kohtab eestilikust vähe. On rohkesti lihtsust ja naiivsust.Tuntumad laulud on"Palve", ,,ellerhein", ja ,, Su priimuse nad olid matnud", ,,kevade noorus" jne. Aleksander Kunileid(Saehelmann)1845-1875. Lõpetas ka J.Cimze seminari,kus jätkab õpetajana. 2aasatt töötab edasi Gatsinas,Peterburis.1873 siirdub Ukrainasse pidades organisti ja õpetaja ametit .2aasta pärast surem ootamatult lüüfusesse. Paljudele ta lauludele kirjutas tekstid Lydia Koidula nt: ,,sind surmani", ,,Mu isamaa on minu arm". Erinvalt oma vennast on ta looming sügavalt eestilik.Tuntud laulud on veel: ,,Õitse ja haljenda", ,,Eestlaste maa", ,,nüüd jumalaga", ,,miks sa nutad lilliekene", ,,Süda tuksub" jne. Karl August Hermann 1851-1909. Ta oli 3-mest eelmisest mehest silmapaistvaim. Olles
lugeda nii MARIA kui NARVA. Pearuum on kaheksanurkne. Selle kõrgus on 25,5 m ja võlvi läbimõõt 20,3 m. Kellatorni kõrguseks on mõõdetud 60,75 m. 1886. aastal valmistati Walkeri tehases Saksamaal kirikule orel, millel oli 30 registrit, kuid see hävis 1944 aastal ning praegu toimub uue oreli riigihange. Ajaloolistest kaunistustest on säilinud vaid kaks Eestimaa kubermangu vapikilpi (kolm lõvi keisrikrooni all): võlvi laerosetil ning a. 1900 Gatsinas valatud kirikukellal. Et Narva linn kuulus kuni 1918. a. Peterburi kubermangu, asus tookordses Joachimsthalis olev kirik Eestimaa piiri ning üle Kreenholmi ja Vaivara allus Eestimaa konsistooriumile. Aleksandri kirik oli ainus Narva luterlikest kirikutest, mille kogudus jätkas tööd Nõukogude võimu all. Kiriku 75.aastapäeva 1959.a. peeti taastatud kaunis kirikus. 2 septembril 1962.a. sunniti kogudus kirikust lahkuma ja sellest tehti ladu.21. detsembril 1990. a. tagastas Narva
a. tähistati kiriku 75.aastapäeva taas korras kirikus. Alates 1994. aastast, mis toimus 32-aastase vaheaja järel esimene jumalateenistus, on Narva Aleksandri Suurkirik tegevkirik. Kirik ei ole enam üks mitmest Narva luterlikest kirikutest, vaid on saanud ainsaks. Ja katedraalina on selle taastamine ja ehitus jätkuv protsess. Ajaloolistest kaunistustest on säilinud vaid kaks Eestimaa kubermangu vapikilpi (kolm lõvi keisrikrooni all): võlvi laerosetil ning a. 1900 Gatsinas valatud kirikukellal. Et Narva linn kuulus kuni 1918. a. Peterburi kubermangu, asus tookordses Joachimsthalis olev kirik Eestimaa piiri ning üle Kreenholmi ja Vaivara allus Eestimaa konsistooriumile. Esimese Ilmasõja, Eestimaa Töörahva Kommuuni ning Vabadussõja käigus Joachimsthal hävis, ainsana jäi alles kirik. Kroonika kirjutab, et kuumusest sulasid aknaklaasid. Teise Maailmasõja käigus tehti 1944. a.alguses Narva inimtühjaks. 6.märtsi
Sündis Pärnumaal Audru vallas köstrikooli õpetaja peres. Esimese õpetuse ja klaverimänguoskuse sai isalt. Pärast Karksi kihelkonnakooli lõpetamist omandas muusikalise hariduse Cimze seminaris Valgas, mille lõpetas 1868. aastal ning töötas seejärel samas õpetajana. Sellesse ajajärku kuulub ka tema osavõtt I Üldlaulupeost 1869. aastal, kus oli Johann Voldemar Jannseni kaasdirigent. 18711873 tegutses Kunileid köstri ja kooliõpetajana Peterburis, Gatsinas ja Kolppanas. 1873. aastal sõitis tervise halvenemise tõttu Ukrainasse, töötas seal elu lõpuni köster-organistina ja õpetajana Poltaava saksa koguduse koolis. Kunileiult on säilinud ainult viis originaalteost ja umbes kakskümmend rahvaviisiseadet. Esimesed (ja ka tema kõige tuntumad) laulud "Sind surmani" ning "Mu isamaa on minu arm" (mõlemad Lydia Koidula tekstidele) põhinevad tegelikult soome rahvaviisidel ja olid ainsad eestikeelsed originaallood I Üldlaulupeo kavas
1901- Tallinnas Ämmaemandate Instituut koos sünnitusabikliinikuga 1892 Eestimaa Halastajaõdede Hooldamise Komitee 1894- Tartus Mellini Õdede Kool- I õdede õppeasutus 1920 Punase Risti Õdede Kool 1925 TÜ juurde EÕÜ Õdedekool 1940 Tallinna Keskhaigla juurde loodi Tallinna Õdede Kool 1944 Tallinna ja Tartu meditsiinikoolid 1945 Kohtla-Järve, Viljandi ja Rakvere meditsiinikoolid 1991- TÜ õendusteaduse osakond Anette Massov Gatsinas 1883-? Tallinna Punase risti õdedekool Töötas Tallinna Sõjaväehaiglas Vene-Jaapani sõda, sanitaarrong Vene-Jaapani sõda, IWW, vabadussõda Seni ainuke FN medali kandja Anna Erma EÕÜ looja ja esimene president 1884 Rapla-1974 Sao-Paolo Peterburi diakonissimajas Evangeelse Õdede Kool Töötas õena Saksamaal, Moskvas, Peterburis, Soomes ja mõistis hästi, et õendusharidust on vaja arendada
Ta tegutses metsavennana Virumaa metsades, kust nad tulid 1941. a. suvel teedel liikuvaid punavägede autosid kimbutama ning tegid ka kohalike punaste elu kibedaks. Muu seas vallutas nende salk Roela aleviku, ja hoidsid seda endi valduses kuni Saksa üksuste saabumiseni. Olnud lühemat aega Eesti Omakaitse teenistuses, ühines Endel Lillemaa ühe saksa üksusega, võideldes selle ridades kuni Leningradini välja, Aastal 1942 sai ta Leningradi piiramisel haavata ja saadeti sõjaväelaatsaretti Gatsinas, Põhja-lngeri-maal, kust teda saadeti hiljem edasi Tallinna haiglaravile viieks järgnevaks kuuks. Tallinna pommitamine Pärast haiglast vabanemist ja haigus-puhkust, määrati E. Lillemaa ühe saksa asutuse juurde autojuhiks, mille asukoht oli Tallinnas. Seal ta teenis kuni 9. märtsini 1944, mil N. Liidu õhujõud sooritasid mõrvarliku pommirünnaku kaitsetu Eesti pealinna vastu. Endel Lillemaa kirjeldab oma isiklikke elamusi tollest õhtust järgnevalt:
annaabi.ee 
