Viimane Reliikvia Lühikokkuvõte: Film toimub 16. sajandi keskpaigal. Ajaloost on teada, et Pirita klooser põletati ja vallutati maha aastal 1577 Venelastest sissetungijate poolt. Filmis ei ole seda arvestatud ja Vene tsensuuri tõttu olid filmis Venelaste asemel talupojad. Filmi sisu on võetud ajaloolisest jutustused ,,Pirita kloostri viimased''. Lugu ise on romantiline ja räägib kartmatust mehest Gabrielist võitleb õigluse ja kurjuse vastu Vene-Liivi sõja ajal. Sellest raamatust on võetud vähe. Ühised on ainult osad nimed, kui Gabrieli ja Agnese armastus on mõlemas teoses sama. Võtted toimusid 1969. aasta varakevadest hilissügiseni ja seda mitmes paigas Tallinna vanalinnas, Virtsu rannas, Kuressaare lossis, Muhumaal, Ahja jõe ürgorus Taevaskojas ning Koiva jõe ääres ja Ziles Lätimaal. Rezissöör: Grigori Kromanov. Sündis kaheksandal märtsil 1926. aastal. Lahe külas
ärapanemine, Hans ja Delwig uhkeldasid oma tegudega , et Agnesele meeldida. Delwig oli kihvitine suu, valetaja, langes võitlusel venelastega. Kaspar Von Mönninkhusen Kuimetsa pärishärra ja Liivi sõjameeste pealik, ähvardaja, kitsipung, julm, rikas, agnese isa, vana sõjamees, julge, meelekindel . Lõpuks sai tast tark hooliv kerjaja. Agnes- Hansu pruut , rikas , uhke, ei sallinud valet ja ebaõiglust, ilmsüüta laps, armastab ise, hoolib Gabrielist, õrn süda, säravad silmad, kuldkollased juuksed, lumivalge nägu, vallatu. Au armastaja, elav, lahke, kaval. Siim- tüvikas mees, talupidaja riietes, riided katki ja kulunud, muutus Gabriellile ohtlikuks, sest karjus ja vilistas. IvO Schenkenberg- Gabrieli kasuvend, vapper, osav sõjamees, täis kelmust, näost inetu, tugev kui karu omade vastu lahke, vaenlaste vastu kurat, ühest silmast pime, õrnema soo
1969. aasta Eduard Bronhöhe romaanil ,,Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad", põhinev film kajastab kristliku ordu kultuurilugu. Kirik ning klooster olid üliolulised institutsioonid ning nendele vastuhakkamine lubamatu. Filmi kangelanna sakslasest aadlipreili Agnes otsustab, et ta ei soovi abielluda ,,Liivimaa parima ratsutaja" Hans von Risbieteriga (kes lubas abiellumise korral kloostrile anda kultuuripärandi) ning kangelaslikust Gabrielist kujuneb tema päästja, mistõttu hakkab neid jahtima klooster. ,,Viimne reliikvia" omab olulist tähtsust meie kultuuriruumis. Tema hea jälgitavus ja lihtne süzee on muutnud ta rahva seas populaarseks mõjutades iga eestlast, kes seda filmi on näinud. Ilmar Raag on öelnud: ,,Eestlaste identiteedi diskursuse kohaselt me oleme "mässavate talupoegade" järeltulijad." Gabrieli tegelaskuju seda kajastabki.
4. Kellega junkrud kohtusid? 5. Kuidas häbistas Risbiter end sel kohtumisel? 6. Kes junkrutest oli kõige rüütellikum? Milles see avaldus? 7. Millise pakkumise teeb parun von Mönnikhusen Gabrielile? Kuidas see vastab? 8. Miks seltsib Gabriel mõisameestega, selle asemel, et Tallinna rootslaste väkke minna? 9. Kuidas võidab Gabriel enesele Agnese silmis tunnustust? 10. Mida palub Agnes isalt ja millise vastuse ta saab? 11. Mis juhtub pulmade eelõhtul? 12. Mis saab Agnesest ja Gabrielist edasi? 13. Kes oli Gabriel päritolult, s.t kes olid tema vanemad? 14. Kes oli Siim? 15. Mis juhtus Gabrieli ja Ivo Schenkenbergi vahel? Millised olid nende suhted ja miks nad sellised olid? 16. Kuidas jutustus lõpeb? 17. Milline oli sinu arvates põnevaim koht teoses? 18. Leia teosest romantismile omaseid jooni. Eduard Bornhöhe "Vürst Gabriel ehk..." 1. Lõpeta pealkiri! 2. Mis muutis ja milliseks oli muudetud Harjumaa 1576.a. lõikuskuu alguseks? Kes ja
Otsides oma isa, kohtab ta Agnest ja pulma ajal päästab ta. Koos liiguvad nad Tallinna poole ja kihluvad tee peal. Enne Tallinnat kohtavad nad seal Ivo Schenkenbergi - Gabrieli kasuvenda, kes on eestlaste väeülem ja keda kutsutakse Eesti Hannibaliks. Ka Ivo armub Agnesesse ja võtab ta vangi ning tapab Gabrieli ja laseb ta jõe voogudesse visata. Tänu imele leiab Gabrieli tema isa, kes teda ravib, koos minnakse Venemaale, kus lepitakse tsaariga ära ja Gabrielist saab Vene rindel kõige tähtsam pealik. Samal ajal peab Agnes ikkagi oma isa soovil abielluma junkur von Risbieteriga, kes ta vahepeal üles leidis. Agnes aga ei soovi seda, sest kohtub taas Gabrieliga, enne kui viimane Venemaale tsaariga rääkima läheb. Kuna Agnes isa soovile ei allu, saadetakse ta Pirita kloostrisse oma tädi juurde, kes oli tema ema peale armukade olnud Agnese isa pärast. Tädi tahab talle kätte maksta ja saab pea teada, et Agnesel on keegi. Kuna Agnes tädile ei ütle
Gabrieli ja Pirita kloostri viimased päevad”. Ettekirjutustes vähem ajalugu, rohkem seiklust. Ivo Schenkenbergi kuju on kõige rohkem kannatada saanud, aga tegelikult ka Bornhöhe enda raamatust. Russowi kroonikas on ta ka kangelane: linna kaitsja. Bornhöhe tekstis on ta juba röövel. Bornhöhe tekst on palju saanud inspiratsiooni Russowi kroonikast: ajastu üldpilt, osad tegelased. Võrdlusel jääb silma, et „Viimne reliikvia” on jutustatud Gabrielist lähtuvalt, aga Bornhöhe tekst on Agnesest. Seda tõestavad ka tuumepisoodid: põgenemine Ivo juurest, Agnese haigus ja pulmad. Film on keskendunud mehelikule võitlusele, raamat armastusee. Kui filmi I plaan, mida Gabriel mängib, on sõjamehe oma, siis jutus on ta pigem armastaja ja kavaler: rüütel-armastaja, keskajast pärit rüütlitüüp. Filmist on kadunud komejanditegemine, mis jutustuses on tähtis. Romantilise ajaloonarratiivi hulka kuulub selline juhuslikkus, äkiline pööre
Siiski ei põgenenud Gabriel mitte. Arusaamatu tunne sundis teda paigale jääma, ootama, valvama. Mõisa akende taga hakkasid tuled liikuma. Kära kostis ligemalt -- vist olid venelased mõisa sisse tunginud. Äkitselt tuli Gabrielile uhke rüütli-preili jälle meelde ja -- nüüd oli kõik kahtlemine lõpetatud. Kui ta suurte sammudega aiast läbi mõisa poole tõttas! kõlisesid mõned aknad, üks uks läks raksudes lahti ja mõned mustad kujud tormasid Gabrielist mööda. Ta tahtis uksest sisse tungida, aga sealt trügis suur hulk põgenejaid hirmsa hooga välja ja tegi sissepääsemise täitsa võimatuks. Gabriel pidi taganema. Keegi tõukas mööda rutates küünarnukiga ta külge. Gabriel arvas junkur Risbiteri ara tundvat. «Kena peigmees., kes putku paneb ja pruudi hädasse jätab,» mõtles Gabriel hambaid kiristades ja Risbiterile rusikat järele raputades. Akisti kõlas teise korra pealt vali kiljatus Gabrieli kõrvu
Väljaku neljandale küljele ehitas Gabriel kaks ühesuguse monumentaalse sammasfassaadiga hoonet ( ministeeriumi-hooned ), mille vahele rajatud tänava ( Rue de Royal ) lõppu ehitati 19. saj B. Vignoni projekti järgi ampiirstiilis Madeleine`i kirik. Väljaku keskel asus Louis XVI ratsamonument, mis revolutsiooni ajal eemaldati. Hiljem - 1836. a. - püstitati sinna egiptusest toodud obelisk. Kuigi Pariisi keskuse plaanilahenduse algseks autoriks oli Le Notre, sai J. A. Gabrielist esimene arhitekt, kes lülitas oma väljakuansambli juba kavandatud linna kontseptsiooni, mille lõpliku väljakujundamiseni jõuti 19. sajandil. J. A. Gabrieli kõrval esindab stiilupuhast varaklassitsismi ka teine ajastu suurmeister - J. G. Soufflot ( 1709 - 1780 ), kelle projekti järgi ehitati aastail 1764 - 1781 Püha Genevieve`i kirik, mis on tuntuks saanud Pariisi Panteonina. Kirik on lahendatud võimsa
annaabi.ee 
