GMO Koostas Kätlin Lääne Sisukord 3. Mis on GMO? 4. Milleks? 5. Aga tegelikult? 6. Levinuimad GM kultuurid. 7. Kus kasvatatakse GMtaimi? 8. GMtooted 9. Pilt 10. Kasutatud kirjandus 3 Mis on GMO? Geneetiliselt muundatud organism ehk GMO on elusolend (bakter, taim, loom), kelle pärilikkuse ainet (DNAd) on geenitehnoloogilisi võtteid kasutades kunstlikult muudetud. Geneetilise muundamisega on võimalik kombineerida väga kaugete liikide geene (nt siirdada geene kalalt tomatitaimele) või sisestada organismi tehisgeene. 4 Milleks? Biotehnoloogia firmad lubavad, et GMkultuuride abil vähendatakse põllumajanduses kasutatavate mürkide kogust, aidatakse põllumeestel kergema vaevaga saada rohkem saaki, leevendatakse vaestes riikides näljahäda ja vitamiinivaegust. 5 Aga tegelikult? Praktikas ei ole kumbki esimesest kahest lubadusest pikemas perspektiivis
kasutamise põllumajanduses, toidus jm toodetes. Õiguslik regulatsioon peaks siinkohal olema teatud konsensuse või tasakaalu leidmise fikseerimise punktiks, mis näitab, millistel tingimustel on GMO-de kasutamine ja kasvatamine täna ühiskonna poolt aktsepteeritud. http://www.eesti.ee/est/teemad/keskkond_loodus/looduskaitse/geneetiliselt_muundatud_organ ismid/?style=txt Riigiportaali tekstiversioon Geneetiliselt muundatud organismid Geneetiliselt muundatud organism (GMO) on tänapäeva biotehnoloogia abil selliselt muundatud geeni(de)ga organism, mida loodus ise teha ei saa (näiteks kahe lille hübriide ei loeta selles mõttes GMO-deks). GMO-de loomine GM kultuurtaimi ehk muundkultuure saab luua mitmel viisil. Ühe võimalusena kasutatakse muundkultuuride loomisel sageli bakterite abi. Taimedes kasvajalisi muutusi põhjustav mullas elav agrobakter suudab ühe osa oma DNA-st taimerakku viia ja seal taime pärilikkusekandjate kogumisse sisestada
GMO ,,alguspunktiks" võib pidada 1944. aastat, kui Oswald Avery, Colin MacLeod ja Maclyn McCarthy tõestasid desoksüribonukleiinhappe (DNA) osa päriliku informatsiooni kandjana. 1953. aastal avastasid James Watson ja Francis Crick DNA molekulaarstruktuuri ning geneetilise informatsiooni kopeerimise ja edastamise põhimõtte. (Homutov 2011) Esimene GM bakter loodi Kalifornias 1971. aastal, esimesed GM taimed loodi aga Belgias ja Missouris 1983. aastal. 1980. aastal leidsid OECD liikmesmaad, et biotehnoloogia ja geneetiline muundamine pakuvad uuenenud võimalusi inimkonna majandusele. Esimene aruanne selle kasust tuli 1982. aastal. Tehnoloogia arenedes tuli muidugi kehtestada ohutusreziim. (Homutov 2011) 1993. aastal tuli turule esimene massitarbimisele suunatud muundkultuur: Flavr Savr tomat, mis ei läinud enam kergesti mädanema. Sellele järgnes suurel hulgal muid põllukultuure: raps, mais, sojauba, puuvill, hetkel tegeletakse juba riisiga. Kuid tõsisasi on see, et nende taimede nimekiri,
Geneetiliselt muundatud organism ehk GMO on elusolend (bakter, taim, loom), kelle pärilikkuse ainet (DNA-d) on geenitehnoloogilisi võtteid kasutades kunstlikult muudetud. Võrreldes tavapäraste sordi- ja tõuaretusmeetoditega on geneetilise muundamise suureks erinevuseks võimalus kombineerida väga kaugete liikide geene (nt. siirdada geene kalalt tomatitaimele) või sisestada organismi tehisgeene. Muundamisel on tegu looduse poolt seatud liigipiiride ületamisega. Geneetilise muundamise tehnoloogia on suurepärane teadusliku uurimistöö vahend, kuid ta on liiga toores. On teadlasi, kelle väitel geneetiline muundamine on lihtsalt loomuliku evolutsiooni laiendamine, ristamisest järgmine samm, kuid tehniliselt on see täiesti ebakorrektne lähenemine. Kui uue taime loomiseks kasutatakse geneetilist muundamist, toob see endaga kaasa tuhandeid muutusi selle taimeraku DNAs, erinevusi, mis on kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt ristamisest kaugel
Praktikas ei ole kumbki esimesest kahest lubadusest pikemas perspektiivis paika pidanud, samuti on äärmiselt küsitav, et GMO-de kasutuselevõtt võib aidata toita ära planeedi kasvavat rahvastikku, kuna nälja ja vaegtoitumise põhjuseks ei ole mitte sobivate taimede või kasvatusvõtete puudumine, vaid maailmas kehtivad kaubandusreeglid ja -tavad. GMO-de reklaamimise taga on mitmeid tegureid, kuid peamiselt just suurfirmade soov muundamise tehnoloogia abil toiduturgu kontrollida ja sellelt suuremat kasumit teenida on üks jõududest, mis GMO-sid põldudele surub. Kas on põhjust muretseda? Kõige sagedamini räägitakse GMO-dega seoses ilmselt toiduohutusest. Oluline on näha aga laiemat pilti - lisaks potentsiaalsetele toiduriskidele ka keskkonnariske, sotsiaalmajanduslikke ohtusid, õigusalaseid küsimusi ja eetikaküsimusi. Potentsiaalsete riskide aktsepteeritavuse tase on inimeseti ja ühiskonniti erinev, meie usume, et kõik
omadused. 1.2. GMOde saamine GMOsid saadakse geenitehnoloogia abil. Geenitehnoloogia on molekulaargeneetika haru, rakkude ja organismide geneetilisi informatsiooni muutmine DNA molekuli osade siirdamisega. Geenitehnoloogiat kasutatakse ka uute organismide loomiseks. Neid võib saada mitmel viisil. Esimene võimalus on kasutada bakterid. Mullas elav agrobakter suudab viia ühe osa oma DNAst täiesti normaalse loodusliku protsessi käigus rakku. Asendates agrobakteri geenid meie poolt soovitutega, saamegi võimaluse selle bakteri abil viia võõrad geenid pärilikuainesse. Teine meetod, mis on laialt kasutatud, võiks nimetada GNA püssiks. Selle abil võib taimerakku tulistada väikesi kulla- või volframiosakesi, kuhu oli ennem seotatud võõras DNA. Raku sees võõras DNA tuleb välja ja liitub raku pärilikkuse ainesse. Muundamiseks ei piisa vaid ühe geeni lisamisest. Tundmaks ära, millised
glüfosinaatidele (näiteks Basta) resistentsed sordid. Geneetiliselt muundatud organismide loomiseks on kaks võimalust (Ehrlich, et al., 2006, lk 5-6) (Joonis 1): Üks võimalus on kasutada bakterite abi. Mullas elav agrobakter, mis põhjustab taimedes kasvajalisi muutusi, suudab viia ühe osa oma DNA-st taimerakku ja sisestada see taime pärilikkuse ainesse. Asendades agrobakteris looduslikud geenid võõraste siirdatavatega, saadaksegi selle bakteri abil viia võõr-DNA taimerakkudesse. (Ehrlich, et al., 2006, lk 5-6) Kasutatakse ka nn DNA-püssi, millega tulistatakse taimerakku pisikesi kulla- või volframiosakesi, kuhu on eelnevalt seotud võõras DNA. Raku sees tuleb võõr-DNA metalliosakese küljest lahti ja liitub rakutuumas pärilikkuse ainesse. Sõltumata meetodist, õnnestub võõr-DNA siirdamine vaid väikesesse hulka rakkudesse.
Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat Toimetaja Raul Adlas Koostajad: Andras Laugamets, Pille Tammpere, Raul Jalast, Riho Männik, Monika Grauberg, Arkadi Popov, Andrus Lehtmets, Margus Kamar, Riina Räni, Veronika Reinhard, Ülle Jõesaar, Marius Kupper, Ahti Varblane, Marko Ild, Katrin Koort, Raul Adlas Tallinn 2013 Käesolev õppematerjal on valminud „Riikliku struktuurivahendite kasutamise strateegia 2007- 2013” ja sellest tuleneva rakenduskava „Inimressursi arendamine” alusel prioriteetse suuna „Elukestev õpe” meetme „Kutseõppe sisuline kaasajastamine ning kvaliteedi kindlustamine” programmi Kutsehariduse sisuline arendamine 2008-2013” raames. Õppematerjali (varaline) autoriõigus kuulub SA INNOVEle aastani 2018 (kaasa arvatud) ISBN 978-9949-513-16-1 (pdf) Selle õppematerjali koostamist toetas Euroopa Liit Toimetaja: Raul Adlas – Tallinna Kiirabi peaarst Koostajad: A
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
