Fosforiidisõda (2)

Fosforiidisõda
Fosforiidisõda oli rahumeelne üldrahvalik vastupanuliikumine Nõukogude Liidu keskvõimude plaanitavatele fosforiidikaevandustele Virumaal (praegused Lääne-Virumaa alad). Vastasseis oli tulipunktis 1987–1988.
Fosforiidisõja laiaulatuslik vastasseis oli üks esimesi ja tähtsamaid vastupanuliikumisi NSV Liidu võimude vastu. Rahva ilmne võit fosforiidisõjas oli üks Eesti taasiseseisvumise algsündmusist.
Fosforiidisõja võiks jagada kaheks perioodiks . Neist esimene, peamiselt kulissidetagune, toimus aastatel 1971 -1986, mil Eestis peeti fosforiidilahinguid kinniste uste taga, ametnike ja teadlaste kabinettides. Põhiosa jõuipingutustest suunati siis Toolse karjääri tõrjumiseks ja Rakvere lähistele kavandatud katsekaevanduste vältimiseks.
Teine periood, rahva osavõtul lõõmanud fosforiidisõda, algas 1987. a 25. veebruaril, mil nende ridade autor (Juhan Aare ) avalikustas Eesti TV saatesarjas „Panda” N Liidu valitsuse programmi fosforiiditööstuse rajamiseks Virumaale. Aastatel 1987-1988 võideldi peamiselt Kabalasse projekteeritud maa-aluse kaevanduse vastu. Tabavalt kirjutati ajakirjas Kultuur ja Elu (5/1987) :
„Meil tuleb endale aru anda, et otsus, mis nüüd tehakse, vallandab tohutu ahelreaktsiooni: ajas vähemalt 2 sajandiks , ruumis 2/3 Eestimaast ja keskkonnas sellises ulatuses, mida me ei oska prognoosida. See on üldse kõige suurem projekt, mida iial Eesti NSV rahvamajanduses on kaalutud.”
Viimast võimalust fosforiidisõjas edu saavutada nägi N Liidu Väetistetööstuse Ministeerium 1988. a esimesel poolel taas Toolses ja klammerdus sealsete fosforiitide külge. Kuid diktüoneemakilda keeruka hingeelu õigeaegne ja põhjalik uurimine akadeemik E. Lippmaa juhitud Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi teadurite E. Maremäe ja A.-T. Pihlaku poolt võttis väetistetootjatelt ka selle võimaluse. Fosforiidisõda viidi võiduka lõpuni 1988. aasta 6. detsembril, Eesti NSV Ülemnõukogu üheteistkümnenda koosseisu üheksandal istungjärgul. Sel päeval vastu võetud otsuse „Looduskaitse ja loodusvarade kasutamise olukorra ja ülesannete kohta Eesto NSV-s” punkt 8 sätestab:
„Nõustuda Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Eesti NSV Riikliku Looduskaitse ja Metsamajanduse Komitee ning Rakvere Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu ettepanekuga mitte lubada fosforiidimaardlate kasutuselevõtmist Kirde-Eestis, kuna sellega kaasnevad pöördumatud negatiivsed muutused Kirde-Eesti ökoloogilises seisundis.”
Omaette tähendus on fosforiidisõjal Eesti ühiskonna hoiakute ja käitumise kujundajana 1980- date aastate lõpus. Järk-järgult kasvasid kaevanduste vastased protestilained ennastsalgavaks võitluseks iseseisvuse ja vabaduse eest. Rahva kaasa haaranud fosforiidisõda valmistas omapärasel viisil ette soodsa pinna Eesti Rohelise Liikumise asutamiseks ja laulva revolutsiooni puhkemiseks. Eesti ja teiste Balti riikide taasiseseisvumiseks ning N Liidu lagunemiseks. Ajalugu on korduvalt näidanud, et suurim üksmeel saabub meie õuele koos küsimusega -- kas olla või mitte olla? Just niisugusele küsimusele pidi andma vastuse võitlus fosforiidisõja rinnetel. Tuleb vist nõustuda bioloogiadoktor Erast Parmasto arvamusega, et fosforiidisõda oli väga mõistliku läbimõõduga auk või vile , mille kaudu kogu see Eesti NSV-s kõrgsurve all püsinud vaimne pahameel, ängistus ja protest välja pääses. Kuna kõik toimus looduse säilitamist ja majanduslikku mõtlemist õhutavate loosungite taustal, polnud Moskval võimalik niisugust võitlust lubamatuks kuulutada.
Fosforiidisõjas osalenute sõnad kiidavad, et Eesti uuemas ajaloos oli selle võitluse üheks peamiseks ülesandeks rahva liitmine . Heinz Valk (Ilta Sanomat, 15/10 88) :
„Fosforiit oli esimene, mis ühendas eesti rahva.”
Ikka ja jälle küsitakse: millest algas N Liidu lagunemine ? Esimesed nähtavad mõrad ja augud löödi impeeriumi müüri Eestis puhkenud fosforiidisõja käigus. Geograafiadoktor, Leningradi Riikliku Ülikooli professor , NSV Liidu rahvasaadik Sergei Lavrov (Õhtuleht, 19/10 89) :
„Praegu mäletavad vähesed, millest see kõik algas. Ometi sai kõigi praeguste protsesside lähtepunktiks võitlus vabariigi keskel fosforiidi kaevandamise täiesti metsikute plaanide vastu. Ma tunnen seda piirkonda hästi. See on Eesti eluallikas, omapärane pinnavee reservuaar. Selle ala muutmine kuumaastikuks tooks kaasa katastroofi mitte üksnes seal, vaid kogu Eestis.”
Õigusinstituudi professor Ülo Vooglaid kinnitab, et just fosforiidisõjas said eestlased üle hirmust ja aukartusest kodumaad okupeerinud hiiglasliku impeeriumi ees, just seeläbi algas eestlaste avalik võitlus N Liidu keskvõimuga. Ü. Vooglaid:
„Fosforiidisõda tekitas inimestes kolossaalse hingejõu, mis osutus niivõrd suureks, et pühkis eest igasugused tõkked. Kõigepealt oli tekkinud ühine tunne, seejärel ühine infoväli, ühesugune mõtlemine. Lõppkokkuvõttes kujunes välja ühetähenduslik selgus. Esile kerkis suur eesmärk, mis liitis inimesed harvanähtava jõuga. Fosforiidisõja sündmused näitavad, mil viisil osutus võimalikuks, et just Eestis pandi N Liidule alla esimene pomm. Selle kärgatuse kaja ulatus aga kaugele, sellele järgnesid teised ja nii jäigi hirmuäratavast impeeriumist alles vaid mälestus.”
Fosforiidikaevanduste tagajärjel oleks tugevasti kannatada saanud nii Virumaa looduskooslused kui ka üldine maastik, samuti oleks kaevanduste ehitamine ja töökorras hoidmine sisse toonud arvukalt võõrtööjõudu, mis oleks võinud viia tollal veel ENSV rahvastikustruktuuri suurtele muutustele. Õnneks suudeti fosforiidisõda ülekaalukalt võita.
Kasutatud kirjandus
http://et.wikipedia.org/wiki/Fosforiidis%C3%B5da
Juhan Aare „Fosforiidisõda 1971-1989” lk 6-9