Väga kõrge sisaldusega vooluvete kujunemise piirkond paikneb Soome lahe vesikonnas Paldiski-Kuusalu vahemikus ja väiksem Kagu-Hiiumaal. Väga ulatuslik üldfosfori kõrge sisaldusega vooluvete formeerumise piirkond asub Peipsi-Võrtsjärve vesikonnas ning hõlmab suurema osa Jõgeva-, Tartu- ja Põlvamaa territooriumist. Üldfosfori madala sisaldusega jõelõike ja jõgesid on vähe ning need paiknevad hajusalt, enamasti Pandivere kõrgustiku äärealadel ja Saaremaal. Fosfaatse fosfori (PO -4-P) reostus on Eesti jõgedes praegu sagedasem kui ühegi muu biogeense aine oma 32,7 %. Reostatud jõelõikude osatähtsus on suurim Hiiumaal (57,1%), väga suur ka Väinamere vesikonnas (50,0%), väikseim Saaremaa vesikonnas (14,0 %). Fosfaatse fosfori suurenenud sisalduse peamisteks põhjusteks jõgede vees on asulate olmevete jõgedesse juhtimine ja põldude rikkalik väetamine fosforväetisega. Linnade ja alevite kanalisatsioonivete sissevoolukohtadest alamal
Ojaküla kihistikule on iseloomulikud ka lainjad dekoratiivsed katkestuspinnad, millele on tihedamalt kontsentreerunud raudooide. Kihistiku paksus uuringualal on stabiilne - 0,91,16 m. Lamamipind jääb abs tasemele 48,93 m mäeeraldise loodeosas ja langeb kaguosas tasemele 46,67 m. (1,2) Aseri lademe alumises osas Malla kihistikus lasub hall, sinaka tooniga pisikristalliline, tihe, plaatjas, keskmise- kuni paksukihiline lubjakivi, millele on iseloomulikud rohked fosfaatse impregnatsiooniga lainjad dekoratiivsed katkestuspinnad. Kihistiku ja ühtlasi ka Aseri lademe alumiseks piiriks on markantne, sügavate taskutega fosfaatse impregnatsiooniga katkestuspindade kompleks. Ühtlasi on see ka kasuliku kihi alumiseks piiriks ning jääb abs tasemele 45,8748,18 m, keskmiselt 47,15 m. Malla kihistiku paksus on 0,6-0,85 m, keskmiselt 0,73 m. (1,2) Joonis 1. 1) Trilobiidid (Trilobita) on lülijalgsete hõimkonda kuulunud väljasurnud loomade klass.
a b c d Joonis 1. a - Ooboluskonglomeraat Irust; b - Ungulate kaaned liivakivil, Iru, Pakerordi lade; c - ooboluskonglomeraat, Maardu; d - kvartsliiv Ungulate fragmentidega, Ülgase (www.ut.ee) Kambriumi-Ordoviitsiumi vahetusel Pakerordi eal (umbes 490-500 miljonit aastat tagasi, (joonis 2) kujunes laial alal Eestis fosfaatsete brahhiopoodikaante rikas liivakivi, mis mõnes piirkonnas esineb fosfaatse maavarana. (www.ut.ee) 5 Joonis 2. Ordoviitsiumi kivimite stratigraafiline liigestus (www.ut.ee) Välimuselt on vaadeldav kivim kollakas-, hele- või tumehalli värvi, peene-, vahel keskmise- ja ka jämedateraline liivakas setend. Tavaliselt on see nõrgalt tsementeeritud või päris pude. Tugevalt tsementeeritud erimid on haruldased ja moodustavad vaid 20-30% kivimi kogumassist. (Viiding 1984: 17) 2. FOSFORIIDI KASUTAMINE Tartu Ülikooli professor Carl Schmidt juhtis 1861
aluspaari ja mille diameeter on 1,9 nm. Selline DNA vorm esineb madala soolakontsentratsiooniga vesilahuses ja on kõigi organismide genoomide DNA tavavorm.), A-konformatsioon (Paremkeermega DNA kaksikheeliks, mille täispööre moodustub 11 aluspaarist ja mis esineb DNA osalisel dehüdreerimisel.), Z-konformatsioon(Vasakule pöörduv kaksikheeliks, mis moodustub G:C-rikkas DNA-molekulis. Z tähistab siksakilist suhkur-fosfaatse selgroo asetusviisi DNA-s. Täispööre moodustub 12 aluspaarist.). Lineaarne nukleotiidahel Keemiline side ühe nukleotiidi fosfaadi ja teise nukleotiidi suhkru vahel N-alus ei osale ahelas, ta suhkru küljes Seetõttu moodustub selgroona suhkur fosfaat suhkur fosfaat ahel Ahela üks ots on 5`fosfaat, teine ots aga suhkru 3´ OH N-aluste järjestus on geenile unikaalne Kaksikahelaline DNA dupleks DNA-l kaks nukleotiidiahelat, mis koos nõrkade H-sidemetega
Mõnes kohas on nad täpselt sama lõunalaiusel, liikudes kesk- ordoviitsiumis umbes geokeemiliselt erineva (püriitse, limoniitse, asi, teises kohas on lade suurem astmejärk kui 30- kraadisele lõunalaiusele. Ülem- fosfaatse jm.) koostisega ühenditest kihistu. Ordoviitsiumis põrkas Baltica kokku impregneerunud sagedaste Avalooniaga. Kesk-Siluriks liikus Baltica katkestuspindadena. Viimased tähistavad Aegkond (ladekond)-Ajastud-neile vastavaid
Hiljem lisandus fosfaataine ja veelgi hiljem lubiaine. Kambriumis ilmusid järgmised selgrootute loomarühmade esindajad: käsnad, ainuõõssed, käsijalgsed, lülijalgsed, molluskid. Samuti tekkisid vähilaadsed trilobiidid ning lukuta käsijalgsed. Ladestu kivimid Kambrium jaguneb Alam-, Kesk- ja Ülem-Kambriumiks. Kogupaksus jääb enamasti 80-120 m vahele. Alam-Kambrium sinisavi ehk Lontova kihistu sinisavi. Kesk-Kambrium liivakivid. Ülem-Kambrium liivakivid fosfaatse karbipuruga, mis moodustab oobulusfosforiidi läätsjaid lasundeid. 4 Ordoviitsium Geoloogiline olustik Ordoviitsiumi ajastu hõlmab geoloogilise ajavahemiku 488-443 miljonit aastat, seega kestis see 45 miljonit aastat. Proterosoikumi lõpul alanud Rodinia ülimandri lagunemine oli poolel teel. Gondwana hiidmandrist eraldunud Laurentia, Baltika, Siber ja Kasahstan olid üksteisest kaugenemise staadiumis
mille diameeter on 1,9 nm. Selline DNA vorm esineb madala soolakontsentratsiooniga vesilahuses ja on kõigi organismide genoomide DNA tavavorm.), A-konformatsioon (Paremkeermega DNA kaksikheeliks, mille täispööre moodustub 11 aluspaarist ja mis esineb DNA osalisel dehüdreerimisel.), Z-konformatsioon(Vasakule pöörduv kaksikheeliks, mis moodustub G:C-rikkas DNA-molekulis. Z tähistab siksakilist suhkur-fosfaatse selgroo asetusviisi DNA-s. Täispööre moodustub 12 aluspaarist.). 9. DNA komplementaarsus ja antiparalleelsus komplementaarsus, bioloogias suurte molekulide või nende osade struktuuri ruumiline vastavus (täiendavus), millel põhinevad molekulide vastastikune äratundmine ja eriomane seondumine. Komplementaarsus on oluline geneetilise informatsiooni ülekandel. Nukleiinhapetes on komplementaarsed
annaabi.ee 
