ees- või tagapoolsus. Vokaalide tuvastamisel on tähtsad 2 alumist formanti, illabiaalsete eesvokaalide ja labiaalsete eesvokaalide eristamisel on tähtis ka madaluselt kolmas formant. Vokaale kujutatakse sageli 2-mõõtmelise diagrammina, mille mõõdeteks on 2 madalama formandi sagedused. Formandikõrgused pole absoluutsed, sest kõnetraktide ja neid moodustavate torude mõõdud on eri vahekorras: lühemates torudes tekib kõrgemaid formante kui pikemates. 37. Millised on konsonantide akustilised omadused (helilised konsonandid, klusiilid, frikatiivid)? Mida tead eesti keele konsonantide akustilistest omadustest? · helilised konsonandid: v, m, n, r, l · klusiilid: k, p, t, g, b, d õhuvoolu läbipääs täielikult suletud · frikatiivid: f, h, v, s ahtuses tekib kahin, sisin 38. Missuguseid prosoodianähtusi tead? Rõhk, kvantiteet, kõnemeloodia. 39. Kuidas võib määratleda silpi
vokaale kujutataksegi sageli kahemõõtmelise diagrammina, mille mõõdeteks on kahe madalama formandi sagedused. selline diagramm meenutab oluliselt artikulatoorset diagrammi, mis põhineb keele kõrgeimal asendil suus: artikulatoorse diagrammi kõrgusele vastab nüüd F1 ja selle ees- või tagapoolsusele F2. Formandikõrgused pole absoluutsed, sest inimeste kõnetraktide ja neid moodustavate torude mõõdud on erinevas vahekorras: lühemates torudes tekib kõrgemaid formante kui pikemates. 41. Millised on konsonantide akustilised omadused (helilised konsonandid, klusiilid, frikatiivid)? Mida tead eesti keele konsonantide akustilistest omadustest? a) helilised konsonandid [v,m,n,r,l] b) klusiilid [p,t,l,b,d,c] õhuvoolu läbipääs täielikult suletud c) frikatiivid [f,v,s,x,h] ahtuses tekib kahin 42. Kuidas eristuvad üksteisest akustiliselt eesti keele palataliseerimata ja palataliseeritud konsonandid? 43
Vokaalide tuvastamisel on kõige tähtsamad kaks alumist formanti, illabiaalsete eesvokaalide ja labiaalsete eesvokaalide vahel vahetegemisel on tähtis ka madaluselt kolmas formant. Vokaale kujutatakse sageli kahemõõtmelise diagrammina, mille mõõdeteks on kahe madalama formandi sagedused. Formandikõrgused pole absoluutsed, sest inimeste kõnetraktide ja neid moodustavate torude mõõdud on erinevas vahekorras: lühemates torudes tekib kõrgemaid formante kui pikemates. 39. Millised on konsonantide akustilised omadused (helilised konsonandid, klusiilid, frikatiivid)? Mida tead eesti keele konsonantide akustilistest omadustest? a) helilised konsonandid [v,m,n,r,l] b) klusiilid [p,t,l,b,d,c] õhuvoolu läbipääs täielikult suletud c) frikatiivid [f,v,s,x,h] ahtuses tekib kahin 40. Missuguseid prosoodianähtusi on eesti keeles võimalik kirjeldada? Rõhk, kvantiteet (välde), intonatsioon. 41
Sonorandid (l, m, n, r) palataliseeritud ja palataliseerimata konsonantide akustilised iseärasused: 1) siire vokaalilt palataliseeritud konsonandile on pea 2x pikem kui palataliseerimata konsonandile. Palataliseeritud konsonandile eelneva vokaali lõpuosa on i-line 2) palataliseeritud konsonantide formantväärtused on madalamad kui palataliseerituil. Nasaale eristab liikvidatest resoneerumine lisaks suuõõnele ka ninaõõnes. Nasaalide puhul tuleb vaadata rohkem formante kui liikvidate puhul. Klusiilide moodustamisel 3 faasi: sulu moodustamine, hoidmine ja vallandamine. Klusiilide kvaliteedierinevused tulevad esile nii sulu vallandamise faasi kestuses kui siiretes vokaalile: 1) k puhul on F2 siire langev, F3 tõusev 2) p puhul on F2 siirded enamasti tõusvad, langevad o ja u ees 3) t puhul on F2 siirded enamasti langevad, tõvad i, e, ü ees. Frikatiividele on iseloomulik nn valge müra (õhu hõõrdumine vastu kõnetrakti seinu). Müra läbib
Hääle areng sõltub kõne arengust. Alakõnega lastel on hääl primitiivne: vähe ülemtoone, tämber vaene. 3. Resonaatorsüsteem. Kõnehäälik on liitheli. Selle moodustavad kindlas vahekorras, erineva kõrgusega toonid ja/või mürad, mis moodustavad hääliku äratundmiseks vajalikud tunnused — formandid. Viimaste omavahelist suhet kajastab hääliku spekter. Hääliku äratundmiseks on vaja, et osa spektrist (osa formante) pidevalt korduks. Helilise hääliku puhul lisanduvad põhitoonile ülemtoonid, mida võimendatakse kõnetraktis valikuliselt. See sõltub kõnetraktis moodustavatest kambrikestest, mis vastavalt oma kujule ja mahule mõne ülemtooni võimendavad (õhk hakkab seal kestvalt ülemtooni sagedusele võnkuma) või vastupidi, summutavad. Neid kambrikesi moodustatakse kuni viis: huulresonaator, suuava kuni keele tõusuni, suuava keele tõusust neeluni, neeluõõs, ninaresonaator
Helid tekitatakse häälekurdudega, mürad aga kõnetrakti ahtuste ja sulgudega. Hääl liitheli (põhitoon, ülemtoon). Neeluõõne roll: veits ka võimendab või summutab heli. Maht on neeluõõnel väga muutuv (paindlik). Artikuleeritud küne abil saab häält kontrollida. RESONAATOR See on süsteem, mille abiltoodab silpe, kõnetakte, sõnu ja lausungeid. Eri tugevuse, kõrgusega helid jne nim formantideks (need on hääle tunnuste kombinatsioon siis). Kui neid formante püütakse projekteerida paberile, projekorile, kujuneb häälikuspekter. Need tunnused, formandid moodustavad kombinatsiooni, mida nim. spektriks. Resonaatorkambrikesed on otsselt seotud tunnuste moodustamisega: huulikuresonaator - ehk kuidas huulte asend mõjutab hääliku kõla; suuava keele tõusuni ; keeletõusust neeluni; neeluõõs (võib muutuda vastavalt vajadusele); ninaresonaator (muutumatu). Hääliku moodustamine sõltub resonaatorite normikohasusest.
annaabi.ee 
