Foneetika kordamine (0)

Foneetika_kordamine



1. Millistest faasidest koosneb kõneakt?  Kõneakt koosneb suhtlusprotsessi põhiettapidest, milleks on: 1) sõnumi kodeerimine (mõte,           mõistestamine ja keelendamine) 2) sõnumi tootmine (füsioloogiline ja neutraalne tegevus) 3)           sõnum signaalina (häälelaine) 4) sõnumi vastuvõtmine (füsioloogiline ja neutraalne tegevus) 5)           sõnumi dekodeerimine ( tuvastamine , mõistmine). 2.  Mida uurib foneetika?  Foneetika uurib   – häälikusüsteeme, 
  – häälikute moodustamist,
  – kõne ja häälikute akustilist ehitust,
  – kõne tajumist 3.  Mida uurib fonoloogia?  Fonoloogia tegeleb keele foneemistruktuuri välja selgitamisega:   – kui palju on keeles foneeme;
  – millised häälikud keeles on foneemistaatuses;
  – mismoodi häälikud kombineeruvad;
  – mis tingimustel tekivad allofoonid 4. Millised on foneetika uurimissuunad (1) ja uurimisalad (2)?  • ARTIKULATOORNE FONEETIKA uurib kõneorganite tööd ja häälikute moodustamist.   • AKUSTILINE FONEETIKA uurib akustilise kõnesignaali omadusi.
  • TAJUFONEETIKA uurib, kuidas inimene kõnesignaali tajub ja kodeerib.   • Üldfoneetika tegeleb kogu kõnemehhanismiga; • kirjeldav foneetika tegeleb mingi kindla keelelise grupi või hääldusnähtuse kirjeldamisega;
• ajalooline foneetika ehk häälikulugu selgitab välja ühe keele häälikusüsteemi muutused aja jooksul;
• normatiivne foneetika ehk ortoeepia määratleb reeglid, mis määravad keele õige häälduse;
• kontrastiivne foneetika tegeleb eri keelte häälikusüsteemide võrdlemisega;
• eksperimentaalne foneetika tegeleb uurimisvahendite, katsete ja meetoditega foneetika uurimiseks. 5.  Kus saab foneetikateadmisi kasutada?  • Logopeedia, kõneravi   • Võõrkeelte õppimine
  • Laulmise ja kõnekunsti õppimine
  • Kõnetehnoloogia- kõnesüntees, kõnetuvastus
  • Kohtufoneetika 6.   Millisesse kolme ossa võib jagada inimese kõneaparaadi, millised elundid neisse osadesse 
kuuluvad ja mis on nende ülesanded? 
• Kõnetrakt jaguneb kolmeks osaks:   – hingamiselundid,
  – fonatsioonielundid,
  – artikulatsioonielundid 7.  Hingamiselundid:  • Ninaõõs   • Kõri (larünks)
  • Hingetoru (trahhea)
  • Kopsutorud (bronhid)
  • Kopsud
  • Vahelihas 8.  Hingamise faasid ja liigid:
  Hingamisest võtavad osa vahelihas (diafragma) ja roietevahelised (interkostaalsed) lihased.           Sissehingamisel rindkere suureneb, kopsudes tekib alarõhk ja väljast tulev õhk siseneb kopsudesse,    
  vahelihas tõmbub kokku. Väljahingamisel lihased lõdvestuvad ja liiguvad tagasi jõudeasendisse,         kopsude maht väheneb ja õhk surutakse välja.


• Hingamise esmane funktsioon on organismi varustamine hapnikuga
• Kolm faasi:
• – sissehingamine
• – hingamispaus
• – väljahingamine • Jõudehingamine toimub läbi nina, sisse- ja väljahingamine on peaaegu ühepikkused.
• Kõnehingamine toimub üheaegselt läbi suu ja nina. Kõnehingamisel on väljahingamine palju pikem, kuni  20 sekundit. Kõnelemise ajal toimuvat väljahingamist nimetatakse väljahingamisperioodiks. 9.  Fonatsioonielundid:  Kõri oma elunditega (sõrmuskõhr, kilpkõhr, pilkkõhred, häälekurrud, häälepilu ehk glotis). 10.  Häälekurdude tegevus kõnelemisel:  Häälekurdude võnkumine tekitab hääle põhisagedust. Võnked annavad energiat, mille abil neelu,         suuõõne ja huulte vahelise ava suurust muutes moodustatakse häälikud.
  
  11. Mis mõjutab häälekurdude võnkesagedust?  • Häälekurdude võnkesagedust mõjutab häälekurdude pikkus, paksus ja pingsus.   • Häälekurdude võnkesagedus määrab hääle kõrguse, seda mõõdetakse hertsides (Hz) – võnget         sekundis.
  • Naishäälte võnkesagedus on 150-300 Hz, meeshäältel 80-150 Hz.   12. Missugused on suuõõne ja keele erinevad osad?:   Suuõõs:            Keel: • Pehme suulagi      * keeletipp • Kurgunibu       * keelelaba • Kõva suulagi      * keeleselg • Hambasombud      * keelepära • Hambad        * keeleküljed • Huuled 13. Mis on aktiivne artikulaator? Nimeta aktiivsed artikulaatorid 
  AKTIIVNE ARTIKULAATOR on see artikulaator, mis sooritab hääldusliigutuse.
  • Kõri
  • Kurgunibu
  • Huuled
  • Keel 14. Mis on passiivne artikulaator? Nimeta passiivsed artikulaatorid. 
  PASSIIVNE ARTIKULAATOR on see artikulaator, mille vastu aktiivne artikulaator hääldusliigutuse         sooritab.
  • Pehme suulagi
  • Kõva suulagi
  • Hambasombud ehk alveoolid
  • Hambad  15. Mis eristab vokaale konsonantidest?  • Konsonantide hääldamisel tekib kõnetrakti mingisse kohta kitsus, vokaalide puhul väljub õhk        .      takistusteta.
  • Vokaalid on alati helilised. 16. Mis elundite tööd tuleks jälgida vokaalide häälduse kirjeldamisel? Mis tunnuste alusel saab  vokaale grupeerida? 
• Kõri, huuled, keel, häälepaelad.   • Huulte järgi – labiaalsed häälikud: ü, ö, o, u
  • Keeletõusu astme järgi – madalad (ä, a), keskkõrged (õ, e) või kõrged (i, u, ü)
  • Keele liikumise järgi – eesvokaalid (i, e, ä) ja tagavokaalid (õ, a)


17. Mida tähistavad vokaalidiagrammi teljed?  • VOKAALIDIAGRAMM ehk vokaalinelinurk või vokaalikolmnurk või vokaalikaart näitab vokaalide         paiknemist keele asendi järgi. Vertikaalne telg näitab keeleselja tõusuastet ja horisontaalne telg keele    
  ees-tagapoolsust. 18. Kirjelda eesti keele vokaalisüsteemi (kui palju vokaalifoneeme, mis häälduspositsioonid, 
primaarvokaalid, sekundaarvokaalid, diftongid)  • Eesti keeles on üheksa vokaalfoneemi • /i ü u e ö õ o ä a/ või /i y u e ø ɤ o æ ɑ/ • Primaarvokaalid on /ɑ e i o u/.
• Sekundaarvokaalid on /y ø ɤ æ/.
• Vokaalharmooniaga murretes (nt Võru) võivad sekundaarvokaalid esineda ka järgsilpides.
• Vokaalid võivad esineda lühikese ja pika monoftongina, pikad vokaalid esinevad ainult pearõhulistes  silpides.   • Keeleseljakõrgusejärgi – Kõrged vokaalid /i y u/ – Keskkõrged vokaalid /e ø ɤ o/ – Madalad vokaalid /   
  æ ɑ/
  • Keeleees-tagapoolsusejärgi – Eesvokaalid /i y u e ø æ/ – Tagavokaalid /ɤ o ɑ/
  • Huulte ümardatuse   järgi – Labiaalvokaalid /y u ø o/ – Illabiaalvokaalid /i e ɤ æ ɑ/
  • Kõrgenevad diftongid – diftongi teine häälik on kõrgem kui esimene (ai, oi, saun).
  • Madalduvad diftongid – diftongi teine häälik on madalam kui esimene (pea, oad).
  • Esisuunalised – diftongi teine häälik on eespoolsem kui esimene (uim)
  • Tagasuunalised – diftongi teine häälik on tagapoolsem kui esimene (peo)
  • Kesksuunalised – diftongi teine häälik on švaa (about)
  • Eesti keeles esineb 36 diftongi.
  • Eesti keeles esinevad diftongid teise- ja kolmandavältelistes sõnades.
  • Diftongi esiosisena võivad esineda kõik vokaalid, järgosisena vaid primaarvokaalid.
  • Enim esineb e-algulisi ja i-lõpulisi diftonge.
  • 26 omadiftongi, 10 võõrdiftongi (ainult võõrsõnades)
  • Omasõnade järgsilpides esineb vaid kolm diftongi [ɑi] [ei] [ui].
  • Eesti keeles ei esine lühikesi diftonge, need on kas teises või kolmandas vältes.
  • Diftongi ei teki siis, kui järgnevad kaks eri kvaliteediga vokaali on eraldatud silbipiiriga, nt duett         [du.etj:], avaus [ɑvɑ.us]. 19. Milliste tunnuste abil saab kirjeldada konsonantide hääldust?  Konsonandi hääldamisel moodustatakse kõnetrakti ühte kohta kitsus (kas sulg või ahtus). Suus         tekitatakse ahtus/sulg, siis moodustatakse sulghäälikud. Sulu tugeva vallandumisega klusiile           nimetatakse tugevateks klusiilideks. Sulu nõrgema vallandumisega klusiile aga nõrkadeks.     20. Kuidas kirjeldada konsonante hääldusviisi järgi?  Resonandid ehk helilised konsonandid :  • Nasaalid = ninahäälikud: m, n, n´ • Liikvidad = sulahäälikud: r, l, l´ • Poolvokaalid: j, w Obstruendid ehk helitud: 
• Klusiilid = sulghäälikud: k, p, t ja neile vastavad leenis- ehk nõrgad klusiilid g, b, d • Frikatiivid = hõõrdhäälikud
- Spirandid = piluhäälikud: v, f, h - Sibilandid = sisihäälikud: s, ś, š 21. Kuidas kirjeldada konsonante häälduskoha järgi? 
•     Larüngaalid = kõrihäälikud: h
• Farüngaalid = neeluhäälikud • Nasaalid = ninahäälikud: n, m, ń • Oraalid = suuhäälikud (uvulaarid, velaarid, palataalid, alveolaarid, dentaalid)


22. Kirjelda eesti keele konsonandisüsteemi (kui palju konsonantfoneeme, millised hääldusviisid ja 
häälduskohad, millised regulaarsed allofoonid, palatalisatsioon). 
Eesti keeles on 17 konsonantfoneemi: /k p t t ́ s ś š h f v m n ń r l l ́ j/, IPA transkriptsioonis /k p t tj s sj ʃ h f v 
m n nj r l lj j/, lisaks esineb regulaarne kontekstiallofoon [ŋ].
• Lühikesed ja pikad konsonandid ei ole fonoloogiliselt eraldi foneemid, vaid eristatakse üksikkonsonante ja  kaksikkonsonante  ehk  geminaate.  Sulghäälikute  puhul  eristatakse  nõrku  ja  tugevaid  ehk  leeniseid  ja 
fortiseid. • Eesti keel kuulub WALSi järgi mõõdukalt väikse konsonandivaraga keelte (15–18 konsonanti) hulka.
• Hääldusviisi järgi on eesti keeles neli klusiilifoneemi [k p t tj], kolm nasaalifoneemi [m n nj], tremulant [r],  lateraalid [l lj], poolvokaal [j]. frikatiivid: kolm sibilantfoneemi [s sj ʃ], kolm spiranti [h f v]. [ʃ] ja [f] esinevad 
ainult võõrsõnades (zooloogia, garaaž). • Häälduskoha järgi on eesti keeles kaks bilabiaali ehk huulhäälikut 
[m p], kaks labiodentaali ehk huulhammashäälikut [f v], viis alveolaari ehk somphäälikut [t n r s l] ja neli 
palataliseeritud  ehk  peenendatud  alveolaari  [tj  nj  sj  lj],  üks  postalveolaar  [ʃ],  üks  palataal  ehk 
kõvasuulaehäälik [j], üks velaar ehk pehmesuulaehäälik [k], üks larüngaal ehk kõrihäälik [h]. 23.Missugusteks ühikuteks on võimalik kõnet jagada? 
  Rõhk, kvantiteet, kõnemeloodia. 24.Missugused on silbi osad? 
  • Silp koosneb kolmest osast:
  – ALGUS (onset)
  – TUUM (nucleus)
  – LÕPP ehk KOODA (offset, coda) 25. Millised on eesti keele silpide tüübid ja mis neid tüüpe iseloomustab? Iga tüübi kohta mõni näide. 
  • lühike lahtine silp – silbi tuumaks on lühike vokaal, millele võib eelneda alguskonsonant (nt a- si, lä-bi)
  • pikk lahtine silp – silbi tuumaks on pikk vokaal või diftong, millele võib eelneda alguskonsonant (nt aa- 
  men, kui-das, saa-de)
  • pikk kinnine silp – silbi tuumale järgneb koodakonsonant, tuumale võib eelneda alguskonsonant, tuum  
  võib olla nii pikk kui lühike (nt lam-mas, val-gus, eel-dus) 26. Mis juhtub pika konsonandiga, kui see satub silbipiirile? 
  • Kui silbipiirile jääb pikk konsonant, muutub see geminaadiks (sal-li, pa(k)-ki [pak.ki], pak-ki [pak:.ki].
  • Kui silbipiirile jääb kaashäälikuühend, alustab järgmist silpi ühendi viimane lühike konsonant (pronk-si,  
  sar-ve).
  • Silp ei alga konsonandiga, kui sõna algab vokaaliga (e-ma, õu-nad). 27. Mis teeb prosoodianähtuste kirjeldamise keeruliseks? 
  Erinevad välted ja teooriad
  • Kõige paremini seletab eesti vältesüsteemi fonoloogiliselt taktivältetooria.
  • Väldet tajutakse järjestikuste silpide kestussuhte ja põhitoonukontuuri kombinatsioonis.
  • Esimene välde eristub kestussuhte põhjal (rõhutu silp on rõhulisest pikem)
  • Teist ja kolmandat väldet aitab eristada põhitoonikontuur (teises vältes langeb silbi alguses, kolmandas  
  vältes langeb silbi lõpus). 28.Mis on põhitooni funktsioonid kõnes? Milliste nähtuste tunnuste hulgas on põhitoon eesti keeles? 
  • PÕHITOON on tajutud helikõrgus.
  • Põhitooni mõjutab häälekurdude võnkesagedus.
  • Põhitoon osaleb rõhu, välte tunnuste hulgas, viitab kõnevooru jätkumisele või lõppemisele
  • SÕNAINTONATSIOON on põhitooni liikumine sõna piires.
  • Eesti keeles on põhitoon üks rõhu tunnuseid – rõhulised silbid on kõrgema põhitooniga.
  • Põhitoon on üks välte tunnustest, eriti oluline teise ja kolmanda välte eristamisel.


 29. Mis on intonatsioonikontuuri põhiline funktsioon? 
  • Lauseintonatsiooni põhiline süntaktiline funktsioon on märkida lausungi algust ja lõppu – lausungi    
  alguses on põhitoon kõrgem ja lause jooksul liigub see allapoole.
  
30. Mille poolest erineb eesti keele vältesüsteem klassikalisest kvantiteedisüsteemist? 
  • Välde erineb klassikalistest kvantiteedisüsteemidest kahe asja poolest:
  – Eesti keele vältesüsteem ei ole binaarne vaid kolmene
  – välteid ei ole kaks vaid kolm.
  – Eesti keele vältesüsteem ei hõlma ainult häälikute pikkusvastandust, vaid on häälikuülene nähtus. 31. Millised on eesti keele välteid eristavad tunnused? 
  Segmentaaltasandil vastanduvad lühikesed ja pikad foneemid (ja silbid), 2) suprasegmentaaltasandil    
  jagunevad pika rõhusilbiga kõnetaktid kerge- ja raskeaktsendilisteks. Lühikese rõhusilbiga kõnetakt on I  
  vältes. Pika rõhusilbiga kergeaktsendiline kõnetakt on II vältes. Pika rõhusilbiga raskeaktsendiline       kõnetakt on III vältes.  32. Kuidas muutub eri väldetes silpide kestuste suhe? 
   • Välde sõltub kahe järjestikuse silbi kestussuhtest.
  – I vältes on silpide kestuste suhe 2/3
  – II vältes on silpide kestuste suhe 3/2
  – III vältes on silpide kestuste suhe 2/1 • Ehk mida pikem on esimene silp, seda lühem teine. •       Taktivälteteooria võimaldab väldet kirjeldada erinevate silbistruktuuride korral.  33. Kuidas eristab põhitoon eri välteid? 
  • I välde eristub silpide kestussuhte põhjal. II ja III väldet eristab kõige selgemalt põhitoonikontuur.
  • Põhitooni pöördepunkt – hetk, kus põhitoon hakkab langema.
  • I ja II välte põhitoon on rõhulises silbis platoolaadne, pöördepunkt silbi lõpu lähedal.
  • III välte põhitooni pöördepunkt on rõhulise silbi alguses ja üsna järsu langusega.
  • Helitute geminaatide puhul ainult kestussuhe.


 34. Mis põhjustab koartikulatsiooni esinemist? 
  • Koartikulatsioon on tingitud energia kokkuhoiust kõnelemisel ja kõnetrakti ehitusest. Kõneleja püüab  
  teha võimalikult vähe liigutusi. Mõned artikulaatorid peavad kõnelemisel tegema üksteist tühistavaid    
  liigutusi.  35. Miks on tagasiulatuv koartikulatsioon sagedasem kui etteulatuv? 
  • Etteulatuv ehk progressiivne koartikulatsioon - segment mõjutab järgnevaid segmente
  •Tagasiulatuv ehk regressiivne koartikulatsioon - segment mõjutab talle eelnevaid segmente
  •Tagasiulatuvat koartikulatsiooni peetakse sagedasemaks. Häälik mõjutab pigem talle eelnevaid 
häälikuid, sest kõneelundid valmistuvad järgnevateks häälikuteks juba ette.  36. Nimeta põhilised assimilatsioonitüübid ja too kõigi kohta üks näide eesti keelest.  – Helilisusassimilatsioon – hääliku helilisus või helitus laieneb kõrvalasuvatele häälikutele   • Eesti keeles muutuvad helituks sõnalõpulised helitutele obstruentidele järgnevad helilised konsonandid, 
  nt latv, lõhn, lehm, lasn
  – Häälduskohaassimilatsioon – järjestikuste häälikute häälduskohad mõjutavad teineteist
  • Nasaalid on häälduskohaasimilatsioonile väga vastuvõtlikud. Eesti keeles nihkub velaarse klusiili /k/ ees 
  alveolaarne nasaal /n/ velaarsesse häälduskohta nt [kɑnːt] aga [kɑŋːk].
  • HUULASSIMILATSIOON–labiaalsetevokaalide vahele jäävad konsonandid hääldatakse samuti torus   
  huultega. Nt lugu [lwu.kwu]
  – Hääldusviisiassimilatsioon – järjestikuste häälikute hääldusviisid mõjutavad teineteist
  • Klusiilid assimileeruvad väga tihti hääldusviisi poolest. Nt sõna lihtsalt hääldub väga tihti [lis:.sɑlt:].
  • Nasalisatsioon. /t/ sõnas andma assimileerub tihti nasaaliks [ɑn:.mɑ]. Assimileeruda võivad ka       nasaalidevahelised vokaalid, mis häälduvad nasaalsena. 37. Miks tekivad siirdehäälikud? Too mõni näide eesti keelest. 
  • Tekivad häälduse hõlbustamiseks.
  • Kahe konsonandi vahele võib tekkida švaavokaal (nt tšehhi keeles)
  • Võib tekkida ka konsonant, nt hamster – hampster, andma – anma
  • Kohati langeb kokku lenitsiooni või fortifikatsiooniga. PÕHIMÕISTED: 
• FONEETIKA ehk hääldusõpetus ehk häälikuõpetus uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus   • FONOLOOGIA uurib ja kirjeldab keele häälikulist struktuuri ja selles sisalduvaid reeglipärasusi   • HÄÄLIK vähim kuuldeliselt eristatav suulise kõne üksus. Häälik on ka tajuüksus – grupp hääldusi,       mida tajutakse ühe häälikuna.   • FONEEM on häälikusüsteemi üksus, mis eristab ühte sõna teisest (moodustab minimaalpaari).         Foneemi nimetus kirjeldab artikulaatorite asendit ja õhu liikumise viisi hääldamise ajal. Foneemi sümbol     kirjutatakse kaldkriipsude vahele, nt /o/ (labiaalne keskkõrge tagavokaal).   • ALLOFOON on hääldusvariant, mis erineb millegi poolest foneemi traditsioonilisest hääldusest, aga ei    moodusta minimaalpaari. Allofoonid võivad tekkida mingi konkreetse häälikulise konteksti mõjul või       juhuslikult. Allofooni sümbol kirjutatakse nurksulgude vahele, nt [z] (heliline alveolaardentaalne frikatiiv).   Allofoon on foneemi häälduskuju. vokaal a sõnades pall ja pann. Viimasel juhul valmistume n-i 
häälduseks, tekib kerge nasaalsus. Kuid [ã] pole eesti keeles foneem, vaid foneemi /a/ allofoon.    • MINIMAALPAAR on sõnapaar, mille tähendus erineb ühe hääliku tõttu (nt saal, kaal; sall, pall; lill, lell,   jne). Iga häälik, mille abil saab tekitada minimaalpaari, on keele häälikusüsteemis foneem.    • SEGMENTAALFONEETIKA uurib nähtusi, mis esinevad ühe segmendi – hääliku – piires, enamasti       objektiivselt mõõdetavad   • SEGMENT kõnevoolu moodustav ühik, häälikuüksus   • VOKAAL ehk TÄISHÄÄLIK on häälik, mille hääldamisel voolab õhk vabalt läbi kõnetrakti   • KONSONANT ehk KAASHÄÄLIK on häälik, mille hääldamisel tekitatakse kõnetraktis õhuvoolule       takistus   • KLUSIIL ehk SULGHÄÄLIK on häälik, mille hääldamisel moodustatakse kõnetrakti mingisse ossa       täielik sulg. Klusiilid kuuluvad konsonantide hulka.   • SONORANT on häälik, mille hääldamisel liigub õhk vabalt läbi kõnetrakti. Kõik sonorandid on         helilised. Sonorantide hulka kuuluvad, vokaalid, nasaalid, lateraalid, poolvokaalid, tremulandid.   • OBSTRUENT on häälik, mille hääldamisel tekitatakse kõnetrakti mingisse ossa ahtus. Obstruendid       võivad olla nii helilised kui helitud. Obstruentide hulka kuuluvad sulghäälikud, frikatiivid, afrikaadid.   • SUPRASEGMENTAAL segmendist suurem kõneüksus


  • SUPRASEGMENTAALNE foneetika uurib häälikust suuremaid kõneüksusi.   • PROSOODIA on foneetika osa, mis uurib suprasegmentaalseid nähtusi kõnevoolus.   • SILP on keskne sõnaprosoodia üksus. Kõnes vahelduvad üksused helilisuse alusel, silp on üks         sonoorne üksus.   • RÕHK on kõnevoo omadus. Kõnes vahelduvad rõhulised ja rõhutud üksused.   • INTONATSIOON on tajutud helikõrguse muutumine kõnes.   • KVANTITEET e VÄLDE on lingvistiliselt eristava funktsiooniga pikkuskategooria.   •  ŠVAA – • keskkõrge keskvokaal. • Švaad hääldades on keel lähedal puhkeasendile. • Švaa           asub vokaalidiagrammi keskel. • Švaa tähis on [ə]  (about)   • FONATSIOON – foneerimine, hääldamine   • ARTIKULAATOR, PASSIIVNE ARTIKULAATOR, AKTIIVNE ARTIKULAATOR  – häälduselund,         hääldusorgan;  (P) hambad, igemed, hambasombud, kõvasuulagi, ninaõõne seinad; (A) Kõri, Kurgunibu,    Huuled, Keel   • GEMINAAT – pikk konsonant, mis hääldamisel jaguneb kahte silpi, näit. kap-pi, kas-si, nar-rima    • PRIMAARVOKAAL  /i u e o a/ , SEKUNDAARVOKAAL /y ø ɤ æ/.   • MONOFTONG – üksiktäishäälik   • DIFTONG – kaksiktäishäälik, kahe samasse silpi kuuluva eri täishääliku ühend, nt oe sõnas koer   • VOKAALHARMOONIA – järgsilpide täishäälikute sõltuvus esimese silbi täishäälikust. Eesti keeles       esineb murdeti.   • SÕNAPROSOODIA – hõlmab häälikust suuremaid ja fraasist väiksemaid üksusi: rõhk, välde, toon.    • LAUSEPROSOODIA – hõlmab fraasi ja sellest suuremate üksustega toimuvat: intonatsioon.   • KÕNETAKT – keele väikseim rütmiüksus. Kõnetakt algab rõhulise silbiga ning võib koosneda ühest       kuni kolmest silbist. Kõnetaktid võetakse aluseks väldete määramisel.    • PEARÕHK on rõhk, mis langeb primaarselt rõhulisele silbile (silbirõhukeeltes)    • KAASRÕHK on rõhk mis langeb mõnele teisele silbile kui pearõhulisele. Kaasrõhk on sageli         pearõhulise silbi suhtes paarituarvuline (ülejärgmine või üle-eelmine). Pikad silbid on suurema         tõenäosusega kaasrõhulised.   • RÜTM iseloomustab rõhuliste silpide vaheldumist kõnes.   • PIKKUS on kestuse fonoloogiline vaste. • Kestus on segmendi omadus, objektiivselt mõõdetav.        Pikkus on subjektiivne, tajutav (üks üksus on pikem kui teine).   • PÕHITOON on tajutud helikõrgus. • Põhitooni mõjutab häälekurdude võnkesagedus. • Põhitoon        osaleb rõhu, välte tunnuste hulgas, viitab kõnevooru jätkumisele või lõppemisele.   • SÕNAINTONATSIOON on põhitooni liikumine sõna piires.   • KOARTIKULATSIOON ehk kooshääldus ehk kaashääldus on ühe hääliku häälduse mõju teise, lähedal    asuva hääliku hääldusele ehk artikulatsioonile. Ühte häälikut moodustades arvestavad kõneelundid       asendiga, kuhu nad peavad liikuma järgmise hääliku artikuleerimiseks. Näiteks hääldatakse k-häälikud     erineva ümbruse tõttu sõnades kiri ja kuri väga erinevalt. Koartikulatsioon saadab inimese kõnet         suhteliselt automaatse nähtusena.    • ASSIMILATSIOON – naaberhäälikutehäälduse sarnasemaks muutumine ( lugu, kang, kand)   • SANDHI – kahe sõna piiril toimuv assimilatsioon. Eest keeles sulghäälikute iseloomustamisel (nõrgad     häälikud häälduvad tugevamalt ja vastupidi) nt jalgpall [jɑlk.palj:]   • DISSIMILATSIOON – on assimilatsioonile västupidine nähtus, hääliku muutmine erinevaks – kellelegi     vs kellegile – vigalalane – vigalane