· Primaarsktruktuur: On igal valgul ja see määrab ära kõik valgu omadused. · Sekundaarstrukuur: Tekib polüpeptiidi keerdumisel kruvikujuliseks Alfa-heeliksiks või kõrvuti asetsevate ahelate voltumisel Beeta-strukuuriks. (Juuksed, küüned, ämblikvõrk). · Tertsiaalstruktuur: Edasisine kokkukeerdumine. Selle tulemusel omandab valk enamasti kerale läheneva ruumiline vormi ehk gloobuli. Mõned võivad jääda niitjateks ehk fibrillaarseteks. · Kvarternaarstruktuur: Kahe või enama polüpeptiidi ühinemisel moodustub liitvalk. Nt hemoglobiin. Denaturatsioon: Kui valgulahust kuumutada, siis soojusenergia toimel nõrgad keemilised sidemed katkevad ning valk kaotab oma kõrgemat jäörku struktuuri. (Kõrge temperatuur, munavalge vahustamine, happed, raskemetalliühendid, ioniseeriv ja ultraviolettkiirgus). Primaarstrk. Jääb püsima.
Valgu teist järku struktuur (sekundaarstruktuur) tekib polüpeptiidi keerdumisel kruvikujuliseks heeliksiks või kõrvuti asetsevate ahelate voltumisel (juuste, küünte, ämblikuniidi, siidi lõplik tase). Molekuli edasisel kokkukeerdumisel moodustub valgu kolmandat järku struktuur (tertsiaarstruktuur), on enamasti keraja kujuga ja kannab gloobuli nimetust. Kõikidel valkudel aga globulaarset kolmandat järku struktuuri ei teki ja nad jäävad väljavenitatult niitjateks (fibrillaarseteks). Kui omavahel ühinevad kaks või enam polüpeptiidi, moodustub valk, mille puhul räägitakse neljandat järku struktuurist (kvaternaarstruktuur). Valgud võivad ühineda ka teiste orgaaniliste ainetega. Denaturatsiooniks nimetatakse valgu struktuuri alandamist väliste tegurite toimel. Renaturatsiooniks nimetatakse denaturatsiooni pöördprotsessiks, mis toimub siis, kui
määrab kõik valgu omadused, kuid ei väljenda otseselt molekuli kuju. Seda väljendab sekundaar või tertsiaal struktuur. Sekundaarstuktuurtekib polüpeptiidi keerdumisel kruvi taoliseks aheeliksiks või kõrvuti asetsevate ahelate voltumisel B struktuuriks. Valgu molekuli edasisel kokkukeerdumisel tekib tertsiaarstruktuur, selle tulemusena omandab valk keraja ruumilise vormi, mida nimetatakse gloobuliks, kuid mõned valgud võivad jääda ka väljavenitatult niitjateks e. fibrillaarseteks. Kahe või enama polüpeptiidi ühinemisel moodustub liitvalk, millel on kvarternaarstruktuur. Soojusenergiamõjulvalkudesnõrgemadkeemilisedsidemedkatkevad, mille tagajärjel valk kaotab oma kõrgema järgu struktuurid, sellist nähtust nim. valgu denaturatsiooniks. Valku võivad denaturiseerida kõrge temperatuur, mehhaanilised tegurid, happed, raskemetallühendid, ioniseeriv ja ultraviolettkiirgus jne. Primaarstruktuurjääbalati püsima
kruvikujuliseks heeliksiks või kõrvuti asetsevate ahelate voltumisel (juuste, küünte, ämblikuniidi, siidi lõplik tase). · Molekuli edasisel kokkukeerdumisel moodustub valgu kolmandat järku struktuur (tertsiaarstruktuur), on enamasti keraja kujuga ja kannab gloobuli nimetust. Kõikidel valkudel aga globulaarset kolmandat järku struktuuri ei teki ja nad jäävad väljavenitatult niitjateks (fibrillaarseteks). · Kui omavahel ühinevad kaks või enam polüpeptiidi, moodustub valk, mille puhul räägitakse neljandat järku struktuurist (kvaternaarstruktuur). Valgud võivad ühineda ka teiste orgaaniliste ainetega. Valkude ülesanded: * Ensümaatiline funktsioon - Biokeemiliste reaktsioonide kiirust reguleerivad valgud, mida nimetatakse ensüümideks, iga reaktsiooni juhib oma ensüüm (amülaas lagundab tärklist)
1. Valkude struktuurne ja funktsionaalne klassifikatsioon Lihtvalkud koosnevad ainult AH jääkidest ja liitvalkud Ahjääkid + teised mittevalgulised rühmad.(glükoproteiinid, fosfoproteiinid,lipoproteiinid,metalloproteiinid) Lihtvalgud jagunevad veel fibrillaarseteks ja glonulaarseteks. Fibriallaarsed valgud on niitjad, reglina vesilahustumatud, vastupidavad hapetele/alustele,seedensüümidele ja denaturatsioonile. Nad on kaitse ja tugifunktsiooniga( kollageeid,elastiinid,müosiinid,keratiinid,fibroiinid). Globulaarsed valgud on arvukaim valkude rühm(liit ja lihtensüümid,hormoonid). Lahustavad füsioloogilises lahuses. Põhirühmad albumiinid ja globumiinid.
Proteiine on võimalik klassifitseerida nii nende päritolu järgi, nende lokalisatsiooni järgi rakus, nende funktsioonide järgi ja struktuuri järgi. See peatükk käsitleb kõige enamlevinumat ehk struktuuri järgi klassifitseerimist. Struktuurne klassifikatsioon jagab valgud lihtvalkudeks ja liitvalkudeks. (Zilmer jt 2001: 96-99) 3.1. Lihtvalgud Lihtvalgud on valgud, mis koosnevad vaid aminohapete jääkidest. Lihtvalgud jagunevad omakorda fibrillaarseteks ja globulaarseteks valkudeks. (Zilmer jt 2001: 96-99). 3.1.1. Fibrillaarsed valgud Fibrillaarsed valgud on niitja kujuga. Reeglina on nad vesilahustumatud hapete ja aluste, proteolüütiliste seedeensüümide toimele ja denaturatsioonile, ühekülgse aminohappejääkide sisaldusega, mehhaaniliselt vastupidavad, kaitse- ja tugifunktsiooniga. Fibrillarsete valkude põhirühmad on: kollageenid, elastiinid, keratiinid, fibroiinid ja müosiinid
Valgu teist järku struktuur (sekundaarstruktuur) tekib polüpeptiidi keerdumisel kruvikujuliseks heeliksiks või kõrvuti asetsevate ahelate voltumisel (juuste, küünte, ämblikuniidi, siidi lõplik tase). Molekuli edasisel kokkukeerdumisel moodustub valgu kolmandat järku struktuur (tertsiaarstruktuur), on enamasti keraja kujuga ja kannab gloobuli nimetust. Kõikidel valkudel aga globulaarset kolmandat järku struktuuri ei teki ja nad jäävad väljavenitatult niitjateks (fibrillaarseteks). Kui omavahel ühinevad kaks või enam polüpeptiidi, moodustub valk, mille puhul räägitakse neljandat järku struktuurist (kvaternaarstruktuur). Valgud võivad ühineda ka teiste orgaaniliste ainetega. Denatratsioon ja renaturatsioon Denaturatsiooniks nimetatakse valgu kõrgemat järku struktuuri alandamist väliste tegurite toimel (kolmas järk teine järk esimene järk). Denaturatsioonil hävivad üksnes valgu kõrgemat järku struktuurid, kuid peptiidsidemed ei katke
kõrvuti asutsevate ahelate voltumisel. Moodustunud struktuuri hoiavad koos vesiniksidemed. -) Tertiaarstruktuur moodustub valgu molekuli edasisel kokkukeerdumisel. Enamasti on keraja kujuga ja kannab seetõttu gloobuli nimetust. Valgu kolmandat järku struktuuri stabiliseerivad mitmesugused keemilised sidemed, mis moodustuvad molekuli eri osades paiknevate aminohappejääkide vahele. Kõikidel valkudel aga tertiaarstruktuuri pole ning seega jäävad nad väljavenitatult niitjateks ehk fibrillaarseteks. -) Kvaternaarstruktuuri puhul räägitakse kahe või enama polüpeptiidid ühinemisel moodustunud valgust. * Denaturatsioon selleks võib olla valkude kuumutamine, mehaaniline töötlemine. Selle käigus kaotab valk oma kõrgemat järku struktuuri ja alles jääb madalamat järku struktuur. * Renaturatsioon kui denaturatsioon kaob, siis hakkab toimuma denaturatsiooni pöördprotsess ning renaturatsiooni puhul püüab valk taastada oma kõrgemat järku
Molekuli edasisel kokkukeerdumisel moodustub valgu kolmandat järku struktuur (tertsiaarstruktuur). Enamasti on see keraja kujuga ja kannab seetõttu gloobuli nimetust. Valgu kolmandat järku struktuuri stabiliseerivad mitmesugused keemilised sidemed, mis moodustuvad molekuli eri osades paiknevate aminohappejääkide vahele. Kõigil valkudel aga globulaarset kolmandat järku struktuuri ei moodustu ja nad jäävad väljavenitatult niitjateks (fibrillaarseteks). Kui omavahel ühinevad kaks või enam polüpeptiidi, moodustub valk, mille puhul räägitakse neljandat järku struktuurist (kvaternaarstruktuur). Valgud võivad ühineda ka teiste orgaaniliste ainetega. Valgu kompleksi nukleiinhappega nimetatakse nukleproteiiniks. Viimased on näiteks päristuumsete organismide kõik kromosoomid. Lipiididega seostunud valke nimetatakse lipoproteiinideks. Need kuuluvad rakumembraani koostisse. Membraanis esineb valke,
omadused, samas ei väljenda see otseselt valgumolekuli kuju. Valgu teistjärku struktuur ehk sekundaarstruktuur tekib polüpeptiidi keerdumisel kruvikujuliseks heeliksiks või kõrvuti asetsevate ahelate voltumisel struktuuriks. Valgu molekuli edasisel kokkukeerdumisel tekib kolmandatjäru struktuur e tertsiaalstruktuur (kera sarnane kuju, nimetatakse gloobuliks) Mitte kõik valgud pole gloobulaarsed: mõned võivad jääda väljavenitatult niitjateks ehk fibrillaarseteks. Kahe või enama polüpeptiidi ühinemisel moodustub liitvalk, mida nimetatakse neljandat järku struktuuriks ehk kvaternaarstruktuuriks. (hemoglobiin) Kui valgulahust kuumutada, siis soojusenergia toimel nõrgad keem sid katkevad ning valk kaotab oma kõrgemat järku struktuurid, seda nimetatakse denaturatsiooniks. Lisaks temperatuurile võivad valke denatureerida ka mehhaanilised tegurid, happed, raskmetalliühendid, ioniseeriv ja UV kiirgus.
Valke on võimalik tänu nende mitmekesisusele klassifitseerida mitut moodi. Proteiine on võimalik klassifitseerida nii nende päritolu järgi, nende lokalisatsiooni järgi rakus, nende funktsioonide järgi ja struktuuri järgi. See peatükk käsitleb kõige enamlevinumat ehk struktuuri järgi klassifitseerimist. Struktuurne klassifikatsioon jagab valgud lihtvalkudeks ja liitvalkudeks. Lihtvalgud on valgud, mis koosnevad vaid aminohapete jääkidest. Lihtvalgud jagunevad omakorda fibrillaarseteks ja globulaarseteks valkudeks. Liitvalgud ehk konjurogeerunud valgud on valgud, mis sisaldavad aminohapete jääkidele ka mittevalgulist ehk prosteetilist rühma. (Zilmer, Karelson, Vihalemm 2001: 99). Liitvalgu näiteks võib tuua lipoproteiini. Lipoproteiin on biokeemiline kooslus, mis omab nii valke kui ka lipiide. 1.1.5. Valkude funktsioonid inimorganismis Valkude mitmesugused funktsioonid inimorganismis tulenevad nende mitmekesisusest.
samas ei väljenda see otseselt valgumolekuli kuju. Valgu teist järku struktuur ehk sekundaarstruktuur tekib polüpeptiidi keerdumisel kruvikujuliseks - heeliksiks või kõrvuti asetsevate ahelate voltumisel -struktuuriks. Valgu molekuli edasisel kokkukeerdumisel tekib kolmandat järku struktuur e tertsiaalstruktuur (kera sarnane kuju, nimetatakse gloobuliks) Mitte kõik valgud pole globulaarsed: mõned võivad jääda väljavenitatult niitjateks ehk fibrillaarseteks. Kahe või enama polüpeptiidi ühinemisel moodustub liitvalk, mida nimetatakse neljandat järku struktuuriks ehk kvaternaarstruktuuriks. (hemoglobiin). Kui valgulahust kuumutada, siis soojusenergia toimel nõrgad keem sid katkevad ning valk kaotab oma kõrgemat järku struktuurid, seda nimetatakse denaturatsiooniks. Lisaks temperatuurile võivad valke denatureerida ka mehhaanilised tegurid, happed, raskmetalliühendid, ioniseeriv ja UV kiirgus.
· Muutub aktiivtsentri ruumiline ehitus · Aktivatsiooni puhul muutuvad substraadi sidumine ja katalüüs efektiivsemaks · Inhibitsiooni puhul väheneb aktiivtsentri affinus substraadile. Ei allu Michaelis-Menteni kineetikale. Reatsiooni kiiruse ja substraadi kontsentratsiooni sõltuvus on S-kujuline. 19. Valkude klassifikatsiooni printsiibid, tähtsamad esindajad. Lihtvalgud koosnevad ainult aminohapete jääkidest. Jagunevad veel eraldi fibrillaarseteks (kollageenid, elastiinid, keratiinid, fibroiinid, müosiinid) ja globulaarseteks (albumiinid, globuliinid, histoonid, protamiinid, prolamiinid, gluteiinid) valkudeks. Liitvalgud - peale valgulise osa sisaldavad veel mittevalgulist osa ehk prosteetilist rühma. (kromoproteiiid, fosfoproteiinid, glükoproteiinid, proteolipiidid, lipoproteiinid, nukleoproteiinid, metalloproteiinid ja liitensüümid) 20. Sahhariidid: üldiseloomustus, loomorganismi mono- ja disahhariidid.
Vere hiiiibimisel muutub see valk s, mille poolt moodustatud v6rgustik suleb globulaarset kolmandat jiirku struktuuri ei moo- haava. Err.itrotsi..iiitides esineval hemoglobiinil on aga dustu ja nad jZiiivad vdljavenitatult niitjateks neljandat jiirku struktuur, sest selle molekuli koos- (fibrillaarseteks) (joon. 2'16). tisie kuulub paarikaupa kaks erinevat poliipeptiidi. 34 *E =SIMEST JARKU ,// o S RUKTUUR ' N-C-C toH lE se d[pepriidiks. T*ru nendele _E
annaabi.ee 
