Ferdinand Victor Eugene Delacroix (0)

EUGENE DELACROIX ( 1798 -1863)
Ferdinand Victor Eugene Delacroix sündis 26. aprillil 1798.a. paari kilomeetri kaugusel Pariisist, tuntud diplomaadi neljanda lapsena. Isa töö tõttu kolis pere Bordeauxi, pärast pereisa surma aga Pariisi.
Kooliajal huvitus noormees kirjandusest, muusikast ja sai algõpetuse joonistamises.Pärast lütseumi lõpetamist oli õpipoisiks portreekunstniku juures. Varsti taipas Delacroix, et klassitsistlik laad ei sobi talle ja ta alustas iseseisvat kunstnikukarjääri.
1822.a. eksponeeriti esimest korda näitusel Delacroixi maal. Sel perioodil köitis Delacroixi kreeklaste vabadusvõitlus Türgi ikke vastu. Paar aastat hiljem valmib maal „Chiose veresaun ”. See maal tähistab kunstniku romantismiperioodi algust. Maal ei leidnud publiku ega ka kriitikute heakskiitu.Maalil on kujutatud õnnetuid, poolalasti kreeklasi, kes kehastavad õilsust ja kannatusi. Kompositsioon koosneb kahest püramiidilaadsest grupist, mis on teineteisega põimunud. Rütmiliselt vahelduvad lõuendil heledad ja tumedad esemed. Pintslikäsitlus on hoogne.Inimkannatuste ja hädade teema läbib kogu Delacroixi loomingut.
Veetis mõned kuud Londonis, kus tutvus Shakespeare ja Byroni loominguga ning maalis nende teostest mõjutatuna mõned tööd. Pärast Londonist naasmist muutus kunstniku värvipalett tunduvalt kirevamaks ja heledamaks, ilmselt mõjutatuna J. Constablest.
Pärast 1830.a. revolutsiooni maalis Delacroix suurteose „Vabadus viib rahva barrikaadidele”- see on revolutsioonilise romantismi kõige eredam teos, kus kajavad julge ja avalik üleskutse ülestõusule ning veendumus selle vääramatusse võitu. Maali hakati kutsuma Prantsuse kunsti Marseljeesiks. Selles teoses ühendas kunstnik reaalse ja sümboolse maailma.Reaalne on tänavavõitlus ja sümboolne naisterahvana kujutatud Vabadus. Maal on pruunides toonides, millest eralduvad erksamalt prantsuse trikoloori värvid
1832 .a. külastas kunstnik Alžeeriat ja Marokot. Reisi järelmõjusid leidub Delacroixi hilisemas loomingus. Reis oli kunstniku jaoks tõeline avastus, ta nägi patriarhaalseid kombeid, tugevaid karaktereid, igapäevase elu ilu ja värvikirevust, mida kaasaegses läänes enam ei leidunud. Teda kütkestasid beduiinide jõud ja uljus, Tunise neidude metsik graatsia ja taltsutamatud hobused, kelle karmi võitlust ta maalides hiljem kujutas. Ta oli vaimustuses lõunamaa kirgastest ja säravatest värvidest. Suurejoonelises lihtsuses kujutab ta oma parimal maalil „Alžeeria naised” kirevais rõivastes ilusaid idamaa naisi keset luksuslikku sisustust.
Pärast Alžeeria-reisi vabanes Delacroix lõplikult pruunidest toonidest ja hakkas kasutama muinasjutulisi säravaid värve. Järjest rohkem hakkas kasutama vastandvärvide põhimõtet.
Delacroix püüdis vältida kõike argist ja tavalist. Teda köitsid suured kired ja kangelasteod ning võitlus.Inimese traagiline võitlus stiihiaga jäi ta peamiseks teemaks elu lõpuni.
Delacroix on maalinud ka portreid, maastikumaale, natüürmorte jne. Delacroix töötas täie pingega elu lõpuni ja suri 13.augustil 1863.a. Pariisi lähedal.