Linnade tekkimine aitas leida inimestel paremaid töökohti ning võimaldas elada paremat elu. Üks peamistest feodaaltsivilisatsiooni tunnustest oli ühiskonda korraldav normistik, mis reguleeris lääniisanda ja vasalli suhteid ehk feodalism (senjööri ja vasalli vahelised suhted). Vasalli sõjaliste teenete eest andis lääniisand kaitset ja maavaldusi. Konfliktide ja ebakindluse tõttu tekkis kollektiivne ringkaitse. Inimesed jagunesid sõdijaiks ja nendeks, kes sõdijaid ülal pidasid. Feodalismis oli 3 seisust. Esimese seisuse moodustasid vaimulikud, kes hoolitsesid inimeste hingeõnnistuse eest. Teise seisuse moodustasid aadlikud ehk elukutselised sõdurid. Nemad pidid tagama julgeoleku oma piirkonnas. Kolmandasse ehk kõige madalamasse seisusesse kuulusid käsitöölised ja kaupmehed, kes hoolitsesid selle eest, et esimene ja teine seisus elaksid mugavat elu. Inimeste seisustesse jagunemine algatas feodaalkorra kujunemise, mis on kindlasti väga tähtis etapp inimeste arengus keskajal
Ike – orjuses olemine, mongolite valitsusajal, lõppes 1480 Ivan III Suure võiduga mongolite üle FEODAALKORD Senjöör – senjöör – isand ehk maavalduse omanik; Senjöör – Issand Vasall – isandast sõltuv vaba mees, kes vastutasuks maavalduse eest peab olema isandale ustav, andma talle sõjalist ja materjaalset abi ja nõuabi. Rüütel – raskerelvastuses ratsasõjameeste ja ka madalaim lääniaadlike seisus keskajal. Domeen – feodalismis maahärra poolt majandatav maavalduse osa Hertsog – aadlitiitel, mis on saadud sõjaliste teenete eest Krahv – aadlitiitel, mis pole saadud sõjaliste teenete eest Aadel – rüütliseisusest kujunenud pärilik seisus Paaž – tulevase rüütli treening/amet aadliperekonnas, kus talle õpetati seltskonnas käitumist ja häid kombeid; enamasti asus teenistusse 7-aastaselt Kannupoiss – rüütli relvakandja ja saatja, järgmine aste rüütlikssaamisel pärast paaži, alustas
PAAZ kõrgemalseisva feodaali juures teeniv poiss (õppis kombeid, käitumist daamidega, sõdimist, relvade käsitsemist, tantsimist, pillimängu jms). KANNUPOISS sai isikliku relva, abistas isandat jahis ja sõjas. Rüütlireeglid : *au oli olulisem kui elu *ei tohtinud minna mitmekesi ühe vastu ega rünnata maaslamajat *kohusetundlik, aus. Mõisted: *majordoomus-kuninga kojaülem *benefiits- pärandamisõiguseta maavaldus *feood- pärandatav maavaldus *domeen feodalismis maahärra poolt majandatav maavalduse osa *rekonista- Pürenee ps. tagasivõitmist muhamedlaste käest *skolastika- keskaja filosoofiliste õpetuste kogum *tsunft- käsitööliste vennaskond *gild- kaupmeeste või käsitööliste organisatsioon linnas *tsunfti jänes- piraat kauba valmistaja *skraa tsunfti põhikiri *bürgermeister - rae vanema liikme või linnapea ametinimetus *raad- linna võimu-, valitsus-, esindus- ja kohtuorgan
Senjöör-oli suurfeodaal,kellest olid sõltuvuses feodaalses hierahias madalamal seisvad feodaalid ehk vasallid. Senjööril, kui maaomanikul oli oma valdustes nii poliitiline-, kohtu- kui haldusvõim. Feodaalne hierarhia-feodaalide järjestamine tähtsuse järgi. Immuniteedikiri-osa riigivõimu funktsioon. Benefiits-Karl Martelli ajal sõjameestele antud lään. feood-ehk lään,on kõrgematelt valitsejatelt haldamiseks, valdamiseks ja kasutamiseks antud kinnisvara. Domeen-on feodalismis maahärra poolt majandatav maavalduse osa. Allod-täielikus omanduses olev maavaldus, mida ei ühendanud vasallsuhted.Keskajal muutusid alloodid siiski järk- järgult feodaalideks. Investituur-vasallisuhete sõlmimine toimus sümboolse akti kaudu.Selle käigus vandus tulevane vasall oma isandale ustavust ning senjöör andis talle vastutasuks lääni. sunnismaisus-oli üks pärisorjuse põhitunnuseid millega talupojad kinnistati maa külge ja neil puudus liikumisvabadus elukoha valikuks.
kui kõigile inimestele omane tunnus. Siit üksikute inimeste võrdsustamine teistega ja sõltumatuse tunnustamine. Kapitali liikumine tugineb ratsionaalsusel ja see et kapitalist omab vabrikuid, tööline üksnes oma tööd, ei tee kapitalisti olemuslikult kõrgemalseisvaks inimeseks. Kapitalist ei esinda töölist mingiski mõttes. Mõistuse ees on kõik võrdsed! Kodanlike suhete teke toob feodalismis endaga kaasa usulised uuendusliikumised, ka tagasipöördumise lätete juurde sildi all (reformatsioon Euroopas) · Kindlate tootlike jõudude arengu tasemel satuvad nad konflikti valitsevate tootmissuhetega, st nende vahel on juba alguses sissekodeeritud antagonism siis saabub sotsiaalse revolutsiooni epohh. Näiteks Prantsusmaal 18. sajandi lõpus sattusid tootmisvahendite ja võtete
askeldamised jne. => pole "tööd" üldiselt, see on ühes kindlas (ajalool. kujunenud) ühiskonnas kasutatav kategooria. (=> järelikult võib see definitsioon ka muutua, see pole igaveseks antud) -"Tööga" mõeldakse tänapäeval tihtipeale " palgatööd" . Palgatöö on eesmärgistatud ja otstarbekas tegevus, mille teostamise eest saadakse palka. Töö võib aga olla kavabatahtlik või nt. kodune. * raha eest tehtav palgatöö on ajaloos tegelikult suht hiline nähtus. Feodalismis olid inimeste suhted korraldatud teistmoodi, polnud palju "vabat" tööjõudu. # samuti ei olnud selge vahetegemine töö ja mittetöö vahel. Tootmine oli suures osas seal kus ka elati . talu, meistri töökoda, kaupmehe elamu jne. Tööaeg javaba aeg ei olnud samal viisil eristatud. Suure muutuse tekitas tehasetöö muutumine üldiseks pärast industriaalrevolutsiooni 18. ja 19. sajandi vahetuse paiku
Kapitalismis liikus ühiskond egalitaarsuse suunas, kriteeriumiks ratsionaalsus kui kõigile inimestele omane tunnus. Siit üksikute inimeste võrdsustamine teistega ja sõltumatuse tunnustamine. Kapitali liikumine tugineb ratsionaalsusel ja see et kapitalist omab vabrikuid, tööline üksnes oma tööd, ei tee kapitalisti olemuslikult kõrgemalseisvaks inimeseks. Kapitalist ei esinda töölist mingiski mõttes. Mõistuse ees on kõik võrdsed! Kodanlike suhete teke toob feodalismis endaga kaasa usulised uuendusliikumised, ka tagasipöördumise lätete juurde sildi all (reformatsioon Euroopas) · Kindlate tootlike jõudude arengu tasemel satuvad nad konflikti valitsevate tootmissuhetega, st nende vahel on juba alguses sissekodeeritud antagonism siis saabub sotsiaalse revolutsiooni epohh. Näiteks Prantsusmaal 18. sajandi lõpus sattusid tootmisvahendite ja võtete areng vastuollu tollal valitsenud tootmissuhete laadiga, mis oli veel suurelt jaolt feodalistlik
Klassiliikmetel sarnane suhe tootmisvahendite mõttes. Vastavalt omandijaotusele oli kaks klassi: 1. tootmisvahendite omajad ehk kodanlus 2. töölisklass ehk proletariaat, kes ei oma tootmisvahendeid Kapitalistidel on tootmisvahendid, töölisklassil tööjõud, mida ta müüb. Tööjõu vahetamine palga vastu. Kuna kapitalistid ekspluateerivad töölisi, on see vastandlike huvide allikaks. Klassikonflikt ongi erimeelsused kapitali omanike ja proletariaadi vahel. Marx rõhutab, et feodalismis oli ekspluateerimissuhe nähtav, kuid kapitalismis pole see niivõrd esiplaanil. Ekspluateerimissuhte seletamiseks kasutas Marx lisaväärtusteooriat kapitalist palkab töölised, kes toodavad rohkem, kui kapitalistil kulub palkade maksmiseks ja kulude kandmiseks omandi eest. Tekib lisaväärtus ehk kasum, mille kapitalist oma taskusse pistab. Marxi egalitaarsus ehk võrdsustamise idee väljendub 3 teesi kaudu: 1
annaabi.ee 
