Ta saatis oma isandat sõjakäikudel, kuid lahingus hoidsid nooremad kannupoisid tahapoole. 18-21-aastane noormees löödi pidulikult rüütliks, kui ta oli hoolikalt treenitud ja oma isandale tõendanud head relvakäsitlusoskust. Turniirid Rahuajal pidasid aadlikud turniire ja käisid jahil, mis olid treeninguks ja ettevalmistuseks sõjas. Turniirid olid suurejoonelised üritused, kuhu kogunes palju rahvast ja mida peeti mõne feodaallossi läheduses. Rüütlite jõuproovid kestsid tavaliselt mitu päeva: esimesel võideldi ratsa, teisel jalgsi ja kolmandal grupikaupa. Tavaliselt võideldi nüride relvadega, kuid sellest hoolimata polnud turniirid päris ohutud. Turniirid ei olnud ainult sportlikud üritused, vaid ka pidustused, kus kohtuti teiste aadlikega ja kus esinesid ka muusikud ja poeedid. Feodaalide relvastus Relvastus jagunes ründevarustuseks, mille hulka kuuluvad
Raudrüüd tulid kasutusele alles keskaja lõpul. See tegi mehe tõeliseks raudrüütliks, kuid oli küllaltki kohmakas ja paindumatu. Aadli ühiskondlikuks funktsiooniks oli sõdimine. Sõjakäik tähendas aadlikulevõimalust näidata oma vaprust ning osavust ja uhkust. Kui sõda parasjagu ei olnud, pidasid aadlikud turniire ja käisid jahil. Turniirid olid suurejoonelised üritused, kuhu kogunes palju rahvast ning neid peeti mõne feodaallossi läheduses. Rüütlite turniirid kestsid tavaliselt mitu päeva: esimesel võideldi ratsa, teisel jalgsi ja kolmandal grupikaupa. Tavaliselt võideldi nüride relvadega odaotstel oli kolm lühikest tömpi haru, kuid sellest hoolimata polnud turniirid päris ohutud. 15.sajandil võeti kasutusele puubarjäär ja üks rüütel ratsutas ühel, teine teisel pool barjääri ning kuna odahoop oli küllaltki tugev, kasutati ka tugevamat kiivrit ja raskemat raudrüüd
Tavaliselt 15-aastane noormees sai kannupoisiks, kes võis kanda isiklikku relva ja pidi võitlusvõtteid harjutama. Ta saatis oma isandat sõjakäikudel, kuid lahingus hoidsid nooremad kannupoisid tahapoole. 18-21-aastane noormees löödi pidulikult rüütliks, kui ta oli hoolikalt treenitud ja oma isandale tõendanud head relvakäsitlusoskust. Rüütliturniirid olid kõrgema seltskonna armastatud ajaviide, kus rüütlid oma võimeid näitasid. Neid peeti mõne feodaallossi läheduses ning sinna kogunes tuhandeid pealtvaatajaid. Rüütlite jõuproovid kestsid tavaliselt mitu päeva: esimesel võideldi ratsa, teisel jalgsi ja kolmandal grupikaupa. Kahevõitluses tähendas sadulast mahapaiskamine teise poole kaotust, kaotaja pidi aga võijale loovutama kogu oma varustuse ja ratsu. Ratsavõitlusteks oli võistluspaik jagatud madala barjääriga kaheks. Niiviisi välditi vastamisi kihutavate ratsude kokkupõrkamist. Iga
ringmüür koos väiksemate tornidega. Suurt tähelepanu pöörati sissepääsude kaitsele ja sinna rajati tugevad väravatornid. Kogu linnust piiras sageli vallikraav, millest viis üle tõstesild. Pealinnuse ette või selle ümber rajati vahel veel eeslinnus. Selliseid linnuseid võis ühe suurniku valduses olla mitu, nende etteotsa määras ta lossiülemad ehk kastellaanid. Rüütliturniirid olid kõrgema seltskonna armastatud ajaviide, kus rüütlid oma võimeid näitasid. Neid peeti mõne feodaallossi läheduses ning sinna kogunes tuhandeid pealtvaatajaid. Rüütlite jõuproovid kestist tavaliselt mitu päeva: esimesel võisteldi ratsa, teisel jalgsi, kolmandal grupikaupa. Ühiskonna suhtumine turniiridesse oli mõneti vastakas. Ühelt poolt äratasid need suurt tähelepanu ja meelitasid kokku hulgaliselt pealtvaatajaid. Rüütlitele andis see võimaluse võita aadlineiu tähelepanu ning edukad rüütlid said laialt tuntuks. Kirik suhtus
Teenimine 10-12 aastasena senjööri juures, oli rüütlile praktiliseks kooliks. Peale paaziaja edukat läbimist toimus rüütlikslöömine. Rüütel pidi valdama seitset rüütlioskust: ratsutamist, ujumist, vibulaskmist, rusikavõitlust, pistrikujahti, malemängu ja luuletamist. Rüütlile vajalikke oskusi lihviti turniiridel. 3.1 TURNIIRID Rüütliturniirid olid kõrgema seltskonna armastatud ajaviide, kus rüütlid oma võimeid näitasid. Neid peeti mõne feodaallossi läheduses ning sinna kogunes tuhandeid pealtvaatajaid. Rüütlite jõuproovid kestsid tavaliselt mitu päeva: esimesel võideldi ratsa, teisel jalgsi ja kolmandal grupikaupa. Kahevõitluses tähendas sadulast mahapaiskamine teise poole kaotust, kaotaja pidi aga võijale loovutama kogu oma varustuse ja ratsu. Ratsavõitlusteks oli võistluspaik jagatud madala barjääriga kaheks. Niiviisi välditi vastamisi kihutavate ratsude kokkupõrkamist. Iga
Pariisi kurjad keeled, kellel on kõigega asja, isegi sellega, mis põrmugi neisse ei puutu, väitsid, et seal väga vähe leski on nähtud. Ajajärgu kombe kohaselt seletas üks seinale kirjutatud ladinakeelne märkus kirjaoskajale möödaminejale selle kongi jumalameelepärast otstarvet. Komme hoone üle seletust anda lühikese, ukse kohale kirjutatud deviisi kaudu säilis kuni kuueteistkümnenda sajandi keskpaigani. Nii võib Prantsusmaal veel praegugi Tourville'i feodaallossi vangla jalgvärava kohal lugeda: «Sileto et spera»2; vapi all, mis Iirimaal Fortescue lossi suure värava kohal ripub, seisab: «Forte scutum, salus du-cum»3; Inglismaal krahv Cowperi külalislahke lossi peasissekäigu kohal: «Tuum est»4. Sel ajal väljendas ju iga ehitus mingit mõtet. Et Roland'i torni sissemüüritud kongil ust polnud, siis oli akna kohale suurte romaani tähtedega sisse lõigatud kaks sõna: 1 Kõva häälega pimedas (lad. k.). 2 Vaiki ja looda (lad. k.) -
annaabi.ee 
