Faust (Johann Wolfgang Goethe) (1)

„ Faust “
Kirjandusteose analüüs
Teose „Faust“ kirjutas Johann Wolfgang Goethe . Selle teose kallal töötas Goethe üle kuuekümne aasta. Täielik „Fausti“ esimene osa ilmus 1808 a. ja teine osa 1832 a. Goethe kujutas uusaja Fausti kui teadmis-ja tunnetusjanulise inimesena selle esimeses osas.
Teose aluseks on 16. saj. saksa rahvalegend Johannes Faustist- arstist, astroloogist, algkeemikust, teaduse- ja lõbujänulisest inimesest, kes olevat oma hinge kuradile müünud. Peategelane Faust on tüüpiline romantismi aegne tegelane, kes on rahutu ja põgeneb tegelikkuse eest antiikaega. Teose tegevus varieerub pidevalt nii ajas kui ka kohas. Esialgu on see goethe-aegsel Saksamaal, Leipzigis, hiljem Antiik-Kreekas ja siis juba keisri õukonnas.
Autori sõnumiks lugejale võiks olla see, et õnne saavutamiseks on kõige olulisem pidevalt otsida, edasi liikuda ja olla vaba vabal maal. Ma olen teose sõnumiga nõus, sest see on tõsi. Seda aellepärast, et kui sa istud niisama ja mõtled et sa pole õnnelik, siis sa ei saagi õnnelikuks, aga kui sa ise tegutsed ja otsid oma õnne, siis sa tavaliselt selle ka leiad.
Põhjus–tagajärg seosena võib välja tuua selle, kui Faust ei tea, mis on tema elu mõte ja talle tuleb elu mõtte ja õnne otsimisel appi Mefistofeles , kellel on ka omad kasud mängus.
Teos õpetas mulle, et õnne saavutamiseks ja elu mõtte leidmiseks tuleb ise pidevalt otsida ja edasi liikuda, mitte niisama istuda ning et inimene on loodud suurteks tegudeks otsima ja avastama ja tõde kuulutama.
Peategelane Faust ütleb: “Olen, ah, kõik läbi uurind:
Mõtte-, arsti- ja õigusteadust
ja ka Uut ja Vana Seadust
kaua palehigis puurind.
Mis, vaene togu, sain ma sest?
Pole teragi targem endisest.”
Selles tsitaadis räägib Faust, kuidas ta kogu oma elu on õppinud erinevaid teadusi, kuid lõpuks ei tunne ta end ikkagi targemana.
Faust: “Ma oma teadmisi ei hinda,
ei arva , et võiksin inimsoole
teed näidata õigema, parema poole.”
Siin tuleb välja see, et ta ei hinda oma teadmisi, sest ta ei tunne end targemana. See tuleb sellest, et ta pole leidnud oma õnne ja elu mõtet.
Teos algab Issanda ja Mefistofelese kihlveoga , et Mefistofeles ei suuda Fausti õigelt teelt kõrvale kallutada. Varsti ilmub Mefistofeles puudli kujul Fausti ette ning peagi kaks viimast sõlmivad lepingu, et kui Faust kaotab oma rahutuse ja hakkab elu nautima, võidab selle kihlveo Mefistofeles. Nagu saatanale kombeks on, siis see leping kinnitati veretilgaga. Esimese kiusatus , mida Mefistofeles Faustile pakub on alkohol. Faust ütleb sellest kohe ära, kuna talle ei meeldinud Auegbachi kelder , kus kõik jõid ja laaberdasid. Teiseks pakkus ta Faustile noorust ja armastust, mille faust vastu võttis. Mefistofeles viis fausti kokku ilusa tüdrukuga, kelle nimi oli Margareta . Mõlemad lõpuks armusid üksteisesse. Lõpuks saavad nad lapse, kelle Margareta uputab ja siis tapab Margareta tahtmatult oma ema. Volbriööl, kui Faust ja Mefistofeles lõbutsevad, pannakse Margareta vangikongi. Kui Faust sellest teada saab, üritab ta Margaritat päästa, kuid viimane ei tunne teda ära enne kui hilja . Kui Margarita sureb, päästavad tema hinge inglid ja ta läheb taevasse .
Fausti võib kõrvutada Hamletiga, kes samuti otsis elu mõtet.