Vanim XII sajandi keskel " Aadama mäng". Lihavõtete ajal kannatusmängud ehk passioonid. XV sajandist on teada ilmalikke müsteeriume, näiteks Trooja sõjast. Ilmalikumad olid miraaklid, kus kujutati pühakute imetegusid: näiteks neitsi Maarjast. Keskaja lõpus populaarsed moraliteed, õpetlikud näidendid, mille tegelasteks olid üldistatud allegoorilised kujud. Koomilise teatri allikaks olid rahvapidustused. Jämekoomilisi lühinäidendeid kutsuti farssideks, mille süzeed käsitlevad koomilisi juhtumisi linnakodanike, vaimulike ja talupoegade elust. Tuntuim on tänaseni mängitav prantsuse "Farss isand Pathelinist".(XV sajand). Omaette koomiline zanr oli hiliskeskajal narrimäng, milles pilgati kõrgeid võimukandjaid, kuulusid karnevalipidustuste juurde. Keskaja teater väga rahvalik, selle vastu võitlesid kirik ja kuningad. Ei olnud teatrihooneid. Avalikke üritusi korraldati linna rahva ühise üritusena ja päise päeva ajal.
Miraaklis räägiti pühakute elulugudest ja imetegudest. Etendustes kasutati uhkeid dekoratsioone ja kostüüme. Etendust saatis muusika. Kasutusele võeti rekvisiidid ja lavamehhanismid. · Aja jooksul kandusid teatrietendused kirikutrepile ja sealt edasi linnaväljakuile ning neis hakkasid osalema linnakodanikud. Lisaks kirikule ja vaimulikele korraldasid näitemänge ka kaupmehed. · Jämekoomilisi lühinäidendeid kutsuti farssideks, mille süzeed käsitlevad koomilisi juhtumisi linnakodanike, vaimulike ja talupoegade elust. Kui algselt oli farss ilmalik vahepala miraakli vahel, siis 14. sajandist muutus kerge ja lõbusasisuline lühikomöödia iseseisvaks värsivormis lühinäidendiks. Tuntuim on tänaseni mängitav prantsuse "Farss isand Pathelinist" (XV sajand). Keskaja linnades olid karnevalid väga armastatud, populaarsematel vastlakarnevalidel kanti kas kuradi või ka mitmesuguste
Nii tekkis keskajal teater täiesti uutel alustel. Lähtepunktiks oli jumalateenistus. Et ladinakeeles esitatud teksti kasutama näitekunsti abi. Ajapikku kujunesid välja piibliainelised draamad - müsteeriumid. Üks vanimaid on XII saj. "Aadama mäng". Keskaja lõpul läksid moodi moraaliteed, õpetlikud, moraliseerivad näidendid. Keskaja koomilise teatri toitepinnaseks olid rahvapidustused, karnevalid ja narripühad. Nimetatakse jämekoomilisi lühinäidendeid farssideks. Keskaja teater oli väga rahvalik, mispärast kirik ja kuningad selle vastu võitlesid. Tollal polnud teatrihooneid. Avalikke etendusi korraldati kogu linna rahva ühise üritusena päeva ajal ja lageda taeva all. Näitlejad olid enamasti asjaarmastajad linnarahva seast. Näidendeid kirjutati 1-ks korraks. Etendused olid tasuta. Rahvaeeposte ja rüütlikirjandusega võrreldes olid neeed palju liigirikkam: lüürika ja eepika kõraval areneb rikkalik draamakirjandus.
Miraaklis räägiti pühakute elulugudest ja imetegudest. Aja jooksul kandusid teatrietendused kirikutrepile ja sealt edasi linnaväljakuile ning neis hakkasid osalema linnakodanikud. Lisaks kirikule ja vaimulikele korraldasid näitemänge ka kaupmehed. Neid peeti suuremate pühade eel. Tänaseni on mõnedes maades säilinud vastlapühade aegsed maskirongkäigud. Need rahvapidustused kujunesid koomilise teatri alguseks. Jämekoomilisi lühinäidendeid kutsuti farssideks, mille süzeed käsitlevad koomilisi juhtumisi linnakodanike, vaimulike ja talupoegade elust. Kui algselt oli farss ilmalik vahepala miraakli vahel, siis 14. sajandist muutus kerge ja lõbusasisuline lühikomöödia iseseisvaks värsivormis lühinäidendiks. Tuntuim on tänaseni mängitav prantsuse "Farss isand Pathelinist" (XV sajand). Keskaja linnades olid karnevalid väga armastatud, populaarsematel vastlakarnevalidel kanti kas kuradi või ka mitmesuguste loomade maske.
piibliainelised draamad müsteeriumid. Vanim XII sajandi keskel " Aadama mäng". Lihavõtete ajal kannatusmängud ehk passioonid. XV sajandist on teada ilmalikke müsteeriume, näiteks Trooja sõjast. Ilmalikumad olid miraaklid, kus kujutati pühakute imetegusid: näiteks neitsi Maarjast. Keskaja lõpus populaarsed moraliteed, õpetlikud näidendid, mille tegelasteks olid üldistatud allegoorilised kujud. Koomilise teatri allikaks olid rahvapidustused. Jämekoomilisi lühinäidendeid kutsuti farssideks, mille süzeed käsitlevad koomilisi juhtumisi linnakodanike, vaimulike ja talupoegade elust. Tuntuim on tänaseni mängitav prantsuse "Farss isand Pathelinist".(XV sajand). Omaette koomiline zanr oli hiliskeskajal narrimäng, milles pilgati kõrgeid võimukandjaid, kuulusid karnevalipidustuste juurde. Keskaja teater väga rahvalik, selle vastu võitlesid kirik ja kuningad. Ei olnud teatrihooneid. Avalikke üritusi korraldati linna rahva ühise üritusena ja päise päeva ajal
piibliainelised draamad müsteeriumid. Vanim XII sajandi keskel " Aadama mäng". Lihavõtete ajal kannatusmängud ehk passioonid. XV sajandist on teada ilmalikke müsteeriume, näiteks Trooja sõjast. Ilmalikumad olid miraaklid, kus kujutati pühakute imetegusid: näiteks neitsi Maarjast. Keskaja lõpus populaarsed moraliteed, õpetlikud näidendid, mille tegelasteks olid üldistatud allegoorilised kujud. Koomilise teatri allikaks olid rahvapidustused. Jämekoomilisi lühinäidendeid kutsuti farssideks, mille süzeed käsitlevad koomilisi juhtumisi linnakodanike, vaimulike ja talupoegade elust. Tuntuim on tänaseni mängitav prantsuse "Farss isand Pathelinist".(XV sajand). Omaette koomiline zanr oli hiliskeskajal narrimäng, milles pilgati kõrgeid võimukandjaid, kuulusid karnevalipidustuste juurde. Keskaja teater väga rahvalik, selle vastu võitlesid kirik ja kuningad. Ei olnud teatrihooneid. Avalikke üritusi korraldati linna rahva ühise üritusena ja päise päeva ajal.
müsteeriumid. Vanim XII sajandi keskel " Aadama mäng". Lihavõtete ajal kannatusmängud ehk passioonid. XV sajandist on teada ilmalikke müsteeriume, näiteks Trooja sõjast. Ilmalikumad olid miraaklid, kus kujutati pühakute imetegusid: näiteks neitsi Maarjast. Keskaja lõpus populaarsed moraliteed, õpetlikud näidendid, mille tegelasteks olid üldistatud allegoorilised kujud. Koomilise teatri allikaks olid rahvapidustused. Jämekoomilisi lühinäidendeid kutsuti farssideks, mille süzeed käsitlevad koomilisi juhtumisi linnakodanike, vaimulike ja talupoegade elust. Tuntuim on tänaseni mängitav prantsuse "Farss isand Pathelinist".(XV sajand). Omaette koomiline zanr oli hiliskeskajal narrimäng, milles pilgati kõrgeid võimukandjaid, kuulusid karnevalipidustuste juurde. Keskaja teater väga rahvalik, selle vastu võitlesid kirik ja kuningad. Ei olnud teatrihooneid. Avalikke üritusi korraldati linna rahva ühise üritusena ja päise päeva ajal
Vanim XII sajandi keskel " Aadama mäng". Lihavõtete ajal kannatusmängud ehk passioonid. XV sajandist on teada ilmalikke müsteeriume, näiteks Trooja sõjast. Ilmalikumad olid miraaklid, kus kujutati pühakute imetegusid: näiteks neitsi Maarjast. Keskaja lõpus populaarsed moraliteed, õpetlikud näidendid, mille tegelasteks olid üldistatud allegoorilised kujud. Koomilise teatri allikaks olid rahvapidustused. Jämekoomilisi lühinäidendeid kutsuti farssideks, mille süzeed käsitlevad koomilisi juhtumisi linnakodanike, vaimulike ja talupoegade elust. Tuntuim on tänaseni mängitav prantsuse "Farss isand Pathelinist".(XV sajand). Omaette koomiline zanr oli hiliskeskajal narrimäng, milles pilgati kõrgeid võimukandjaid, kuulusid karnevalipidustuste juurde. Keskaja teater väga rahvalik, selle vastu võitlesid kirik ja kuningad. Ei olnud teatrihooneid. Avalikke üritusi korraldati linna rahva ühise üritusena ja päise päeva ajal
annaabi.ee 
