Evald Okas (0)

Evald Okas (s. 1915) on osalenud eesti kunstiajaloos enam kui 60 aastat. Omandanud erialahariduse Riigi Kunsttööstuskoolis ja Riigi Kõrgemas Kunstikoolis, viisid sõjaaastad ta 1942 Jaroslavli eesti kunstnike kollektiivi. Kodumaale naasnud, tõestas Evald Okas end järgnevatel aastakämnetel eesti kontekstis erandlikult temperamentse ja mitmekülgselt võimeka kunstnikuna, kes laiendas tunduvalt nii eesti rahvuslikus kunstikäsitluses valdavaks peetud tundelaadi kui ka teemaderingi. Võib öelda, et Evald Okas oli Eduard Viiralti järel üks väheseid eesti kunstnikke, kelle loomingulised avaldused kasvasid orgaaniliselt välja kaasaegsest linnakultuurist, selle mitmekülgsetest tahkudest, reisielamuste eksootikast ning inimeste ja võõraste kultuuride eripäradest kui kodumaisest maalitraditsioonist ja vahetust looduselamusest. Evald Okase puhul on kriitika läbi aegade rõhutanud tema loomingu erakordset vitaalsust ning eesti kunstnikkonnas erandlikku, renessanssiajastul väljakujunenud kunstnikuisiksust, kes üha eksperimenteerib ning haarab oma loominguga mitmeid erinevaid kunstivaldkondi, olles samal ajal ka väljapaistev kunstipedagoog. Ta on töötanud aastast 1944 Eesti Kunstiakadeemia õppejõuna, alates 1954 profesorina ja alates 1993 emeriitprofessorina.
E. Okas on end tõestanud uuendusliku ja vabameelse meistrina juba sõjajärgsete okupatsiooniaastate ajaloo- ja sõjamaalizhanris. Veelgi enam aga hilisemate aastakümnete meeleliselt avatud teatraalsetes kompositsioonides, kujutades artistlikke stseene teatri- ja muusikavaldkonnast, arhitektuuri-, tööstus- ja linnatemaatikat. Ta tõi eesti maalitraditsiooni- ja graafikasse kunstiküpse meelelis-erootilise käsitluse kaasaegsest naisest, olles läbi kõikide loominguperioodide kujutanud nii eksootilisi naisartiste kaugetelt maadelt kui ka varjamatult erootilisi naisakte. Viimases valdkonnas võiks Evald Okast eesti maaliklassikas võrrelda ehk eelkõige Ado Vabbega. Evald Okas on rikastanud tunduvalt ka eesti maalikunsti traditsioonilist koloriiti, luues julgeid sisendusjõulisi värvilahendusi.
Kodumaisesse graafikasse tõid Okase 1960. aastate välisreisid uusi värskeid meeleolusid. Tänaseks on muutunud kättesaamatuks rariteediks tema kuivnõelasari "Reisimuljeid Itaaliast" (1961), sari "Pariis" (1962) ning tolleaegsest graafikapildist drastiliselt erinevad Jaapani-reisist inspireeritud ofordid 1963. aastast.
Evald Okase teosed kuuluvad nii kõikide Eesti kui ka mitmete maailma oluliste kunstimuuseumide kollektsioonidesse. Ta on Firenze Kunstiakadeemia auliige.
Evald Okas (sündinud 28. novembril 1915 Tallinnas) on tänaseni tegev eesti kunstnik, keda on hinnatud tema aktimaalide tõttu.
Okas alustas oma kunstnikukarjääri õppides Riigi Kõrgemas Kunstikoolis Tallinnas, kuid arreteeriti ning küüditati Nõukogude vägede poolt pärast Teist maailmasõda Jaroslavli vangilaagrisse Venemaal. Jaroslavli vangilaagris tutvus Okas tuntud eesti kunstnikega nagu Aino Bach ja Richard Sagrits , kes juhendasid teda ning aitasid tal oma kunstioskusi viimistleda. Nõukogude võimu poolt ettemääratult pidid kõik kunstnikud tollel ajal viljelema kunsti sotsialistliku realismi žanris.
Pärast vangistuse lõppu läks Okas edasi õppima Moskva Akadeemiasse. 1950. aastate lõpuks teenis Okas elatist peamiselt eksliibriste söega joonistamisega. 1950. aastatel lubati Okasel hakata reisima ning näitusi avama: alguses ainult Nõukogude Liidu piires, kuid hiljem ka väljaspool Nõukogude Liitu Aasias ning Lääne-Euroopas.
Praegu elab Evald Okas Tallinnas, maalib, korraldab näitusi ning on Eesti Kunstnike Liidu liige.
Mõned Evald Okase tuntuimad teosed on "Naine ja Hobune II", "Puhkav akt" ja akt " Pilved ".