Evald Okas (0)

Evald Okas
Sündinud 1915
Evald Okas (sündinud 28. novembril 1915 Tallinnas) on tänaseni tegev eesti kunstnik, keda on
hinnatud tema aktimaalide tõttu.
Tegevusala Graafika, maal, joonistamine
Kunsti õppinud kõrgem kunstikool Tallinnas
Tuntud teoseid Giovannina (1957), Akt linna taustal (1957)
Okas alustas oma kunstnikukarjääri õppides Riigi Kõrgemas Kunstikoolis Tallinnas, kuid arreteeriti
ning küüditati Nõukogude vägede poolt pärast Teist maailmasõda Jaroslavli vangilaagrisse
Venemaal. Jaroslavli vangilaagris tutvus Okas tuntud eesti kunstnikega nagu Aino Bach ja Richard
Sagrits, kes juhendasid teda ning aitasid tal oma kunstioskusi viimistleda. Nõukogude võimu poolt
ettemääratult pidid kõik kunstnikud tollel ajal viljelema kunsti sotsialistliku realismi zanris.
Pärast vangistuse lõppu läks Okas edasi õppima Moskva
Akadeemiasse. 1950. aastate lõpuks teenis Okas elatist
peamiselt eksliibriste söega joonistamisega. 1950. aastatel
lubati Okasel hakata reisima ning näitusi avama: alguses
ainult Nõukogude Liidu piires, kuid hiljem ka väljaspool
Nõukogude Liitu Aasias ning Lääne-Euroopas.
Praegu elab Evald Okas Tallinnas, maalib, korraldab näitusi
ning on Eesti Kunstnike Liidu liige.
Kunstihoones esines Okas esimest korda 1939. aastal kujutava kunsti sihtkapitali
valitsuse sügisnäitusel, kus temalt olid väljas joonistused.
Evald Okase riigi kõrgema kunstikooli diplomitöö "Sügis" jäi Draamateatrisse.
Sõja ajal rebisid venelased selle ribadeks, mõned tükid on veel alles.
Kokkuvõtteks võib Okase kohta öelda Villem Raami sõnadega: "Kunstiõpilase
arengut ei määra mitte ainult kool ning õpetajad. Võimekal õpilasel on ka oma
"mängukapital", on oma ideed ja kavatsused. Evald Okase nooruslikku teealgust
iseloomustas otsingute rahutus ja mitmekülgsus." Ja kuidagi sihikindlalt,
autoriteetidelt õppides ja hoidudes endale vastu rinda tagumast või oma annet
kõval häälel kuulutamast, murdis ta juba enne sõda suurde kunsti.
Evald Okas on sünnilt loominguline, millele andis tuge lapsepõlv. On
öeldud, et kui Leonardo või Raffael oleksid sündinud käteta, oleksid
neist ikkagi saanud kunstnikud. Õnneks ei olnud Okasel lihtsalt käed,
vaid lausa kuldsed käed, mille alt tulid meisterlikud maalid ja eri
tehnikates tehtud graafilised lehed. Maalides näeme
impressionistlikku elegantsi ja graafikas jõulist meetodit, mida
märkame ka fotodel, mis kujutavad teda töötamas.
Kuid käelisest meisterlikkusest jääb suure kunstniku puhul väheks.
Vaja on ka ümbritseva maailma nägemist. Võib öelda, et Evald Okase
peamine huviobjekt on inimene ­ nii välimuselt kui ka sotsiaalselt
rollilt.
Okas ise on öelnud: "Töötada tuleb nii kaua, kui saad modelli anda
vabalt ja iseloomulikult." Siin avaldubki tema nõudlikkus inimese
vastu, olgu see sõdur, tänavatüüp mõnelt välisreisilt või naisakt.
Kuidagi on ta alati suutnud ühendada vahetu, vahel isegi etüüdliku
mulje inimese psühholoogilise olemuse edasiandmisega.
Maja ajalugu on kirju
Kunstniku tütar Kai Koppel tutvustas külalistele maja
ajalugu. Kunagi oli Karja 24 kõrts ja hobusetall, siis ehitati
teine korrus peale ja majast sai hotell. Nõukogude ajal
ehitati klassitsistlikus stiilis majale paar ruumi juurde ning
seal olid lasteaed ja kunstikool.
Kolm aastat tagasi ostetud maja uksed avas Okase
kunstnikuperekond alles nüüd. ,,Mõtlesime, et maja on vaja
tuulutada ja et teeme isale peo," ütles tütar Kai Koppel.
Teisele korrusele on perekond kavandanud Evald Okase
muuseumi. Esimesel korrusel on teiste kunstnike ja Okase
kunstnikust laste ning lastelaste näitused.
Maalide keskele tuleb kohvik, majas hakkavad toimuma
koolitused ja kunstitöötoad.
Aktimaalist sündinud muuseum
Mõne aasta eest detsembris korraldas Evald Okase lapselaps vanaisa
töödest näituse Kuke galeriis. Galerii perenaine Aita Mölder tegi kunstnikule
ettepaneku, et vanameister võiks ju ka akti maalida.
,,Väljas oli pime ja galerii aknad olid valgustatud, kui ma maalisin. Varsti oli
aknatagune rahvast täis," meenutas Okas.
Kuke galerii näitus pani idanema mõtte, et kuurortlinnas on kanda
kinnitanud kirjanikke, skulptoreid, kunstnikke ja muid kultuuritegelasi, miks
siis mitte ka üks elav klassik!
,,Ütlesin, et võin ju siia tulla, leidku mulle vaid üks majake," ütles Okas.
Linnavalitsus võttis mõttest tuld ja pakkus Evald Okasele kunagist
kunstikooli maja. Algul tundus Karja 24 Okase perele hiiglasuur, aga praegu
on vanameister õnnelik -- on koht, kuhu oma tööd tuua.
,,Kodus ateljees pole võimalik enam midagi teha, kõik kohad on maale täis,"
kurtis kunstnik, kes on oma peatsest 90. sünnipäevast hoolimata ääretult
produktiivne. Ta maalib iga päev, palju sellest mälu järgi.