Paaristõukeline sõiduviis Et libisevate suuskade edasitõukamine paaristõukel sõltub ülakeha ja käte rammust, tuleks iga tõuget hästi sooritada. Käte hooliigutus ette tekitab libisemiseks hea inertsmomendi ja annab samas kätele võimaluse lõdvestuda, et järgmiseks tõukeks valmis olla. Ette liikunud käed ei peaks kunagi õlavööst kõrgemale tõusma ja sagedasemate tõugete puhul ei liigugi need nii kõrgele. Koos käte etteviimisega liigub ette ka suusataja keharaskus ja ta tõuseb päkkadele. Üks pöid võiks teisest veerandi või poole võrra ees olla, see aitab paremini tasakaalu hoida. Sellises piirmises asendis hakkab aga paaristõuke kõige olulisem osa, ülakeha ja käte töö. Esmalt lööb suusataja kepid lumme; tavaliselt lüüakse kepid lumme suusasaapa kõrvale. Löögikoha määrab suuskade libikiirus kiiremini liikudes lüüakse kepid lumme ettepoole ja aeglasema hooga edasi minnes tahapoole
libistavast sammust ja kahest vahelduvast kepitõukest. Üldjuhul peaks suusatamise õpetamist alustama just vahelduvtõukelisest kahesammulisest sõidustiilist, mitte selle lihtsuse pärast, vaid just seetõttu, et ta arendab dünaamilist tasakaalu ning aitab kujundada suusatamiseks vajalikke harjumusi. Esimese asjana tuleks selgeks saada korralik keha algasend. Pärast asendit tulevad kindlad aspektid mida tuleb jälgida: jalatõuge ühes vastasjala etteviimisega ning libisemine ühel suusal; rõhku tuleb panna ka ühel suusal libisemisele; tähtis on ka tasakaal. PAARISTÕUKELINE SAMMUTA SÕIDUVIIS Kasutatakse peamiselt laugetel langustel ja väga hea libisemise korral, keppidele peab olema kindel toetuspind. Ka sellistes tingimustes, kus külglibisemine või suuskade tagasilipsamine ei lase kasutada teisi sõiduviise on see ideaalne sõidustiil. Antud sõidustiili puhul on väga
libistavast sammust ja kahest vahelduvast kepitõukest. Üldjuhul peaks suusatamise õpetamist alustama just vahelduvtõukelisest kahesammulisest sõidustiilist, mitte selle lihtsuse pärast, vaid just seetõttu, et ta arendab dünaamilist tasakaalu ning aitab kujundada suusatamiseks vajalikke harjumusi.Esimese asjana tuleks selgeks saada korralik keha algasend. Pärast asendit tulevad kindlad aspektid mida tuleb jälgida: jalatõuge ühes vastasjala etteviimisega ning libisemine ühel suusal; rõhku tuleb panna ka ühel suusal libisemisele; tähtis on ka tasakaal.
Rinnulikrool liigutuste tehnikas on üldtunnustatud 2 erinevat varianti: nn. Kuuelöögiline krool ja nn. Kahelöögiline krool. Nimetatud stiilid omavad olulisi erinevusimitteainult jalalöökide arvu poolest tsükli vältel, vaid ka käte liigutuste tempos, jõurakenduses tõmbe vältel, kooskõlastuses ja faaside ajalises rütmis. (R. Haljand 1986: 33) Rinnulikrooli üks liigtuste tsükkel koosneb kahest ühesugusest pooltsükklist: I pooltsükkel – parema käe tõmme koos vasaku käe etteviimisega. II pooltsükkel- vasaku käe tõmme koos parema käe etteviimisega. (R. Haljand 1986: 33) Et mõlemad pooltsükklid on teineteise peegelpildid, kirjeldatakse allpool ainult ühte neist. Teise kirjeldamisel vahetuvad kõik sõnad „parem“ sõnaga „vasak“ ja vastupidi nii käte kui ka jalgade töö juures. (R. Haljand 1986: 33) Vaatamata variantide erinevustele liigutuste sooritamisel faasides, koosneb üks pooltsükkel alati neljast faasist
vahelduvast kepitõukest. Üldjuhul peaks suusatamise õpetamist alustama just vahelduvtõukelisest kahesammulisest sõidustiilist, mitte selle lihtsuse pärast, vaid just seetõttu, et ta arendab dünaamilist tasakaalu ning aitab kujundada suusatamiseks vajalikke harjumusi. Esimese asjana tuleks selgeks saada korralik keha algasend. Pärast asendit tulevad kindlad aspektid mida tuleb jälgida: jalatõuge ühes vastasjala etteviimisega ning libisemine ühel suusal; rõhku tuleb panna ka ühel suusal libisemisele; tähtis on ka tasakaal. Paaristõukelist sammuta sõiduviisi kasutatakse peamiselt laugetel langustel ja väga hea libisemise korral, keppidele peab olema kindel toetuspind. Ka sellistes tingimustes, kus külglibisemine või suuskade tagasilipsamine ei lase kasutada teisi sõiduviise on see ideaalne sõidustiil. Antud sõidustiili puhul on väga olulisteks
Teiba ots on sportlase peast kõrgemal. Vasaku käe küünarnukk on kõrvale pööratud. Ülakeha on sirutunud. 3. Hoojooks; teiba aukuasetamine - Hoojooksu ja teiba aukuasetamise faasis kogub hüppaja kiirenduse abil maksimaalse kontrollitava kiiruse ja paneb teiba pehmelt auku. Hoojooksu kolmel viimasel sammul langetatakse järkjärgult teivast. Teiba langetamine algab vasaku jala eelviimasel kontaktil teiba etteviimisega. Parem käsi tõuseb kiiresti üles randme ja õlavarre pööramisega. Ülakeha on sirutunud, õlad on kastiga paralleelselt. 4. Äratõuge ja ripe - Äratõuke ja rippe faasis antakse hoojooksul kogutud energia üle teibasse. Äratõuge: Jala mahaasetamine on aktiivne, kogu pöiale. Ülakeha on täielikult sirutunud, parem käsi on täielikult sirutunud. Ülemine (parem) käsi vahetult tõukejala kohal või ees.
Kohe pärast kepitõuke lõppun algavad 3 tegevust – jalatõuge, kere püstumine ja käte ettetoomine. Jalatõuke lõpuks, kui kere ei ole jõudnus veel täielikult püsti ja keppe ette viia algab järgmine kepitõuge. Juurdeviivad harjutused: - Sammuta paaristõuge (stardivariant). - Keppideta sõit. - Sõiduviisi imiteerimine paigal. Põhivariandi tsükkel algab pärast keppide tõuke lõppu, kere täieliku püstumise, keharaskuse tugijalale viimise ja samaaegse käte etteviimisega. Jalatõuge toimub samaaegselt keppide etteviimisega. Samal aial toimub ka keharaskuse üleviimine tugijalale. Enne jalatõuget tuleb jalga põlvest veidi kõverdada. Kepid lüüakse lumme ca 70° nurga all, millele järgneb hoogne keharaskuse keppidele langemine ja tugev keppide tõuge. Õige rütmi saavuatamiseks tuleks lugeda takti: “samm- paaristõuge”. Juurdeviivad harjutused: - Sammuta paaristõuge (põhivarisnt). - Sõiduviisi imiteerimine paigal.
annaabi.ee 
