jäigi. Võrreldes teiste lugudega polnud see midagi nii hea, kui mulle siiski meeldis, kuna see sobis sinna konteksti. Võrreldes teiste kontserditega oli see mu jaoks tunduvamalt igavam, kuna minuarvates kindel teema puudus ja see hakkas juba meenutama telekast nähtavaid seebikaid oma suhtedraamade osas. Huvitavaks läks siis kui lava jagunes pooleks ja ühel poole hakkas laulma suur koor. Mulle ei meeldinud see, et tegevust oli liiga vähe. Ma sain etenduselt teada, et etenduse ajal mängib orkester lava all. Mu arvates oleks etendus parem olnud , kui oleks olnud teissugune süzee. Tegelikult oli kontsert aga üsna vaatamist vääriv ja ma loodan, et see polnud viimane kontsert, mida mul selle aastanumbri sees külastada tuleb.
etendus Michael Jacksoni eluloost. Lauldi tema tuntumaid laule ja räägiti lauljast lähedamalt. Lauljaid oli etenduses viis, kellel kõigil oli väga sarnane hääl Jacksoniga, mida oli eriti huvitav kuulata, sest tihti jäi mulje nagu laulaks popstaar ise. Peale lauljate täitsid lava ka tantsijad ning kasutati palju rekvisiite, et teha etendust põnevamaks. Etendusel esitati vokaalmuusikat ja eeslauljad oli Jordan Alexander, Alex Buchanan, Treynce Cobbins, Ryan Shaw ning Haydon Eshun. Etenduselt sain rohkem teada Jacksoni elu klohta. Michael (Joseph) Jackson sündis 29. augustil 1958 ja suri 25. juuni 2009. Ta oli ameeriklasest poplaulja ning läbi aegade kõige edukam meelelahutaja. Teda kutsuti ka kui King of Pop ja King of rock ( popi- ja rokikunungas). Kontserdi tegi erilisieks bänd, kes koosnes kahest kitarristist, klahvpillimängijast ning trummarist. Live bänd tegi kontserdi eriti nauditavaks. Mis oli erinev etendustest Eestis, oli see, et artistid
arvustus. Näitlejatest meeldis mulle kõige rohkem Liina Tennosaar, kuna ta täitis minu meelest kõige paremini oma rolli ning rääkis ka teksti kõige selgemini. Samuti jäi mulle silma Merle Jääger. Üleüldiselt oli tegelikult näitlejate töö päris hea, kuid selle tüki sõnum jäi mulle arusaamatuks. Pean tunnistama, et vahepeal seda etendust vaadates, hakkas isegi igav. Loomulikult oli ka kohti, kus sai kaasa naerda, kuid siiski miski jäi nagu segaseks. Ootasin sellelt etenduselt rohkem huumorit ja arusaadavust. Enne etendust ma kava ei ostnud, ehk võis see ka midagi muuta, sest ma ei saanud ju eelnevalt ülevaadet etendusest. Ma arvan, et mu ootused olid liiga suured, kuid samas võib-olla see etendus polnud mulle eakohane. Siiski selle etenduse juures on miski, mis mulle meeldis ja ma arvan, et see ongi just näitlejate töö. Kui nende asemel oleksid teised näitlejad, siis ma arvan, et mulle poleks see nii väga meeldinud. Seega, lavastajana oleksin jätnud samad
Etendus koosneb vanaisa meenutatud minevikust ning olevikust ning esimesed pool etendust ma ei saanud üldse aru, et mis on olevik ja mis mitte, kuid lõpus, kui taipasin, kuidas need haakusid ning kui geniaalselt oli lavastus lahendatud, olin ma ekstaasis! Lugu ise rääkis vanaisast, kes meenutas seda, kuidas Juhan oli hea mees ning kui raske elu tal oli ning kui ränka vaeva ta nägi, et perel leib laual hoida. Lõpuks tappis ennast Juhan tööga sootuks. Etenduselt ei oodanud ma midagi erilist. Olin üsnagi kindel, et see on päeva igavaim osa, kuna see oli kohustuslik ning toimus kuskil muuseumis jne. Samuti polnud ma uurinud midagi antud teatritüki kohta. Minu õnneks mu arvamus oli väga vale ning etendus puudutas mind tugevalt. Pärast etendust mõtisklesin tükk aega selle üle, kui geniaalselt oli loo jutustamine lahendatud ning kui kurb oli lõpplahendus. Etendust soovitaksin vaatama minna kõigil. Lugu oli paeluv ja huvitav, näitlejad tegid oma
Paljud inimesed lähevad teatrisse autodega.Nemad võiksid riietuda nii,et ei peaks riietehoius oma ja teiste aega raiskama.Samuti on oluline,et inimene tunneks ennast selles keskkonnas hästi ja on riietunud maitsekalt.Praegu on mood mitmekülgne ja lubab erinevalt eksperimenteerida.Tuleb osata ennast sättida nii,et ei oleks naeruväärne ja piinlik. Kinno ja teatrisse ei peaks minema ka purjus või pilves inimene.Ma arvan et piletikontrolörid märkavad seda ja eemaldavad ta etenduselt või kinoseansilt.Sest see võib olla ääretult häiriv,kui sellises olekus inimene end vabaks laseb. Kokkuvõtteks võib öelda,et kui lapsega on käidud teatris või kinos ning on talle seletatud kuidas ta peab seal käituma,siis ei teki ka täiskasvanueas sellega probleeme.Ja kui sinu lähedal on inimene,kes ei oska käituda teistega arvestavalt,siis tuleb sellele inimesele anda teada,et ta segab.Vajadusel saadetakse ta saalist ära ja etendus võib jätkuda.
Veneetsia kaupmees, keda mängis Jan Uuspõld, andis ka laenu, kuid ilma vaheltkasuta. Ta tegi seda lihtsalt heast südamest. Selgelt väljendas see seda, et üks oli hea, teine paha. Lavakujundus oli väga leidlik. Tegevuskoha või aja muutumisest anti märku lava tagaosas oleval ekraanil. Ekraanil vaheldusid pildid, mis kirjeldasid tegevuskohta või aega. Kuigi see ei tundunud väga realistlik, lahendas see siiski olukorra. Ma isegi ei oodanud sellelt etenduselt midagi väga suurt. Algus tundus mulle igav ning arvasin, et lavastus jätab mulle negatiivse mulje. Võlanõudjatest jäi kõige rohkem meelde kohtuistung. Ilmselt sellepärast, et see oli üks meeleolukamaid seikasid terves etenduses. Kõige enam mõjus Marta Laan'e väga hästi välja mängitud invaliidist doktori roll. Laan oskas selle rolli väga imekalt välja mängida. Arvan, et nii nagu mulle, meeldis ka ülejäänud publikule see lavateos. Näitlejad olid
tunneb, et isegi ei julge kellelegi teda mehele panna, kartes, et kõik välja tuleb. Lõpuks Lydia paneb ennast põhimõtteliselt ise mehele, kuid see mees ei suuda elada Lydia minevikuga. Lõpuks kaotab ta ka teise lapse. Lydia ei saa elada õnnelikult minevikus ühe tehtud vea pärast. See kummitab teda elu lõpuni, sest inimesed tema ümber on nõrgad ega saa sellest üle. Segaseks jääb mulle Liivi lugu. Ma ütleks, et lavastuse anr on draama. 9. Etenduselt ootasin tõde. Meelde jäi etendus ise, sest see meeldis mulle väga. Kõige enam mõjus mulle see lõpp, kus video tööle pandi ja laul. See oli nii ilus. Publik oli, ma ütleks, et vaimustuses, nagu ma isegi. Soovitaksin minna vaatama kõigil, kes pole näinud ja kõigil, kes on näinud veelkord. 10. Kokkuvõte Selle etenduse kaudu saadi teada, et eestlased suudavad, kui tahavad. Puudu on tahtmisest. Ka meie seas on võimsaid inimesi. Lydia peaks näitama eeskuju kõigile
Neljapäeval, 5.novembril 2009 toimus Rahvusooper Estonias ooper „La Traviata” ehk langenud naine. La Traviata on Giuseppe Verdi kirjutatud kolme vaatuseline ooper. Ooperi esietendus toimus 6. Märtsil 1853. aastal. Violetta Valéryt mängis külalisesineja Bernarda Bobro, Flora Bervoixi Helen Lokuta, Anninat (Violetta teenijannat) Juuli Lill, Alfredo Germonti Mart Madiste, Georges Germonti ( Alfredo isa) Rauno Elp, Gastoni Oliver Kuusik, Parun Douphali René Soom, Markii d’Obignyt Mart Laur, Doktor Grenvili Märt Jakobson, Josephi (Violetta teenrit) Alleksander Arder, komissionääri Pavlo Balakin, balletisolistid olid Urve-Ly Voogand ja Aleksandr Prigorovskining, Violetta ja Flora külalisi mängis Rahvusooper Estonia Koor ning dirigent oli Jüri Alperten. Bernarda Bobro sündis Sloveenias ja õppis laulmist Mariboris ning Grazi Muusika ja Draamakunsti Ülikoolis. Bernanda Bobro oli Viini Rahvaooperi kunstilise kollektiivi liige aastatel 2000-2005. ...
mõlemate lugusid seob Ponitus Pilatus, nimelt kirjutas meister kunagi temast. Meister rääkis Bezdomnõile ka oma loo, kuidas tutvus oma elu armastusega, kuidas kirjutas Pontius Pilatusest ning kuidas sattus hullumajja, kuna kartis pea kõike. Õhtu lõpuks külaline kadus Bezdomnõi palatist. XIV peatükk Tegelased: Rimski, Varenuhha, naise vaim Rimski oli pärast etendust oma kabinetis ning mõtles juhtunu üle. Ta nägi tänaval naisi, kes olid etenduselt tulnud ja poolpaljad etenduselt saadud kleidid olid kadunud. Rimski juurdles ka Lihhodejevi juhtumi üle. Peatselt ilmus tema kabinetti Varenuhha, kes seletas, et Lihhojedev ongi Jalta nimelises kõrtsis, mitte päriselt Jaltas. Äkitselt tuli ilmsiks, et Varenuhha ei olegi päriselt tema ning akna taha ilmus naise vaim. Läks võitluseks, Rimski põgenes Leningradi rongile. XV peatükk Tegelased: Nikanor Ivanovits Ivanovits satub esmalt ühte asutusse ja seejärel Stravinski hullumajja. Esimeses räägib ta kogu
Lavastuse esietendus oli 18.09. 2015.a. Kuna ma ei olnud näinud ühtegi balletti, siis Õpetaja soovitusel käisin etendust vaatamas 25. märtsil 2017. Dirigeeris Vello Pähn, Peremehe osa tantsis Denis Klimuk; Kurat Anatoli Arhangelski; hirmuäratava Krati osas Eneko Amoròs; Sulane Jevgeni Grib ja Peretütar Marta Navasardyan. Ma ei olnud varem Eduard Tubina balletist ,,Kratt" midagi kuulnud. Sama võib öelda ka balleti kohta üldiselt. Seega ei osanud midagi oodata ega loota sellelt etenduselt. Kava lehitsedes ei jõudnud enne etenduse algust libretot läbi lugeda, aga nagu selgus- polnud vajadust. Esimene asi, mis etenduses silma hakkas, oli sisu selgus. Oli äratuntav kes on kes ja mida hetkel laval ,,jutustatakse". Peremehe rahulolematus, Kuradi ilmumine, Peremehe kahtlus/kõhklus, kas leppida Kuradi pakutuga, verepiiskade loovutamine ja Krati meisterdamine. Kahe armunu kohtumine, Tüdruku isa selge eitus sellele armusuhtele. Krati ja Sulase kohtumine, kus viimane aimab, et miski
kuid kahtlemata on see töö iseendaga, maailmade ja mõttega, ning inimene, kes kirjutab, mõtleb ja tunneb samal ajal, kui ta kirjutab, väljendab ennast luulekeele kaudu. Nii nagu luule on kirjanduse essents, on luule keel luuletaja tööriist ning ühtlasi ka tema omapära ja pitsat. Huvitav on see, et luulele kipuvad ka lugeja ja üldsuse ootused teistsugused olema kui muule kirjandusele, filmi- või teatrikunstile. Kui näiteks healt etenduselt või filmilt tundub loomulikum ja iseenesestmõistetavam oodata midagi radikaalset, või vähemalt huvitavat või teistsugust, siis luule peaks millegipärast vastama ikkagi lugeja sisseharjunud ettekujutusele "luulest". Luule võiks olla heal juhul eskapistlik ja seeditav; luuletaja keel poeetilisem või kaunim, kasvõi juba selleks, et meelitada ligi rohkem lugejaid. Luulet peaks olema mugav lugeda; luule peaks justkui pakkuma meile turvalisi emotsioone ja äratundmisi
annaabi.ee 
