Paks köösner ei vastanud sõnagi ja katsus vabaneda pilkudest, mis igast küljest temale olid suunatud, kuid ta higistas ja puhkis asjata: ta pingutustel oli ainult see tagajärg, et ta paks apoplektiline, pahameelest ja vihast purpurpunane nägu puuhalusse tungiva kiiluna ikka rohkem naabrite õlgade vahele pigistus. Lõpuks tuli talle appi keegi mees, kes oli niisama paks, lühike ja auväärt kui ta ise. «Jõledus! Need mõned skolaarid, kes nõnda auväärt kodanikuga kõnelevad! Minu ajal oleks neid varbadega läbi nüpeldatud ja pärast neid endid nendel ärr põletatud.» Nüüd alles päris lõbu algas. «Tohoo! Mis linnuke see seal nõnda piiksub? Kes see õnnetusekraaksuja on?» «Mina tunnen teda,» hüüdis üks. «See on meister Andry Musnier.» «Ah nii, üks neljast ülikooli vannutatud raamatukoguhoidjast!» ütles teine. «Ses poes käib kõik neljakaupa,» karjus kolmas. «Neli rahvust, neli fakulteeti, neli püha,
Kõik kommentaarid