Eesti ajalugu Eesti ajalugu Eesti ajaloo periodiseerimisel on palju võimalusi. Järgnevalt on toodud üks võimalik periodiseering: 1) Eesti esiajalugu 2) Eesti keskaeg 3) Eesti varauusaeg 4) Eesti uusaeg 5) Eesti lähiajalugu Eesti esiajalugu Mesoliitikum Neoliitikum Pronksiaeg Rauaaeg Eesti esiajalugu põllundus Esiajaloolisel ajal hariti põlispõlde kaheväljasüsteemi järgi. Põlispõlde haris iga talu eraldi, kuid külakonna ühise külvikorra järgi. Muidu oleks paljudel lappides segamini asetsevate maade harimine kujunenud väga tülikaks. Vanem rauaaeg Nooremal rauaajal oli Eesti autonoomsete maakondade liit. Läti Henriku andmetel käidi peaaegu Eesti mandri keskel kooskäimistel kord aastas nõu pidamas. Põllundus tõusis teiste majandusharude seas esikohale.
Jälgid ja inetud. Lethe- Allmaailma unustustejõgi, millest surnuteriiki jõudnud jõid, et unustada oma endine elu. Styx- jumalate murdumatu tõotuse jõgi saatür- metsik, himur, ülemeelik loodusvaim. Pooleldi sokutaolised. Dionysose saatjaskond. Paan- karjaste, väikekariloomade jumal, metsavaim. Kitse jalgadega, sageli pea, sarvedega. Leiutas karjaseflöödi. adne lõng- juhtnöör. Lõngakera, millega Theseus labürindist tagasitee leidis. Atlantis- Atlandi ookeani suur saar, mis vajus esiajaloolisel ajal vee alla. Atlas- Prometheuse vend. Karistuseks titaanide poolel võitlemise eest pidi ta oma õlgadel kandma taevavõlvi. Pegasos-tiivuline võluhobune, hüppas välja Medusa kehast, kui viimasel pea maha löödi. harp
Akantusväänel akantuslehtedest taimornamentika, mida on kasutatud dekoratiiv- elemendina nii ehituskunstis, mööblidekooris (manerism), puidust nikerdatud kantslitel jne. Pildil 16. sajandist pärineva kantsli kõlaräästas akantusväänlaga. 10 Meander täisnurgi murtud joonega ornament, mille nimetus tuleneb Väike-Aasia käänulise jõe Maiandrose nimest. Meandrit kasutati juba esiajaloolisel ajal, kuid klassikalise kuju sai see kreeka kunstis. Palmett palmilehesarnane, õietupest kodarjalt laienev taimornament kreeka kunstis, mis juurdus Idamaade mõjule 7-8. saj. e. Kr ja sai üheks meelisornamendiks ka Roomas. Hilisemal ajal oli palmett eriti kasutuses klassitsismis. Palmett on enamasti asetatud sümmeetriliselt, sageli on ka väänseoses. Antiigis esindas palmett looduslikku vormi, muutudes hiljem puhtalt ehismotiiviks.
Kolmainsus. Kolmainsuse juured peituvad perekonnaühtsuse kujutamises (ema, isa, laps). (Onasch, Schnieper 2003) Kolmainsus on seotud ka jumala mitmenäolisusega. Kristluse kolmainsus (isa, poeg ja pühavaim) sümboliseerib jumalikku ühtsust. Jumal, tema poeg (tema liha ja veri, jumala sõnumi kuulutaja maapeal – kristluse olulisim prohvet) ja püha vaim – kehatu ja kolmest kõige ebamäärasem sümbol. Kolmetisuse taustast: “Juba esiajaloolisel ajal kujutasid inimesed jumala olemust polümorfsena. (…) Jumalat esitati kolmenäolisena, mis sümboliseeris looduse triaadset elurütmi: õitsemist, viljade valmimist ja surma. Kristlaste usk Pühasse Kolmainsusesse tuleneb hoopis teistsugustest lähtekohtadest.” (Onasch, Schnieper 2003: 27) “Kristlikud mõtlejad pidasid seda skemaatilist kolmesust täiuslikkuse ilminguks ja ühendasid selle elava Kolmainsusega, mis hakkas vähehaaval ilmnema ka ikoonikunstis
Kui jälgida varaste egiptuse haudade arengut, siis täheldame, et need tehti aja jooksul üha sügavamad, et öösiti ringihulkuvatele saakalitele mitte pakkuda saagivõimalust. Maetu põlved puudutasid lõuga ja käed olid näo ees. Pea oli pööratud lääne poole. Sellel, et surnud alati läänesuunas viimsele puhkepaigale sängitati, oli oma põhjus, sest läänes, kus päike kadus igal õhtul lubjakiviplatoode või kõrbeluidete taha, oletati sissekäiku allilma. Hilisemal esiajaloolisel perioodil oli surnukeha tihti nii kõvast sisse mähitud, et kõik luud asetsesid üksteise suhtes paralleelselt. Veel hiljem muututi mõnevõrra vabamaks ning asuti surnuid matma täies pikkuses väljasirutatult. Hilisel esiajaloolisel perioodil mähiti surnu linasesse riidesse. Teda ümbritsesid eluks vajalikud asjad, nagu toit ja enesekaitsevahendid, mida võis surnul endal või tema ka'l edaspidi vaja minna. On leitud ka õlut sisaldavaid kahest kivitükist anumaid,
Keemia tekkis muistses Egiptuses. Ühe versiooni kohaselt on keemia oma nimegi saanud Egiptuse järgi, sest seda maad nimetati vanaegiptuse sõnaga chemi. Üheks tõenäoliselt esimeseks ühendiks, mis inimeste tähelepanu pälvis ja millega inimene kokku puutus, oli erkpunase värvusega mineraal kinaver (elavhõbesulfiid HgS). Nimetus pärineb kreeka keelest ja tähendab üht punase värvi liiki. Kinaver veetles inimest juba esiajaloolisel ajal. Nimelt kui kinaveri segati veega, siis moodustus temast pasta. Sellega tehti koopaseintele jooniseid, millest tuntumad on nooremast paleoliitikumist pärinevad Altamira koopamaalingud. Ürginimestele oli kinaver ka meikimisvahend, hiljem kasutati aga seda Egiptuses ja Lähis-Ida maades värvainena. Üheaegselt Egiptusega hakkasid keemiaalaseid teadmisi kogunema teisteski tolle aja arenenud maades, nagu Mesopotaamias, Indias, Hiinas
Kui jälgida varaste egiptuse haudade arengut, siis täheldame, et need tehti aja jooksul üha sügavamad, et öösiti ringihulkuvatele saakalitele mitte pakkuda saagivõimalust. Maetu põlved puudutasid lõuga ja käed olid näo ees. Pea oli pööratud lääne poole. Sellel, et surnud alati läänesuunas viimsele puhkepaigale sängitati, oli oma põhjus, sest läänes, kus päike kadus igal õhtul lubjakiviplatoode või kõrbeluidete taha, oletati sissekäiku allilma. Hilisemal esiajaloolisel perioodil oli surnukeha tihti nii kõvast sisse mähitud, et kõik luud asetsesid üksteise suhtes paralleelselt. Veel hiljem muututi mõnevõrra vabamaks ning asuti surnuid matma täies pikkuses väljasirutatult. Hilisel esiajaloolisel perioodil mähiti surnu linasesse riidesse. Teda ümbritsesid eluks vajalikud asjad, nagu toit ja enesekaitsevahendid, mida võis surnul endal või tema ka'l edaspidi vaja minna. On leitud ka õlut sisaldavaid kahest kivitükist anumaid, erinevaid võideid,
annaabi.ee 
