neljateljelisse ja 24-25 inimest kaheteljelisse vagunisse. Kui selgus, et plaan ei tule täis, kujunes inimeste arvuks 40-44 neljateljelises ja 20-22 kaheteljelises vagunis. Kogu Eestis tervikuna jäi tühjaks 112 vagunit. Enne teele minemist määrati veel vene ja eesti keelt kõnelevate väljasaadetavate hulgast "vagunivanemad," kes pidid koostama nn. "vaguninimekirjad." Mõned vagunitesselaaditud põgenesid, mõned viidi ravile. 27. märtsi lõunaks kõik ettevalmistused lõppesid ja eselonid saadeti Siberi poole teele. Tartu elanikud näiteks Omski poole. Kokku oldi teel 11 ööpäeva 27.märtsist 07.aprillini. Mõned põgenesid teel. Kogu Eestist saadeti eriasumisele 20 723 tsiviilelanikku, määratud sihtkohta jõudis neist 20 600. Balti riikidest tervikuna küüditati neil päevil oma kodudest Siberisse üle 92 000 inimese. Operatsiooni läbiviimisesse kaasatute arv ületas 76 000 inimest. Minu pere kogemus Ka minu pere küüditati Siberisse 1949
minestanult, kolmandal on südamepööritus. Kuskil nurgas hakkab keegi surema või ongi juba surnud. Esineb südameatakke ja verekaotusi kuid mingit arstiabi polnud saadaval. Paljudel ütlesid närvid üles, mitmed sattusid hüsteeriasse. 4 Teateid meeste olukorrast on hoopis vähem. Rongidelt on maha visatud vaid üksikuid kirju, mis sisaldavad napisõnalisi teateid enda ja vagunikaaslaste kohta. Küüditatute eselonid saadeti Venemaale Narva ja Irboska kaudu. Säilinud raudteedokumentide alusel on Narva kaudu saadetud kolm eseloni, kokku 148 vagunit ja Ibroskast on läbi sõitnud 7 eseloni, kokku 342 vagunit. Kogusummas oli küüditatute eselonide koosseisus 490 vagunit. Kõik need vagunid ei olnud täidetud inimestega, vaid see arv sisaldab ka väljasaadetud kraamile, vagun-poele, sanitaar- ja konvoimeeskondadele määratud vaguneid.
Läbi suveööhämaeuse lisandus üha ja üha uusi inimkoormaid rongidele. Saa- bus perekondi pakkidega, mis sisaldasid hädavajalikku, oli aga ka õnnetuid, keda veeti vagunitesse tühjade kätega. Need viimased olid haaratud tänavalt või tassitud oma igapäevaselt töölt, lubamata neil kodunt läbi minna. Vagunid laaditi tihetasti täis. Õhupuudus, kuumus ja janu valmistasid inimestele kirjeldamatuid piinu, millele lisandus ahastus edasise saatuse pärast. 14.-17. Juunini veeresid suured eselonid eestlasi üle piiri vastu kannatusele Põhja-Venemaa ja Siberi ääretus viletsuses. Vaatamata varasematele lubadustele, lahutati isad peredest. Sellel hetkel nägid paljud lapsed oma isa viimast korda. Järgnes pikk tee Siberisse. Ööd ja päevad venis rong ahastavate ja nutvate inimestega. Nõrgema tervisega inimesed ja väiksed lapsed surid juba teel. Pereisad viidi vangilaagritesse, kus nad enamasti kas nälga-külma surid või maha lasti. Naised-lapsed paigutati laiali üle Siberi
Laevade uuteks nimedeks said Lennuk ja Wambola. 6 Laevad Brjatsislav ja Fjodor Stratilat lasti Bekkeris 1915. a küll vette, kuid neid ei jõutudki Tallinnas valmis ehitada. I maailmasõja lõpuaastail, seoses rinde lähenemisega Eestile, evakueeriti 1917. aasta sügisel Vene-Balti ja Bekkeri tehased, nii nagu paljud muud ettevõtted, kaugemale Venemaa tagalasse. Novorossiiskisse suundusid kokku 360 vagunist koosnevad eselonid, millest ühe tehasetöölise meenutuste järgi jõudis kohale vaid 300. Nendest 60 pole sinna jõudnud veel tänaseni, sest läksid lihtsalt suurel Venemaal kaduma. Tehnikamaailm. (web site) (http://www.tehnikamaailm.ee/vana-hiilgus-uues-kuues/) 26.02.2009 Eesti Vabariigi alguaastad olid Bekkeri tehasele rasked. Ajalehed kirjutasid, et tehasel on olnud mitu segast perioodi alates tsaarivalitsusest, kus kardeti sõjale jalgu jääda ning Venemaale evakueeriti kogu sisseseade
relvastusega üksusteks. Kõik välismaalastest formeeritud brigaadid ja diviisid olid allutatud Relva-SSile, vastavalt mingile eeskirjale, mis ei lubanud Saksa armees moodustada sõjaväelisi formeeringuid välismaalastest. Esimene eestlaste eselon saabus Tallinnast Debica Heidelagerisse 6.oktoobrikuu päeval 1942. Need esimesed vabatahtlikud moodustasid hiljem, peale vajalikku väljaõpet pataljoni ,,Narva". Edaspidi järgnesid uued eselonid Eestist. Pataljoni ,,Narva" koosseis oli peale väljaõpet rindele saatmisel umbes tuhat meest. Pataljoni ülem oli kapten Eberhardt, rahvuselt sakslane, eestisõbralik ja lahinguis meeste poolt hinnatud ohvitser. Pataljon allutati rindele minekul Norra vabatahtlikest koosnevale Relva-SS diviisile ja suunati lõunarindele Ukrainasse. Seal saavutas pataljon oma silmapaistva vaprusega kuulsuse Tserkassõ lahingutes. Õppelaager oli jagatud neljaks niinimetatud ringiks. Iga
Mingisugust kokkulepet ei suudetud sõlmida. Suhted piirküsimustes jätkuvalt halvenesid. 1920. aasta jaanuaris Läti pool kutsus oma esindajad piirikomisjonist tagasi ja ühtlasi käivitati Läti ajakirjanduses väga teravad rünnakud eestlaste vastu. Suhete tervnemise kulminatsioon märtsis 1920, kui Läti nõudis Eesti vägade tõmbumist keelepiiri taha - Ulmanise valitsus pani Eesti piiri poole liikuma mitmed sõjaväe-eselonid. Laidoner andis ka omalt poolt korralduse piiril olevad üksused sõjategevuseks valmistada. Kuigi märtsis 1920 kumbki pool sõda ei tahtnud, et olnud välistatud, et sõda ei puhke. Antandi riikide esindus Baltikumis oli huvitatud kõikide konfliktide võimalikult kiirest lahendamisest - 22. märtsil 1920 kutsuti Valka kokku Eesti ja Läti välisministrid ja sõjavägede ülemjuhatajad. Sellel
annaabi.ee 
