Araneae(ämblikulised) ehk rahvapäraselt ämblikud on ämblikulaadsete seltsi kuuluvad lülijalgsed. Eestis on ämblikulaadseid üle 520 liigi ning maaimas üle 42 000. Teadusharu, mis uurib ämblikuid, nimetatakse arahnoloogiaks, vastavat eriteadlast aga arahnoloogiks. Keha on neil 110 sentimeetri pikkune ja koosneb väliselt lülistumata pearindmikust ja tagakehast. Ämblikukuil on kaheksa jalga, putukatel neist erinevalt on kuus jalga. Ämblike tagakeha ei ole sklerotiseerunud, see lubab neil rohkem toitu säilitada. Ämblikele on iseloomulik kehaväline seedimine. Ämblikud viivad koos mürgiga oma ohvri kehasse seedemahlu mis lagundab ohvri koed ning hiljem tühjendavad ohvri söödava sisemuse
ÄMBLIKUD nimi klass kool Sisukord 1. ÜLDINE INFO ÄMBLIKE KOHTA Ämblikulised (Araneae) ehk rahvakeeles ämblikud on ämblikulaadsete selts, kus on umbes 30000 liiki ja Eestis üle 520 liigi. Teadusharu, mis uurib ämblikuid, nimetatakse arahnoloogiaks, vastavat eriteadlast aga arahnoloogiks. 2. VÄLISEHITUS JA KUIDAS ÄMBLIKUD SAAKI PÜJAVAD Ämblikud on lülijalgsed. Ämblikutel on kaheksa jalga, putukatel neist erinevalt on kuus jalga. Nende keha on 110 sentimeetri pikkune ja koosneb kahest osast: pearindmik (väiksem) ja tagakeha. Keha katab õhuke kitiinkest. Ämblikul ei ole tundlaid. Osad ämblikud püüavad saaki püünisvõrguga, mille valmistab ta oma tagakehas olevate võrgunäärmete nõrest, mis hangub õhu käes peeneks niidiks
Vetikad on suur ja heterogeenne fotosünteesivõimeliste organismide rühm. Vetikate koondnimetus tuleneb funktsionaalsest (s.t. mitte fülogeneetilisest) taimede jaotusest. Seetõttu kuulub vetikate hulka taksonoomiliselt väga kaugeid (erinevatesse eluslooduse riikidesse kuuluvaid) rühmi baktereist tsüanobakterid (ehk sinivetikad), protistidest punavetikad, pruunvetikad jt., taimedest rohevetikad. Suur osa vetikaist elab veekeskkonnas. Vetikaid uuriv teadusharu on algoloogia, vastavat eriteadlast nimetatakse aga algoloogiks. Kuna vetikaid käsitleti botaanikas pikka aega ühtse rühmana, kujunes välja ka paljus seniajani kasutusel olev ühine terminoloogia nende morfoloogia, anatoomia ja ontogeneesi kirjeldamisel. Vetikad on kõige lihtsaimaid taimeriigi esindajaid, neid leidub kõikides veekogudes ja ka mõnedes niisketes paikades kuival maal. Veekogu pinna lähedal, kuhu jõuab palju valgust, kasvavad rohevetikad, sügavamal punavetikad ja veel halvemates
Vetikate koondnimetus tuleneb funktsionaalsest (s.t. mitte fülogeneetilisest) taimede jaotusest. Seetõttu kuulub vetikate hulka taksonoomiliselt väga kaugeid (erinevatesse eluslooduse riikidesse kuuluvaid) rühmi – baktereist tsüanobakterid (ehk sinivetikad), protistidest punavetikad, pruunvetikad jt., taimedest rohevetikad. Suur osa vetikaist elab veekeskkonnas. Vetikaid uuriv teadusharu on algoloogia, vastavat eriteadlast nimetatakse aga algoloogiks. Kuna vetikaid käsitleti botaanikas pikka aega ühtse rühmana, kujunes välja ka paljus seniajani kasutusel olev ühine terminoloogia nende morfoloogia, anatoomia ja ontogeneesi kirjeldamisel. Vetikad on kõige lihtsaimaid taimeriigi esindajaid, neid leidub kõikides veekogudes ja ka mõnedes niisketes paikades kuival maal. Veekogu pinna lähedal, kuhu jõuab palju valgust, kasvavad rohevetikad, sügavamal punavetikad ja veel halvemates
.................................. 8 3 Sissejuhatus Sõnajalgtaimed ehk pteridofüüdid ehk tüvendeostaimed (Pteridophyta ehk Filicophyta) on taimede hõimkond, kuhu kuulub umbes 20 000 liiki. Rühma on nimetatud ka ladinakeelse nimega polypodiophyta, kui seda käsitletakse alamhõimkonnana soontaimede hõimkonnas. Teadust, mis uurib sõnajalgu, nimetatakse pteridoloogiaks, vastavat eriteadlast aga pteridoloogiks. 4 Sõnajalgade liigid Ohtene sõnajalg(Dryopteris carthusiana) ehk sõnajalg, kõrbe sõnajalg, okas-sõnajalg Ohtene sõnajalg ei ole nime poolest ilmselt nii tuntud kui mõni teine sõnajalg. See aga ei tähenda, nagu see taim vähem levinud oleks. Vastupidi, ta on meil paljudest sõnajalgadest tavalisem. Kuid ohtene sõnajalg ei tule oma ilu ja muude omadustega inimese ette uhkustama.
Vetikad on suur ja heterogeenne fotosünteesivõimeliste organismide rühm. Vetikate koondnimetus tuleneb funktsionaalsest (s.t. mitte fülogeneetilisest) taimede jaotusest. Seetõttu kuulub vetikate hulka taksonoomiliselt väga kaugeid (erinevatesse eluslooduse riikidesse kuuluvaid) rühmi – baktereist tsüanobakterid (ehk sinivetikad), protistidest punavetikad, pruunvetikad jt., taimedest rohevetikad. Suur osa vetikaist elab veekeskkonnas. Vetikaid uuriv teadusharu on algoloogia, vastavat eriteadlast nimetatakse aga algoloogiks. Kuna vetikaid käsitleti botaanikas pikka aega ühtse rühmana, kujunes välja ka paljus seniajani kasutusel olev ühine terminoloogia nende morfoloogia, anatoomia ja ontogeneesi kirjeldamisel. Vetikad on kõige lihtsaimaid taimeriigi esindajaid, neid leidub kõikides veekogudes ja ka mõnedes niisketes paikades kuival maal. Veekogu pinna lähedal, kuhu jõuab palju valgust, kasvavad rohevetikad, sügavamal punavetikad ja veel halvemates
Üldvereringe jaotub suureks vereringeks, mis varustab keha kudesid verega ja väikeseks vereringeks ehk kopsuvereringeks, milles veri rikastub õhuhapnikuga. Mikroskoop on optikariist, mis võimaldab näha väikesest objektist (objektidest), mida enamasti inimsilmaga pole võimalik näha, suurendatud kujutist. Teadusharu, mis tegeleb mikroskoobiga uurimise ja sellega seotuga, nimetatakse mikroskoopiaks, vastavat eriteadlast aga mikroskopistiks. Esimene mikroskoop konstrueeriti 1596. aastal Middelburgis Hollandis. Laias laastus saab mikroskoobid jagada kolme rühma: valgusmikroskoobid, elektronmikroskoobid (näiteks transmissioonelektronmikroskoop (TEM), skaneerivad mikroskoobid (SPM). 17. sajandi lõpuks ja 18. sajandi alguseks oli meditsiinis tehtud juba nii suuri edusamme, et tekkis vajadus muuta arstide ettevalmistamise viise ja nende ühiskondlikku positsiooni
- suur ja heterogeenne fotosünteesivõimeliste organismide rühm. Vetikate koondnimetus tuleneb funktsionaalsest (s.t. mitte fülogeneetilisest) taimede jaotusest. Seetõttu kuulub vetikate hulka taksonoomiliselt väga kaugeid (erinevatesse eluslooduse riikidesse kuuluvaid) rühmi baktereist tsüanobakterid (ehk sinivetikad), protistidest punavetikad, pruunvetikad jt., taimedest rohevetikad. Suur osa vetikaist elab veekeskkonnas. Vetikaid uuriv teadusharu on algoloogia, vastavat eriteadlast nimetatakse aga algoloogiks. Kuna vetikaid käsitleti botaanikas pikka aega ühtse rühmana, kujunes välja ka paljus seniajani kasutusel olev ühine terminoloogia nende morfoloogia, anatoomia ja ontogeneesi kirjeldamisel. Vetikate hulkrakset keha nimetatakse talluseks ehk rakiseks. Suuruselt on enamik vetikaid mikroskoopilised. Paljud vetikad on nii väikesed, et palja silmaga pole nad nähtavad. Leidub ka suuremaid makroskoopilisi vetikaid
annaabi.ee 
