1942. aasta kevadeks oli umbes 3500 laagritesse paigutatud mehest elus veel vaid paarsada. Naised ja lapsed saadeti asumisele Kirovi ja Novosibirski oblastitesse. Raske töö, nälg ja kurnatus said sealgi saatuslikuks pea pooltele, pärast sõda õnnestus koju naasta 49% küüditatutest. 1949. aasta märtsis viidi Eestis, Lätis ja Leedus läbi järjekordne suurküüditamine. Nõukogude võim otsustas Eestist igaveseks NSV Liidu kaugematesse piirkondadesse eriasumisele saata 22 326 inimest. Kokku kuulus Balti riikidest väljasaatmisele üle 100 000 süütu inimese. Suuroperatsioonile anti nimeks "Priboi" (Murdlainetus) ning selle otseseks juhtimiseks moodustati Riiga NSV Liidu sisevägede ajutine staap. Kokku kaasati küüditamisaktsiooni läbiviimiseks üle 76 000 inimese, kellest valdava osa moodustasid kohalikud nõukogude aktivistid. Väljasaadetavate tabamiseks moodustati Eestis 1987 operatiivgruppi ning nähti ette
aeti oma kodudest välja ja viidi teistesse piirkondadesse üle 100 000 inimese. Juuniküüditamine hõlmas Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina ja Moldova alasid. Juuniküüditamine Eestis Ettevalmistused NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu ja ÜK(b)P Keskkomitee võtsid 1941. aastal 14. mail vastu ühismääruse nr 1299-526ss, mis kinnitas ,,Direktiiv sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmise kohta Balti liiduvabariikidest, Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenest ja Moldaaviast" eriasumisele saatmise läbiviimise kohta. Toimuvat koordineerima määrati NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Vsevolod Merkulov, tema asetäitja Ivan Serov ja NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissari asetäitja Viktor Abakumov. Operatsiooni asusid läbi viima nn ''troikad'', mis olid kolmest isikust koosnevad komisjonid. Eesti NSV juhttroikasse kuulusidiikliku julgeoleku rahvakomissar Boris Kumm, siseasjade
tervikuna jäi tühjaks 112 vagunit. Enne teele minemist määrati veel vene ja eesti keelt kõnelevate väljasaadetavate hulgast "vagunivanemad," kes pidid koostama nn. "vaguninimekirjad." Mõned vagunitesselaaditud põgenesid, mõned viidi ravile. 27. märtsi lõunaks kõik ettevalmistused lõppesid ja eselonid saadeti Siberi poole teele. Tartu elanikud näiteks Omski poole. Kokku oldi teel 11 ööpäeva 27.märtsist 07.aprillini. Mõned põgenesid teel. Kogu Eestist saadeti eriasumisele 20 723 tsiviilelanikku, määratud sihtkohta jõudis neist 20 600. Balti riikidest tervikuna küüditati neil päevil oma kodudest Siberisse üle 92 000 inimese. Operatsiooni läbiviimisesse kaasatute arv ületas 76 000 inimest. Minu pere kogemus Ka minu pere küüditati Siberisse 1949. aasta märtsis Mulgimaalt. Minu vanaema ema, isa, õed ja vend viidi 25. märtsi varahommikul rongile ning sealt edasi Siberisse. Kuna minu
Siberisse suri umbkaudu 3000 inimest, nende nimed on veel täpsustamata . Kui eestlaste jaoks tähendas küüditamine maalt välja saatmist, siis nõukogude liidu silmis jagunes küüditamine erinevatesse liikidesse. Ka hiljem asumiselt vabanemine oli kategooriate järgi, millest õnnestus nii mõnelgi inimesel teisest varem koju saada. Inimese alaliselt väljasaatmine kindlaks määratud kohtadesse toimus üldjuhul neljas erinevas vormis. Eestlasi saadeti peamiselt kolmanda vormi järgi ehk eriasumisele saatmise järgi, mis rakendati neile kes olid julgeolekuorganite kontrolli all asuvatesse kohtadesse saadetud kas igaveseks või teatud ajaks. Eesti inimesed kannatasid Siberis aastaid. Tagasi jõudes ei oodanud neid enam ees nende kodu ja paljudel ei olnud ka enam seda pere, kellega nad sinna läksid. Suurem osa inimestest olid kaotanud oma pereliikmed juba sinna minnes. See aeg oli inimeste elus väga raske ja haavad minevikust on siiani. 2. Küüditamise tegevusest 2
kutsega, töötas Viljandi Gümnaasiumis õpetaja ja juhataja abina. Tema abikaasa, Olustvere Põllutöökooli juhataja ja suurmaaomanik Villem Männik küüditati 14.juunil 3 1941.aastal Siberisse. Erika Männik, otsustades jagada mehe saatust, sõitis talle koheselt Siberisse järele. Siberis mõisteti ta süüdi nõukogude vastase propaganda eest, ta viibis aastail 1944 1951 Dzezkazgani vangilaagris ja 1952.aastal saadeti eriasumisele Novosibirski oblastisse. Vabanes II grupi invaliidina asumiselt 1956.aastal, tuli Eestisse ja elas Viljandis oma sugulaste juures. ANNA TÕRVAND TELLMANN (1880 Ülenurme 1953 Kirovi oblast) oli 1924.aastal loodud "Lindade kompanii" esimene esinaine ja asutajaliige ning NKK Tallinna ringkonna esimene esinaine aastail 1928 - 1934. Lõpetas Riias pedagoogilised kursused keskkooliõpetaja kutsega ja Viini ülikooli õigus- ja riigiteaduse osakonna
tähtajatult küüditatuid aga eriasumi sele danliku korraga jne. Kodanliku natsionalismi saadetuteks eriasunikeks. Suurem osa 1941. ilminguid leiti kõigis ühiskonnaelu valdkon aastal küüditatuid oli kuni 1952. aastani dades: kirjanduses ja kunstis, teaduses ja ma sundasuniku staatuses, seejärel kvalifitseeriti janduses. Eestis tuli see mõiste kasutusele just nad eriasumisele saadetuks. Sõjajärgsetel 1944. aasta sügisel, varem aga oli seda aastatel Baltikumist küüditatud saadeti alati laialdaselt rakendatud Nõukogude Liidus 1930. seks eriasumisele. 1953. aasta alguses oli NSV aastate suure terrori ajal, mil repressioonide Liidu Siseministeeriumi Laagrite Peavalitsuse ohvriks langesid ka Venemaa eestlased,
Taasvallutatud Eestis kehtestati uuesti nõukogude võim. Siiski jätkasid paljud metsavennad võitlust metsades. Nõukogude võim võitles metsavendade vastu nende peamiste toetajate, talupoegkonna küüditamistega. 25.-29. märtsil 1949 toimus teine massiline küüditamine - märtsiküüditamine, mille käigus saatsid Nõukogude okupatsioonivõimud Eestist loomavagunites Venemaale - Krasnojarski kraisse, Novosibirski, Tomski, Omski ja Irkutski oblastisse nn. eriasumisele üle 22 000 inimese. Küüditamisnimekirjadesse kokku oli aga kantud kuni 30 000 inimest. Küüditamisele järgnes sundkollektiviseerimine, millega kaotati talud kui majandusüksused. Põhiliselt Tallinnasse ja Ida-Virumaale rajati suurtööstusi, mille tööjõud toodi sisse Venemaalt. Vene keel hakkas omandama järjest tähtsamat rolli. Ideoloogilise surve tugevnemise tõttu hoogustus ka dissidentlus, mille silmapaistvaimaks tulemuseks oli ilmselt 40 kiri 1980. aastal. 1987
8) kriminaalkurjategijad, kes jätkasid kuritegude toimepanemist; 9) politseis registreeritud endised prostituudid, kes jätkasid oma tegevust. 14. juunil 1941 küüditati Eestist perekondadena üle 10 000 inimese (mõnede allikate kohaselt 10 861 inimest). Küüditatute seas oli üle 5000 naise ja üle 2500 alla 16-aastase lapse. Teistest eraldati ligikaudu 3000 meest ja 150 naist, kes saadeti vangilaagritesse, kus enamik neist hukati või suri; ülejäänud naised ja lapsed saadeti eriasumisele Siberisse. Teiste hulgas küüditati ka üle 400 Eesti juudi. 1941. aasta juuni lõpus ja juuli alguses võeti veel ligikaudu 1000 meest, naist ja last Eesti saartelt kinni, et nad samuti NSVLi küüditada. Saksa vägede kiire edasiliikumise tõttu pääses neist enamik koju tagasi. 14. juunil 1941 vangistati Eesti sõjaväe suvelaagris Kagu-Eestis umbes 230 Punaarmee 22. Eesti Territoriaalkorpuses teeninud eesti ohvitseri. Suurem osa neist saadeti Norilski
9.8. Nõukogude okupatsioon Taasvallutatud Eestis kehtestati uuesti nõukogude võim. Siiski jätkasid paljud metsavennad võitlust metsades. Nõukogude võim võitles metsavendade vastu nende peamiste toetajate, talupoegkonna küüditamistega. 25.-29. märtsil 1949 toimus teine massiline küüditamine – märtsiküüditamine, mille käigus saatsid Nõukogude okupatsioonivõimud Eestist loomavagunites Venemaale – Krasnojarski kraisse, Novosibirski, Tomski, Omski ja Irkutski oblastisse nn. eriasumisele üle 22 000 inimese. Küüditamisnimekirjadesse kokku oli aga kantud kuni 30 000 inimest. Küüditamisele järgnes sundkollektiviseerimine, millega kaotati talud kui majandusüksused. Põhiliselt Tallinnasse ja Ida-Virumaale rajati suurtööstusi, mille tööjõud toodi sisse Venemaalt. Vene keel hakkas omandama järjest tähtsamat rolli. Ideoloogilise surve tugevnemise tõttu hoogustus ka dissidentlus, mille silmapaistvaimaks tulemuseks oli ilmselt 40 kiri 1980. aastal.
annaabi.ee 
