b) Komöödia- väljamõeldud tegelased, hädaoht pole suur, lõpp on õnnelik, moraal oli olemas alati, õpetlik iva 3. Tõenäolikkuse reegel a) Ei tohi olla üldloomulikke asju, üldloomulikke tegelasi ja uskumatuid sündmusi 4. Kombekuse reegel a) Ei tohi näidata vägivalda ega rõvedusi, samuti kasutada ebatsunsuurseid väljendeid Racine- 17. saj keskpaik. Eraeluintriigid. Psühholoogilised konfliktid. Muusika + tants. Kreeka teatrist teadis palju, kuna pandi kloostrisse. Saatus. ,,Aleksander Suur". Pr. Akadeemia. Kujutab inimesi. Võitlus iseenda ja oma tunnetega. Corneille- kujutab kangelasi. 17. saj keskpaik. ,,Cid"-tragöödia, mis pole kurva lõpuga. Ei pidanud seal kinni kõikidest reeglitest. ,,Cinna"- ajaloo teemaline. Pr. Akadeemia. Klassistsistlik komöödia: reeglid, viievaatuseline värssteos. Meelelahutuslik pidi olema seotud õpetlikuga
armastuslugu. Tema teoste kangelased on erakordselt tugeva tahtejõuga. Lõpplahenduses täielik masendus enamasti puudub. Tahe ja mõistus piiravad ning pidurdavad näidendites tegelaste kirgi, puhastavad ja õilistavad neid. Alates 1640. kirjutas ta juba täielikus vastavuses klassitsismi eeskirjadega. Horatius (1640) Cinna(1641) Polyectus(1643) Rooma ajaloo ainelised, heroiline poeetika. Jean Racine(1639-1699) Dramaatik. Looming: klassitsistlik tragöödia. Eraeluintriigid, psühholoogilised konfliktid. Tema hilisem teater lähtub enamasti Kreeka traagikute süzeedest. Tragöödiates juhib tegelasi inimtahet väärav saatus. Aleksander Suur (1665) Andromache (1667) Britannicus (1669) Iphigeneia Aulises ( 1674) Phaidra (1677) Vormiliselt on näidendid kooskõlas klassitsistlike normidega. Ta toob teatirsse uuenenud vaatepunkti, tegelas ja olukorrad. Ei idealiseeri oma tegelasi. Möllavadkires, elu reaalsed tungid ja tõukejõud.
Corneille: XVII saj I poole suurim prantsuse kirjanik, tema loomingust algab klassitsistlik teater. „Cid“ – peetakse esimeseks klassitsistlikuks tragöödiaks. Näidendite tegelased on väga tugeva tahtejõuga. Tragöödiate lõpplahenduses täielik masendus enamasti puudub. Racine: tema loomingus saavutas klassitsistlik tragöödia küpsuse. Publik hakkas tüdinema Corneille’i teatri heroilisest pateetikast (mida ta viljeles, et olla kooskõlas klassitsismi eeskirjadega). Enam köitsid eraeluintriigid, psühholoogilised konfliktid. Tema tragöödiais juhib tegelasi kõikvõimas inimtahet väärav saatus. Vormiliselt on näidendid laitmatus kooskõlas klassitsistlike normidega, kuid toob teatrisse uuenenud vaatepunkti, tegelased ja olukorrad. Corneille kujutab kangelasi, Racine inimesi. Asetab tegelased julmadesse piirolukordadesse, kus nad peavad võitlust iseendaga. Tegelaste hingeelu kujutamine muutub peenemaks. Klassitsistlik komöödia – suurem vabadus, kergem žanr. Peegeldas
· Sündmustiks pidi mahtuma nüüd kõnesse, seega monoloogide osa kasvas. Pikad arutlused, mõtisklused, analüütilisus, psühholoogilisus. Pierre Corneille · Tema loomingust saab klassits. Teater alguse (tragöödia) · ,,Cid" enesevaatlus, psühholoogiline pingestatus. Voltaire arvates on see hingesuuruse kool. Tunnete proovilepanek jne. Jean Racine · Klassitsistlik draama saavutas temaga oma täiuse. · Teda köitsid eraeluintriigid ja psühholoogilised konfliktid. · ,,Aleksander Suur", Corneille kujutab kangelasi; Racine inimesi. · Näitab ka elu reaalseid tunge, paneb tegelasi piir-situatsioonidesse võitlus iseenda ja tunnetega. Moliere · Komöödias samuti kindlad normid: ideaalkujul pidi olema 5vaatuseline värssteos, mis ühendab meelelehutustlikku õpetlikuga, aidates kaasa ühiskonna kommete parandamisele. Praktikas kalduti tihti kõrvale; Moliere kirjutas osa näidendeid ka
õnnelik lõpp. Kuigi ta oli erakordselt menukas publiku seas, kritiseeriti teda reeglistikust kõrvalekaldumises ja Hispaania-teema pärast kritiseeris teda ka Richelieu. Kriitikast õppust võttes kirjutas ta alates 1640. aastast klassitsismi reeglistikuga täielikus vastavuses näidendeid. Racine Jean Racine'i loomingus saavutas klassitsistlik tragöödia oma küpsuse. Kui Corneille' tragöödiatest hakati tüdinema, tuli Racine lagedale uute teemadega – eraeluintriigid ja psühholoogilised konfliktid. Kuningale endale meeldis ka, et nüüd ei käsitletud enam poliitilisi probleeme. Racine sai antiikse Kreeka kultuuri kohta head teadmised pärast orvuks jäämist. Racine'i mõjutas ettemääratuse idee, seega kajastus tema näidendites kõikvõimas inimtahet väärav saatus. Racine'i kuulsaimad teosed on „Aleksander Suur“ ja „Andromache“. Pärast 1677. aastat tõmbus ta teatrielust eemale ja tegutses klassitsismi kriitiku, historigraafi ja teoreetikuna
oskas oma kaasaja inimeses detailselt näha ja esile tuua need jooned, mis on olnud inimesele omaks kogu tema ajaloolisel teekonnal. P. Corneille'i loomingust saab alguse klassitsistlik teater, eelkõige tragöödia. Peateos ,,Cid" enesevaatlus, psühholoogiliselt pingestatud. Voltare'i meelest on see hingesuurune kool, tunnete proovilepanek. Corneille kujutab kangelasi. J. Racine'i loominguga saavutas klassitsistlik draama oma täiuse. Teda köitsid eraeluintriigid ja psühholoogilised konfliktid. Peateos ,,Aleksander Suur". Racine kujutab inimesi. Racine näitab reaalseid tunge, paneb tegelasi piirsituatsioonidesse, võitlema iseenda ja oma tunnetega.
annaabi.ee 
