- kultuur oli dünaamiline ja rahutu. Vastandina renessansi harmoonilisusele iseloomustavad barokiajastu muusikat ja kunsti dünaamilisus, rahutus, liialdused, teatraalsus. Barokkmuusika osatähtsus kultuuris: - barokkmuusikast sai publiku emotsionaalne mõjutusvahend. Iseloomusta barokkmuusikat: - puudus muusika sisemine areng. Barokiajastu muusika oli senisest õukonnakesksem. Kus tekkis barokkmuusika? - Itaalias. Epohhid barokkajastul: · tekkis kontsertstiil kujunes välja professionaalsete muusikute klass muusika senisest õukonnakesksem vokaalmuusika varjus kerkis esile ins. muusika pillide tormiline areng basso continuo katkematu bassihääl Barokktriosse kuulusid: meloodiapill ja basso contunuo katkematu bassihääl. Barokkorkester kasvas välja barokktriost. Homofoonilise mitmehäälsuse populaarsus. Muusika muutus tonaalseks. UUED zanrid
mittekujutatavat („tegelikku Elu“) on võimalik kirjanduslikus vormis siiski väljendada; POSTMODERNISM ei keskendu enam („tegelikule“) Elule, mille kirjanduses kujutamist peetakse nagunii lootusetuks ürituseks, vaid pakub lõpmata arvu viise, nii-öelda „mänge“ või „keeli“, millega elus tabamatuks jäävat on võimalik vähemalt mingil määral kirjeldada. Sellise eristuse järgi ei ole modernism ja postmodernism tegelikult mitte erinevad kirjandusajaloolised epohhid, vaid ühe ja sama kirjandusliku taotluse kaks külge. Postmodernismi võime leida juba modernismi algusaegade teostest (näiteks Luigi Pirandello näidend „Kuus tegelast autorit otsimas“). 20. sajandi teise poole eesti kirjaniku Mati Undi romaanid on ühtaegu nii modernistlikud kui postmodernistlikud. Jean-François Lyotard’i järgi postmodernistlikkus tunnetuslikus (kuigi mitte ajalises) mõttes isegi eelneb modernistlikkusele.
kirjandusteaduse terminoloogiast, kirjandusžanritest ja kirjanduse midagi kirjutatut) analüüsi põhilistest kategooriatest ja analüüsimimeetoditest. Suhteliselt püsiv, suhteliselt avalik. Lühikirjeldus: Kirjanduse mõiste, selle muutumine ajas. Semiootikud on küsimusele lähenenud järgnevalt: Kirjanduslikud epohhid. Kirjanduse ja ajaloo suhe. “Teksti mõiste aluseks on ilmselt sobiv võtta järgmised Kirjandusajalugu kui konstrukt. Aristotelese poeetika. määratlused. Luuleanalüüsi põhimõisted, mh meetrika, stroofivormid, Väljenduslikkus. Tekst on fikseeritud teatud märkidega ning
Samas on nende rolli mõistmine selle aegade jooksul tuntavalt muutunud. Saab eraldada kolme eraldi epohhi, millal nende ülesannete tõlgendamine on stabiliseerunud ja laialdaselt omaksvõetud. Esimene oli viktoriaanlik ajastu aastatel 1840-1914, teiseks kümnendid riigi tugeva kontrolli all alates möödunud sajandi 30- 60 ndate aastateni ja kolmandaks turgude valitsemise ajajärk aastatel 1980-2007.( Goodhart 2011: 135-154) Iga epohh on kandnud oma märki ja otsinud uusi kokkuleppeid. Epohhid on lõppenud alati segaduste aja ja kriisiga ning neist tekkinud teadmisega, et makromajanduse stabiilsus ja efektiivsed turud üksi ei suuda tagada finantsstabiilsust. Praegu käib uute täiendavate instrumentide otsing, mis aitaksid makromajandusel vastu seista tsüklilisele loomusele. Selliste instrumentide kasutamine peab olema seotud muutustega keskpanga kontrolliga oma bilansi likviidsuse jälgimisel. Kontroll oma bilansi üle on iga
See peab andma faktidele tähenduse ja koha, mida saab määrata üksnes suhtes teiste faktidega. Faktid peavad olema otse asja kohta käivad ja selgeid, üheselt tõlgendatavaid järeldusi võimaldavad. Tähenduse omistamine minevikule toimub olevikus. Ajalugu on mineviku mõtestamine olevikus, mis omakorda mõjutab ajaloo kulgu tulevikus. Ajaloo periodiseerimine võib olla kas laiem või kitsam, globaalsem või lokaalsem. Pikemaid ajaloojaotusi selgelt määratletud tunnustega on epohhid, mis tähendab ajalõiku kahe pöördepunkti vahel. Ajaloo periodiseerimise aluseks on muutused inimolemuse kõigis sfäärides: tootmises, tarbimises, hariduses, vaimelus. Kõige üldisem maailma ajaloo jaotus on vana, kesk ja uusaeg, mis kõige laialdasemates joontes peegeldab põhimõtteliselt erinevaid ajajärke lääne tsivilisatsioon.
saab määrata üksnes suhtes teiste faktidega. Faktid peavad olema otse asja kohta käivad ja selgeid, üheselt tõlgendatavaid järeldusi võimaldavad. Tähenduse omistamine minevikule toimub olevikus. Ajalugu on mineviku mõtestamine olevikus, mis omakorda mõjutab ajaloo kulgu tulevikus. Ajaloo periodiseerimine võib olla kas laiem või kitsam, globaalsem või lokaalsem. Pikemaid ajaloojaotusi selgelt määratletud tunnustega on epohhid, mis tähendab ajalõiku kahe pöördepunkti vahel. Ajaloo periodiseerimise aluseks on muutused inimolemuse kõigis sfäärides: tootmises, tarbimises, hariduses, vaimelus. Kõige üldisem maailma ajaloo jaotus on vana, kesk ja uusaeg, mis kõige laialdasemates joontes peegeldab põhimõtteliselt erinevaid ajajärke lääne tsivilisatsioon.
Sellega tunnustatakse, kuigi vastumeelselt, protestantide võrdsust katoliiklastega. 30-aastane sõda (1618-1648) lõppes Vestfaali rahuga. Tunnustatakse riikide enesemääramisõigust. Erinevatel riikidel, olenemata nende usulisest kuulumisest, on õigus olemas olla. Põhimõte võrdsel ei ole võrdse üle võimu. See tekitas olukorra, kus teatud riike ei peetud enam teistest paremaks. Wilhelm Greve "Rahvusvahelise õiguse epohhid". RV õiguse periodiseering - 16 saj. Hispaania ajastu - maadevallutamine - Napoleoni ajal oli Prantsusmaa ajastu - 1815 Viini konverents I maailmasõda on Briti ülemvõim - alates I maailmasõjast on olnud USA ülemvõim Kolonisatsiooniajastu 16.sajandil Mis õigus oli näiteks Hispaania konkiskadooride õigus vallutada pärismaalaste maid Ameerikas? Vastavalt Euroopa maailmapildile tuli paganad ristiusustada. See oli eurooplaste jaoks ka legitimatsiooniks maade vallutamiseks
kirjeldada. Logos on seadustemaailm. Enne kujutati mütoloogiliselt. Mütoloogiline maailmapilt on kirja-eelne maailm, palju suulist traditsiooni. Kirjakeelest meelestatud maailm - loogikale alluv. 1)Küsimus maailma esimesest algest ( ). Otsitakse kõikeühendavat alust. 2)Tõde (aleneaa) - mittevarjatuna, tõeselt. Mõiste probleemid. 3)Tegeldakse inimese loomuse ja eetiliste väärtustega. Mis on hea - aratou? Mis on vooruslik - areth? Isiklik õnn? Epohhid: 1)Eelsokraatiline periood - periood kuni Sokrateseni. Mileetose, eelea koolkond, etomistid, sofistid. 2)Klassikaline filosoofia periood - loetakse Makedoonia tõusust. Tähistab segukultuuri. Aleksander Suurest sai alguse valitsejate jumalik kummardamine/austamine, mis kasvas Rooma jumalkeisrite kultuseks. Koolkonda kuuluvad stoikud, skeptikud. Elufilosoofilised suunad. 3)Uusplatonism - sünnib 2.saj.p.Kr. Religiooniline-filosoofiline süsteem. Vool püüab religiooni korrastada
annaabi.ee 
