1900 Expressionism 1910- Gottfried Benn, Georg Heym, Georg Trakl us 1925 Neue 1925- Bertolt Brecht, Ödön von Horvath, Erich Kästner, Heinrich Mann, Sachlichkeit 1940 Kurt Tucholsky 1900- Franz Kafka, Hermann Hesse, Thomas Mann, Robert Musil, Rainer Moderne 2013 Maria Rilke, Arthur Schnitzler Literaturepoche: Barock (1600-1720) Wissenswertes über die Epoche: Dreißigjähriger Krieg und Absolutismus prägten maßgeblich die Epoche. Drei Hauptmotive: Carpe Diem (Nutze den Tag), Memento Mori (Bedenke, dass du sterben musst) und Vanitas (Vergänglichkeit). Sonette als bevorzugte Form der Lyrik. innerer Widerspruch zwischen Schönheit der Form (Sonette) und thematischem Inhalt (Krieg, Tod und Vergänglichkeit). Antithetik in der Literatur (Diesseits - Jenseis, Sein - Schein).
nationaler Selbstbewusstsein Spätromantik (1815-1840) E.T. A. Hoffmann, Eichenhoff, Brentano, Achim von Arnim, Tieck Hervorhebung der Schattenseite d. menschl. Psyche Hinwendung zu Religion, Spiritualität die Sehnsucht nach der “alten Ordnung” Abrechnung m. d. Gedangengut der Aufklärung http://www.philipphauer.de/galerie/caspar-davi d-friedrich-werke/?pagenr=2 http://www.zeit-und-wahrheit.de/spaetromantik-li teratur-230/ http://www.lerntippsammlung.de/Epoche-d--Rom antik--k1-1796_1835-k2-.html Vielen Dank!
individuaalse) näilikkuse ("akatalepsia") vahel. Ei meeletaju ega ka mõtlemine ava meile asjade olemusele ligipääsu. Seepärast pole õige väita asjade kohta mis need on, vaid kuidas nad (meile, mulle) näivad. Siit tuleneb teine probleem: kui me ei saa väita asjade kohta, mis nad päriselt on, siis kuidas neisse suhtuda? Skeptikud soovitasid loobuda konkreetsetest seisukohtadest ning omada ettevaatlikku tagasihoidlikkust ("epoche"). Kindlad hoiakud sisaldavad eneses paratamatult eksimusi, iseäranis igatsugu üldistused: tõeline otsus või hinnang millegi üle võib kehtida üksnes tõenäosena ja sedagi ainult subjektiivselt. Kahe vastastikkuse otsustuse vahel tuleks võtta vaagiv seisukoht. Tõde, kui niisugune, võib olla osaliselt kõigis - aga ka mitte milleski. Parem seda siis mitte otsidagi. Kolmas küsimustering on juba otsesemalt eetikasse puutuv: kui me asjade olemusest ei või
osa tema töödest on ilmunud trükis. (http://mcv.planc.ee/misc/doc/filosoofia/oppematerjalid/Joosep%20Tam mo%20-%20Edmund%20Husserl.pdf 25.01.2015) 2. Loogilised uurimused Filosoofia kui tõsi/täppisteadus 1910 –11 — pööre filosoofias mittepsühholoogiliselt mõistetud subjektiivsuse poole, naturalismi kriitika. Õpetus teadvusest kui täppisteadusest eeldab: 1. lahtiütlemist, hoidumist (epoche) ütlustest, milledes "lihtsalt", st refleksioonita, midagi väidetakse esemete eksistentsi kohta nende ajalis-ruumilistes ja põhjuslikes seostes 2. loobumist ütlustest üleelamiste põhjuslik-assotsiatiivsete seoste kohta "Tagasi asjade eneste juurde!" — peatada tähelepanu teadvuse suunatusel esemele, milles esemed avavad oma tähenduse ilma viiteta looduslikele või inimkäte poolt loodud seostele teiste esemetega.
oder, häufig, in einem Kloster. 5 Die humanistischen Strömungen und Neuordnungen in der Renaissance bewirkten zwar eine Aufwertung der Frau in der städtischen Gesellschaft, erhielten jedoch die Unterordnung der Frau unter die Autorität des (Ehe)Mannes aufrecht. Für das Berufsbild der Bildenden Künstlerin bietet sich als zeitlicher Ausgangspunkt die Epoche der Renaissance an, in deren Verlauf zum ersten Mal Frauen in größerer Zahl, in der Hauptsache Malerinnen, als Berufskünstlerinnen auf den Plan traten. 6
Kolmas suur Aristotelese järgne filosoofiasuund on skeptitsism. Mõnd aega oli see valdav ka Platoni akadeemias. Kuigi skeptikute (peamised esindajad Pyrrhon, Arkesilaos, Karneades ja Ainesidemos) tõestusviisid ei ühtinud, oli neil ühine põhiseisukoht: tõene tunnetus on võimatu, seepärast peab inimene hoiduma igasugusest otsustusest. Kui ollakse sunnitud tegutsema, siis piisab tõenäosuse, tavade ja harjumuste järgimisest. Sellise otsustustest hoidumise (epoche) ihaldusväärne eesmärk on apaatia ja ataraksia. Seega kummutasid skeptikud põhimõtteliselt Sokratese ajast alates üldiselt tunnustatud väite, et ülima hüve ja vooruse saavutamise eeltingimus on tunnetus. Peale eespool mainitud filosoofiakoolkondade, mis kõik mõneti arenesid, ja ka eklektilise filosoofia, mille esindajaiks võib pidada muu seas Cicerot ja Plutarchost, tegutsesid ikka veel Platoni akadeemia ja peripateetikute kool.
inimene ei väljenda pelki arvamusi, mille paikapidavuses ta ei või kindel olla. Rumal inimene aga ei omagi muid tunnetusi kui arvamused. Stoikutele oli iseloomulik, et nad vastandasid teravalt tarka ja rumalat, ning, nagu eespool öeldust nähtub, kasutasid nad sellele vastandlikkusele osutamiseks kreeka filosoofiale traditsioonilist arvamuse ja teadmise vastandamist. Hoiakut, milles hoiduti ebakindlatest arvamustest, tähistasid stoikud mõistega epoche. Viimane kujuneb hellenismiaja filosoofia üheks keskseks mõisteks, seda eelkõige stoikute ja skeptikute poleemika kaudu. Loogika oli stoikute õpetuses siiski peamiselt ettevalmistuseks eetikale kui lõppeesmärgile. Mis ei tähenda, nagu ei omanuks epistemoloogiline problemaatika stoikute jaoks suhtelist iseväärtust. Stoikud olid lisaks epistemoloogiliste küsimuste käsitlemisele viljakad ka loogikas kitsamas mõttes. Aristotelese
peaaegu ainus allikas vanema skepsise kohta. Skeptikud kahtlevad tõe objektiivse tunnetamise võimalikkuses. Pidevalt vaadeldes ja uurides jätab skeptik otsuse tegemata, sest nii poolt kui vastu on võrdselt tugevaid argumente. Tõde on olemas, sest mida pole, seda pole mõtet otsida. Tõde on meie eest lihtsalt peidus. Väita saab vaid nähtumuste (akatalepsia) kohta, s.t. selle kohta, kuidas meile miski t u n d u b , mitte asjade olemuse kohta. Otsustustest hoidumine (epoche) annab skeptikuile hingerahu ja häirimatuse (ataraksia). Kui väitele saab vastata samaväärsega, pole mõtet vaielda. Skeptikud tahtsid kummutada kõikide koolkondade dogmad. Oma otsustustest loobumist kommenteerisid skeptikud troopidena. Kuna loobuda tuli ka moraalseist otsustusist, iseloomustab skeptikute eetikat relativism. Akadeemiline skepsis kujunes välja Aiooliast pärineva Arkesilaose (~315-241)poleemikas stoik Zenoniga
ataraxia). Tõesti, sellisel juhul on inimesel ju ükskõik, mis elus juhtub, sest ta on kindel: pole alust arvata, et see, mis juhtub, on rohkem halb kui hea. Sellisel inimesel pole tahtmistki elus midagi saavutada või omandada, sest miski pole rohkem hea kui halb ning sellest muutubki elu rahulikuks. Kokkuvõtvalt võime öelda, et skeptitsismi põhimõtteks on hoiduda otsustamast asjade loomuse üle (kr epoche) ning saavutada sel teel hingerahu (kr ataraxia). http://www.ut.ee/SOSE/Loengukava01sygis.doc Platonist alanud filosoofiatraditsioon. Selle mõju kuni uusaja lõpuni ja selle heideggerlik kriitika. Heidegger, Martin 1988 Filosoofia lõpp ja mõtlemise ülesanne. Looming 8 [Heideggerist jääb mulje, justkui oleks ta ühel päeval traditsioonist välja hüpanud ja siis midagi uut alustanud.] Läbi kogu ajaloo jääb mõõduandvaks Platoni mõtlemine oma
annaabi.ee 
