Eesti Maaülikool Veterinaarmeditsiini- ja loomakasvatuse instituud Lindude rõuged VL. 0073 Lindude haigused Tartu 2013 Etioloogia • Sugukond: Poxviridae • Perekond: Avipoxvirus • DNA-viirus • Replikatsioon 12-24 tundi pärast nakatumist naha epiteelirakkudes. • Tabandab nii kodu- kui metslinde. • Diagnoositud 60 linnuliigil. • Aeglase levikuga. • 1-2 kuud • Nahakoorikutes säilib viirus mitu kuud kuni aasta. Epidemioloogia • Nakatab mõlemast soost ja • Satub organismi igas vanuses linde. peroraalselt, hingamisteede ja • Haigus on levinud mehaaniliste endeemiliselt kogu maailmas. vigastuste kaudu. • Nakkusallikaks on haiged • Viirust levitavad ka linnud. • Rõugevillide sisaldis ja verd imevad putukad. kuivanud koorikud • Metsl...
Kontrollküsimused mükobakterid, korünebakterid, bordetella, hemofiilus jt. 1. Kirjeldage lühidalt mükobakterite morfoloogiat. 2. Nimetage olulisemad mükobakterite poolt põhjustatud infektsioonid. 3. Iseloomustage mükobakteriet rakuseina ehitust. 4. Millised on mükobakterite olulisemad reservuaarid? 5. Iseloomustage mükobakterite epidemioloogiat. 6. Loetlege olulisemad mükobakteritel esinevad virulentsusfaktorid. 7. Tuberkuloosi patogenees. 8. Kirjeldage lühidalt, millistest põhimõtetest tuleb juhinduda mükobakterite antibakteriaalse ravi korral. 9. Mis on tuberkuliin? Milleks teda kasutatakse? 10. Kuidas diagnoosida tuberkuloosi? 11. Kirjeldage lühidalt mükobakterite profülaktika põhimõtteid. 12
aitab vastuvõtta ratsionaalseid otsuseid haiguse raviks, ennetamiseks või tõrjeks. Epidemioloogia leiab rakendamist nii ennetavas kui kliinilises meditsiinis. Järelevalvetegevuse lahutamatuks osaks riskianalüüsi läbiviimine inimese ja loomade terviseriskide hindamiseks. Riskianalüüs kasutab informatsiooniallikana epidemioloogiliste uuringute tulemusi ning epidemioloogilist modelleerimist võimalike riskistsenaariumite tõenäosuste ennustamiseks. Kliiniline veterinaarmeditsiini ja epidemioloogiat seob kõige otsesemalt tõenduspõhine meditsiin (evidence based medicine EBM). Epidemioloogilised uurimised on sageli ainus moodus kuidas selgitada selliseid kliinilist meditsiini puudutavaid küsimusi, nagu diagnostiliste testide täpsus, haiguse riskitegurid, haiguse põhjus, prognoos ja ravi efektiivsus. Epidemioloogilise analüüsi abil on võimalik igal klinitsistil kriitiliselt hinnata rakendatavate ravimeetodite tõhusust kasutades selleks oma enda patsientide
Kuivõrd enamik mõnuaineid on oma iseloomult narkoosi esilekutsuvad, hakati neid meditsiinis nimetama narkootilisteks aineteks. Isikud, kellel kujunes haiguslik tung mõne niisuguse aine reeglipäraseks kasutamiseks, hakati nimetama narkomaanideks. Narkoloogia on psühhiaatriaerialasse kuuluv arstiteaduse haru, mis käsitleb alkoholismi, narkomaania, toksikomaania ja psühhotoksiliste ainete kuritarvitamise etioloogiat, patogeneesi, profülaktikat, ravi, rehabilitatsiooni, epidemioloogiat ning nendega seostuvaid probleeme. Mis on narkootikum? Sõna narkootikumid tähistab kõnekeeles aineid, millel on enesetunnet muutev toime. Tekib sõltuvus ja nendest loobumine on väga raske, kui mitte võimatu. Meditsiinilises mõttes on narkootikum aina, mille mõju kesknärvisüsteemile väljendub eeskätt tundlikkuse ja teadvuse seisundi muutuses. Organism kohaneb ainega nii, et samasugune toime on vaja järjest suuremat annust. Mõningaid
normaliseerumist, informatsiooni andmist tervisliku toitumise kohta, psühhoteraapiat, grupiteraapiat, füsioteraapiat. Koostöö lähedastega ja nende toetus on suureks abiks häiretest vabanemisel ( Keski-Rahkonen, A., Chrpentier, P., Viljanen,R., 2011,79). Pikaajaline järjepidev psühhoteraapia annab suurema eelduse, häirest vabanemiseks ja kindlustab selle, et häired ei korduks. Antud referaadi üheks eesmärgiks on uurida söömishäireid, nende epidemioloogiat ja riskitegureid. Teiseks on plaanis teha väike ülevaade levinumatest söömishäirete ravis kasutatavatest psühhosotsiaalsetest ravimeetoditest ning uurida haigusest paranemise prognoosi. 1.SÖÖMISHÄIRED TLÜ Haapsalu Kolledž 3 Mari-Liis Soobik Söömishäired ja psühhosotsiaalsed nõustamise meetmed 2015
meeldiv lugeda, kuid samas väga hariv mida saaksin ise edasi rääkida end ümbritsevatele inimestele, et nemad ei pruugiks narkootikume. 4 1.NARKOLOOGIA Narkoloogia on arstiteaduse haru, mis käsitleb alkoholismi, narkomaania, toksikomaania ja keemiliste ainete kuritarvitamise etioloogiat, patogeneesi, profülaktikat, ravi, rehabilitatsiooni, epidemioloogiat ning nendega seostuvaid meditsiinilisi ja sotsiaalseid probleeme. Meie maal on rahvatervishoius narkoloogia põhiprobleemiks alkoholi liigtarvitamine kõikide selle kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete variantidega. Lähemalt räägime siiski narkomaaniast. (Saarma 1989: 11) 2.NARKOOTIKUMID Narkootikum on ravim või tervist kahjustav aine, mis tekitab sõltuvuse ja kutsub esile eufooria, või aine, mida on kerge muuta sellise mõjuga aineks. (Oiseth 1999: 2)
Henrik Koppeli (hilisema professori ja ülikooli rektori) algatusel hakkas 1903. a ilmuma ajakiri "Tervis". 1922. a asutatatakse Akadeemiline Arstiteaduse Selts meditsiiniteaduste arendamiseks. Aleksander Rammul (prof. meditsiinigeograafilise uuringu üldjuht) ning valmis see aastail 1922-1938 kõigi Eesti 11 maakonna kohta. Ernst Blessig (oftalmoloogiaprofessor) 1922. a korraldas esimese pimedate loenduse Eestis ning arendas silmahaiguste epidemioloogiat. Ernst Saareste (otorinolarüngoloogiaprofessor) töötas välja eestikeelsed kõnestestid kuulmise uurimiseks. Mihkel Kask (dotsent) sai tuntuks tervishoiu populariseerijana mh ka raadio kaudu. Prof. Aadu Lüüsi (1878-1967) tegeles pediaatria juurutamise, aga ka lastekaitse korraldamisega Eestis. Ülikooli juurde loodi lastekliinik 1922. aastal. Kahe maailmasõja vahelise Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna teaduslik tase ei olnud kiitaväärt,
täpsemini ja üha enam. Tasapisi hakkas endale tähelepanu tõmbama tuberkuloos, tõbi, mis instrialiseeruvas ja urbaniseeruvas Euroopas endale palju ohvreid nõudis. Oma panuse epidemioloogilisse mõtlemisse andis koloniaalimpeeriumite kogemus, mis saadi ülemereprovintsides, kus kohalike ja kolonistide haigusmustrid näisid erinevat. Mõiste troopikameditsiin sai keskseks mikrobioloogias ning epidemioloogias. 19. sajandil hakkasid epidemioloogiat mõjutama arenevad statistikateadus ning sotsioloogia. 1810. aastal avaldas prantsuse astronoom ja matemaatik Pierre-Simon Laplace (1749-1827) käsitluse analüütilisest tõenäosusteooriast, andes ühtlasi mõista, et uudne meetod sobiks ka meditsiiniga seotud küsimuste lahendamiseks. Prantsuse revolutsioonijärgsed olud, kus 26 rahvatervise ja sanitaaria küsimused leidsid tähtsustamist, lisaks seal maal välja töötatud
annaabi.ee 
