kognitsioonide tulemus. Karjääriplaneerimine konstruktivistlikust vaatenurgast Karjääriplaneerimine = oma elu juhtimine Karjääriplaneerimine on tervikliku iseloomuga võtab arvesse inimest tervikuna (huvid, võimed, väärtused, hoiakud jne.) ja konteksti, kus ta tegutseb Vance Peavy: karjääriplaneerimine sotsiodünaamilisest vaatenurgast I Me elame mitmete reaalsuste maailmas ei ole olemas ühte objektiivset reaalsust Inimese areng kui eneseloomise protsess Karjääriplaneerimise eesmärk on isikliku vabaduse suurendamine Isikliku vabaduse suurendamine = valikuvõimaluste suurendamine Valikuvõimalused sõltuvad inimese võimetest, oskustest ja võimalustest Vance Peavy: karjääriplaneerimine sotsiodünaamilisest vaatenurgast II Karjääriplaneerimiseks vajalik: Oma saavutuste ja isiklike tugevate külgede määratlemine Oma potentsiaalsete võimete avastamine ja edasiarendamine
ajal kui kasvab vastastikune sõltuvus indiviidide, sotsiaalsete gruppida ja ühiskondade vahel Kommunikatsioonitehnoloogiate areng Mobiilsus Uut tüüpi informatsioon ja teadlikkus (meedia) globaalsetest teemadest Globaalne tööjaotus Globaalse ja lokaalse segunemine Erinev globaliseerituse ,,aste" (riikide vahel. Nt. London või NY võrreldes Eestiga) Igapäevaelu globaliseerumine Uus individualism eneseloomise rõhutamine, identiteedi muutmise tööstus (nt ilukirurgia), isu kohese muutumise järele, vaimustus sotsiaalsest kiirendusest, lühiajalisus ja episoodilisus (töötamine ühe tööandja juures mitukümmend aastat on minevik) Eneseabi käsiraamatud, küberseks, pidev indentiteedi muutmine Töökäitumise teisenemine (ehk asjad, mis ei kehti enam) amet kogu eluks, töö väljaspool kodu, tää täisajaga, naiste/meeste ebavõrdsus)
parandamine on teaduse ainus legitiimne eesmärk ja teadust saab teha üksnes sellisest teaduslikust vaatekohast, mis seab eesmärgiks kõikide inimeste tegeliku, see tähendab meeleliselt kogetava materiaalse õnne.Idee,etteaduse mõtteeks saab olla üksnes inimeste õnnelikumaks tegemine- samal ajal sõnastasid selle mõtte ka „positivistid“ Comte ja Mill.Marx oli selle ammutanud Hegeli kriitikast. Marxi arvates inimese kui ühiskondliku(intelligentse) olendi eneseloomise ajalooline protsess kulgeb töö kaudu.Tööga inimene „inimlikustab“ looduse, õppides seda kasutama oma inimlike vajaduste rahuldamiseks.Sealjuures aga võõrandubta oma inimlikust loomusest, tema töö objektid ja selle saadused saavad temale võõraks „objektiivseks“ looduseks ning tema ise saab näiliselt vaimseks“subjektiks“ .Sellest võõrandumisest vabanemine ongi ajaloo eesmärk, mida võib kirjeldada“inimese neutraliseerumisena“, taas loomulikuks saamisena
Ta käsitleb religiooni pigem kui inimkultuuri vormina. Erich Fromm käsitleb usku ja selle objekti aga väga erinevalt. Ta arvas, et inimene peab saama täiuslikuks olendiks, kuna ta selles ei ole. ,,Elu eesmärgiks on saada täielikuks sündinuks". Usk 5 tuleb tema arvates inimese seesmise suunitlusena ehk ka seadumusena. Fromm: ,,Usk Jumalasse on tagatud omaenda mina jumalike omaduste kogemisega, see on eneseloomise pidev ( aktiivne ) protsess.". Kui usuobjektist ehk siis Jumalast loobutakse, siis tekib inimesel seesmiselt uus Jumal. Niimoodi on arvanud näiteks teoloog Egon Brinkschmidt. Küsimus seisneb primaarsuses, et millest või kellest tuleb üleüldse alustada? Kas Jumal on esmane või siiski inimene ja tema usk Jumalasse? Kas esimene on Jumal või usk, mis märgib Jumalat? Kes või mis on siis esimene? Näiteks Fromm arvab pigem seda, et inimese usk on siiski esmane
Ta käsitleb religiooni pigem kui inimkultuuri vormina. Erich Fromm käsitleb usku ja selle objekti aga väga erinevalt. Ta arvas, et inimene peab saama täiuslikuks olendiks, kuna ta selles ei ole. ,,Elu eesmärgiks on saada täielikuks sündinuks". Usk 5 tuleb tema arvates inimese seesmise suunitlusena ehk ka seadumusena. Fromm: ,,Usk Jumalasse on tagatud omaenda mina jumalike omaduste kogemisega, see on eneseloomise pidev ( aktiivne ) protsess.". Kui usuobjektist ehk siis Jumalast loobutakse, siis tekib inimesel seesmiselt uus Jumal. Niimoodi on arvanud näiteks teoloog Egon Brinkschmidt. Küsimus seisneb primaarsuses, et millest või kellest tuleb üleüldse alustada? Kas Jumal on esmane või siiski inimene ja tema usk Jumalasse? Kas esimene on Jumal või usk, mis märgib Jumalat? Kes või mis on siis esimene? Näiteks Fromm arvab pigem seda, et inimese usk on siiski esmane
Ta käsitleb religiooni pigem kui inimkultuuri vormina. Erich Fromm käsitleb usku ja selle objekti aga väga erinevalt. Ta arvas, et inimene peab saama täiuslikuks olendiks, kuna ta selles ei ole. „Elu eesmärgiks on saada täielikuks sündinuks“. Usk 4 tuleb tema arvates inimese seesmise suunitlusena ehk ka seadumusena. Fromm: „Usk Jumalasse on tagatud omaenda mina jumalike omaduste kogemisega, see on eneseloomise pidev ( aktiivne ) protsess.“. Kui usuobjektist ehk siis Jumalast loobutakse, siis tekib inimesel seesmiselt uus Jumal. Niimoodi on arvanud näiteks teoloog Egon Brinkschmidt. Küsimus seisneb primaarsuses, et millest või kellest tuleb üleüldse alustada? Kas Jumal on esmane või siiski inimene ja tema usk Jumalasse? Kas esimene on Jumal või usk, mis märgib Jumalat? Kes või mis on siis esimene? Näiteks Fromm arvab pigem seda, et inimese usk on siiski esmane
annaabi.ee 
