asemel oleks pidanud jääma lasteluuletuste juurde. Kuid miks ei või luule olla naiivne? Wimberg on luuletaja, kes, igivana kliseed kasutades, toob halli argipäeva killukese päikest. Minu nägemist mööda on Eesti luulemaastikul liialt palju poeete, kes näevad maailma läbi trööstitusega kaetud prillide. Vastupidiselt neile kirjutab Wimberg teemadel, mis panevad inimesed muigama. Paljud Wimbergi luuletused on põimitud eneseirooniaga ning irooniaga luuletamise kohta üleüldiselt, näiteks luuletuses ,,Hakkan kõigile meeldima": / see on tõesti väga lihtne et mitte öelda käkitegu tunnis kirjutaks nii viis luuletust kui vahepeal kätt ei puhkaks siis rohkemgi olen mina ikka loll olnud olen kogu aeg arvanud et luuletada on raske oh, luuletada on lihtne! / Kui luule kannab mingit eesmärki, siis on selleks lugeja mõtlema panemine. Wimberg suudab küllaltki lihtsate luuletustega seda ka teha
"Ta tukub, ta tukub, ta tukub // ta tukub mehike ikka", kirjutab Beier kogu avaluuletuses. Tunnustused 2002 Juhan Liivi luulepreemia Tartu Kultuurkapitali Gustav Suitsu luulestipendium 2008. Lüürik või küünik? Poeet või inimene? on tema kohta artiklipealkirjades ennegi küsitud. Üks on selge jälgede segamine, pihtimuste ja blufi suurejooneline sulandamine on luuletajal veres; oma sünnipärast tundeküllasust tembib ta jaheda kuiva iroonia, sageli eneseirooniaga; viskab otsekui vigurit, tabades nagu muuseas märki. Varjunimesid ja varikujusid on Priidul võimsasti veelgi, erakordne empaatia võimaldab tal kergesti sisse elada erinevatesse elutundeisse. Mitmedki luuletused kõnelevad Priidu Beierist kõrvaltvaates kaastunde ja hukkamõistu kurbhumoorika seguna. Poeet Priidu Beier on avaldanud kaheksa luulekogu. Tema õlale on riputatud Juhan Liivi luuleauhind vasikanahast karjasemärss.
- vabavärss (st rütmi ja riimi puudumine) *suurem osa luulest oli vabavärsis - luule keskmes sotsiaalne luule (kõrghetk 2003-2005) *ühiskonnas aktuaalsete teemade vahetu, otsesõnaline käsitlemine *luulega sekkutakse avalikku arutelusse *reageeritakse kiiresti kodumaal ja maailmas toimuvasse *autor on emotsionaalne, sageli irooniline või suisa sarkastiline Jürgen Rooste (1979) - sõjakus koos südamevaluga - iroonia koos eneseirooniaga *ühiskonna vaim on lamedaks muutunud, aga tunnistab, et ka ta ise on ebatäiuslik - kõrvuti ühiskonnakriitikaga on temas ka romantilist meelt Elo Viiding (1979) - Roostest teistsugune lähenemine: lahkab - teda huvitavad ideoloogiad, käitumismudelid, ühiskondlikud rollid - on hakanud üha enam proosat kirjutama Kivisildnik (Sven Sildnik, sünd 1964) - suurem võitleja kui eelmised kaks *raevukas ja halastamatu
sõjaaja tegelikkuse kajastusena, hiljem võõrsil viibijate eksistentsi mõtestamisena, missioonitunde äratamisena. Kriitiline hinnang kodumaal toimuvasse avaldub eelistavalt sümbolpiltide kaudu, kuigi ei puudu ka ideedeklaratsioonidesse rüütatud, ründavad või üleskutsuvad värsid. Suure osa Kangro luulest moodustab endiselt mediteeriv enesetunnetuslüürika, milles trotslik vastupanutahe saatusele vaheldub nukrusega, kogemishuvi skepsisega ja eneseirooniaga, avali olek absurdiga või elutarga resignatsiooniga. Tema värss on laulev, kujundiarendus pildilt pildile sujuv, vähem teravaid toone ja järske intellektuaalseid kontraste. Luules on ta põliselt lüürik, seda ka poeemidena võetavates või muidu ulatuslikes sariluuletustes. Luulekogud: „Sonetid“, „Vanad majad“, „Reheahi“, „Põlenud puu“, „Pühapäev“, „Ajatu mälestus“, „Suvihari“, „Eikellegi maa“, „Allikad silla juures“, „Süda ei põle ära“.
mehike“. Seegi luulekogu pidi levima oma võimupoliitikaga vastuolus oleva sisu tõttu vaid masinkirjas paljundatult põrandaaluselt.46 1984. aasta teises pooles astusid avalikkuse ette kaks uut ning tulevikus väga mõjukaks kujunevat punkbändi – Velikije Luki ning Vennaskond. Juhuse tahtel andsid bändid oma esimese kontserdi koos, 23. oktoobril.47 Kontserdil toimunut kirjeldab Ivo Uukkivi paraja annuse eneseirooniaga järgmiselt: Suurt ei mäleta. Vihma sadas. Meie esimene avalik kontsert. Hakkasime juba nädal aega enne suurest hirmust/rõõmust jooma. Pidevast proovi tegemisest ja ohtrast alkoholist ning sigarettidest oli hääl täiesti kadunud, mis kuulus muidugi asja juurde. Kuna kõik olid umbjoobes, ei õnnestunud kitarre häälde saada. Pillide häälestamine toimus umbes 20 minutit. Publikule jäi vist mulje, et tegemist on mingi erilise psühedeelilise looga, sest
tal romantiline armastaja. See on väga tuntud positsioon eesti luules, mida esindavad klassikalises kanoonilises eesti luules autorid nagu Visnapuu. Kui Visnapuu suhtub sellesse positsiooni äärmiselt tõsiselt, siis Beier vastupidi kasutab seda maski romantilise hoiaku paroodiamaiguliseks kujutamiseks. See armastusteemaline luule, mida leiame Beieri esimestes raamatutes, ei käsitle armastust tõsiselt, vaid väga tuntava keelelise ja stiililise paroodia, liiasuse, eneseirooniaga. Ta esindab siin seda tüüpi kuju, keda eesti kultuuris on nimeatud peiariks ehk mängumeheks. Nt ,,Hilinenud sünnipäevaõnnitlus" see on küllaltki tõsine tekst, kuid üldjuhul on tal pealiskaudne, eneseirooniliselt kujutatud armastajatüüp, nt ,,Tuba 427". See pole armastusluule klassikalises mõttes, vaid mängitakse armastusluule stereotüüpid ja võimalustega. Beieri esimestes kogudes on ka palju selliseid tekste nagu ,,Vali, mida tahad", kus tuleb arvestada nõukogude konteksti
annaabi.ee 
